Juhile vajalikud oskused

Ei saa enne magama minna, kui pean ikka ära kirjeldama oma esmabased sõidud ema targal juhtimisel Tallinna linnas. Võib-olla on see üks asjadest, mille väljarääkimine võiks tuua tagasi unerahu.
Mõtlete, et ema ise juhtis autot? Ei, ta juhtis mind ja mina pidin autot juhtima.
"Ei, mis me läheme ringiga Viljandi maanteele. Nüüd siit üle Vabaduse puiestee kõigepealt ja siis paremale ja kohe Valdekusse."
Minu süda aimab halba, pealegi pole ma suuliste juhiste abil suurt kunagi hakkama saanud. Nõmme, vanemate uus kodukant on suht hoomamatu ka - võtan kaardi enne starti appi. Mällu jääb pilt, et Valdeku on vasakut kätt teine tänav ja läheb tõesti otse Viljandi maanteele.
Vabakal: "Kohe-kohe vasakusse ritta, selle esimese valgusfoori alt, näh [pettumusilme], nii järsult siis!"
"Minu meelest oli kaardi peal Valdeku teine tänav, " arvan valjusti ja mõtlen, et milline neist sissesõitudest või kõnniteedest nüüd tänavaks kvalifitseerus, aga kohalikke peab uskuma. Keeran vasakule, tänavasilt pakub P. Kerese. Ema kukub vabandama ja veendub, et kaart ei peta. Möödapanek pole õnneks fataalne nagu Tartu ühesuunalistel tänavatel, järgmise tänava kaudu jõuame Valdekuni.
Viljandi maanteel: "Sina kohe pead nii kiiresti sõitma! Sul on hoopis teine stiil kui isal, kes sind küll õpetanud on?"
"Kuule, kui tee ja nähtavus on igati ok, miks ma peaks siis venima aeglasemalt kui lubatud?"
"Nojah..."
Veidi hiljem: "Hoia pikivahet! Miks sa sõidad sellele rekkale nii lähedale?"
"Ma hoian kütust kokku. Tead kui palju kütust võib rekka tuules sõites kokku hoida?"
"Karla ja isa ei sõidaks kunagi nii lähedale! Sa ei jõua ju pidurdada!"
"Milleks tal siis pidurituled on? Pealegi, raske rekka pidurdusmaa on palju pikem, järelikult olen mina ammu pidamas, kui tema veel asfaldil triipu tõmbab."
"Ma ei harju sinu stiiliga kohe kuidagi, see on nii ohtlik. Isa või Karlaga on hea kindel sõita."
Millest järeldan, et see on tema enda tunnetuse probleem.
Mitteverbaalne suhtlus, mida ema järgnevate pooltundide jooksul ilmutab, on kõnekas, kuid jäljendamatu. Pinge (ema istekohal) ja põnevus (Trintsu istekohal, sest tal pole tulnud pähe kahelda minu juhioskustes ja vastupidiselt emale on ta sageli teinud kõik selleks, et mu tähelepanu teelt kõrvale juhtida) on autos täiesti olemas ja heljuvad minu rahuliku enesekindluse ja lõõgastunud juhirolli kohal, et seda endast välja viia.
Peterburi maanteel: "Sa ei saa enne ristmikku pidama! Võta kohe kiirust maha! Oi, see on siin üks paha koht, mitte midagi ei näe! Lase see auto enne mööda!"
Püüan meenutada, mis aastal ta oma autojuhtimisõigusest vabatahtlikult loobus. Just, emalt ei võetud lube ära, need muutusid ühel päeval tema enda jaoks kasutuks.
Lugu tipneb kodutänavas, kus käsklused: "Stopp, siin on peatee! Vaata vasakule, enne kui pöörad!" panevad mind end tundma hääljuhitava kodurobotina või hullu vaegnägijana, kes on rooli trüginud ja kihutab maniakaalselt itsitades oma peret ja muid loomi surmava kuristiku poole. Jätan auto lihtsalt seisma ja pakun nõutult õlgu kehitades, et edaspidi ei tee ma rooli taga ühtegi liigutust enne, kui ta on täpselt selgitanud, mis ma pean järgmisena tegema, mida nägema ja kuidas end tundma.