Kuda aita punamullati

Alustuseks valati gaasipõleti kohale vaati 100 liitrit selget kaevuvett ja aeti keema. Siis tegime 25 kilost rukkijahust külmas vees klimpe, sest mina tahtsin nii. Õige oleks muidugi keevas vees jahu ära segada? Kui puder üsna valmis ja klimbivaba oli, hakkasin tasahaaval punast värvimulda lisama, tantsides katla ümber ja mõla keerutades Loreena McKennitti haaravate viiside saatel nagu lovesse langenud nõid.

Värvitav pind tuli aastakümnete tolmust ja üraskite pudedatest toidulaudadest puhtaks saada. Arenenud EL maades järgitakse ses tegevuses muidugi tööohutuse ja tervisekaitse nõudeid, aga ma ütlen teile, et kõigi nende kaitsevahendite sees saab elada ainult armastusest, sest õhk jääb toimepiirkonnast väljapoole.

Antero kindel nõue oli, et metallosad peavad enne värvimist maalriteibiga kaetud saama. Eks enamus neist vidinatest-jubinatest olid vanemad kui A ise (Nagu ka raudsulfaadi ja punase värvimulla kotid aida all – kõigi murphykate reeglite kohaselt leiti vanad varud üles kohe peale poeskäiku) ja võisid vesivärvist rooste minna. Asusin Mr Beani usinusega kõiki juppe teipima. Tulemuse oleks võinud moodsa kunsti pähe raha teenima panna või AHHAA!-le nägijate kompimistestiks anda.

"Ajattele positiivisesti - ota Olvi" Mis ka Sandelsitega juhtus - need said ära võetud. Järgmisena pakkus A töös kuumavate kulmudega maalrile Saku Originaali. Kas ma Saku õlle joomise jaoks Toivolasse tulin? Ma ei joo seda Eestiski. Jäänud muud üle, kui Gancia Asti pauguga lahti korkida.

"Hullu nainen," sanoo Anteroo. Sai vist esimese savolase au endale. Eesti keeles olen seda varemgi kuulnud.

Folkloristid võivad nii umbes paarikümne aasta pärast siitkandist üles korjata linnalegende vähemalt paari mõrvaloo jagu. Üks sellest, kuidas iga aasta 29. juuli öösel tuleb kuivanud vere karva pritsmetega laborikitlis ning otsmikulambiga kogu kahe ämbriga vee äärde ja hakkab pangesid ning neis leidunud riistu pesema. Vesi Toivola lahesopis värvub tummiselt veripunaseks.

Veel kaks särge. Ja kaks purakat, mis konksu otsast minema panid. Üks neist jäi ilma sabata igatahes, kui ma püüdsin teda kivide vahelt välja õngitseda. Kusjuures vihmaussid olid sellise kuivaga täitsa otsas ja kusagil end kaljusse varjule uuristanud ja me olime sunnitud kala püüdma porgandisaia palukestega. Millega A väitel olevat võimatu kala püüda. Ja ega ta ei saanud kah, isegi spinninguga mitte. Homme ostame Monni juurest lauantaimakkara ja ja kaeme perra, kas sellega skoorib. Ega me isegi tea, millega see kõik lõpeb või millist rooga saagist teha. Äkki põdravorsti?

"Täna on kalapäev. Täna peab kala saama," ütles Trints hommikul.
Poole tunni pärast tundus, et kala saabki. Hulgaliselt vees heljuvaid saiatükke süüa. Kaladel hea päev. Mina olin kindel, et mina ei saa. Pole isegi kalakasvanduses saanud, ammuks siis elava liiklusega virtas südapäeval saiatükki leotades. Ja siis ma ikkagi sain! Esialgu ühe väiksema, hiljem ka teise suurema särje. Voi ihmettä!

Paistab, et on aeg loobuda Kirke-positsioonist ("Kõik mehed on sead. Välja arvatud Odysseus.")
Ei, kõik mehed on inimesed. Kõigest. Voi pettymystä!

pole halba ilma heata

Halb on see, et peale antibiootidega ravitava põsekoopapõletiku on mind ka kaks puuki imenud. Esimene mitte nii põhjalikult õnneks. Teise eemaldamisega oli ametis terve svipsis peolaudkond Leppävirta valla juhtkonnast. Lõpuks aitasid kõige tõhusamalt Antero ja laste poolt siinse Segasumma suvila pööningult leitud bioloogiliste välitööde instrumentaarium.
Hea on see, et sain kohalikku arstiabi ja 5 meetrit netikaablit.
Hea on see, et on suvi. Igati sellise ilmaga, et patt oleks nuriseda. Ma pole Leppävirtal ega Savomaal veel halva suvega kohtunud. Mitte mingi väega ei kisu kuhugi lõuna poole higistama. Higistatakse saunas ja sauna siin leidub - leebemaid ja vingemaid, aga ikka on jooksupikkuse läheduses veekogu!
Hea on see, et on loodus. Hea on see, et on vesi ja ujuvvahendid nendel liikumiseks.
Hea on see, et on sõbrad. Ja sõpradel SavO-s tava korraldada suvel paadiretk Savomaa järvedel. No mis paat, tervahöyry on selle nimi, tõrvatud aurulodi. Milliseid leidub üha vähem, sestap kõlbavad Tervikselle sõiduks ka Saimaa järvistu tüüpilised reisilaevad nagu skautide õppelaev Jässi. Sellisel retkel ei elata mitte ainult õllest, programm on tihe ning nõuab vastupidavust nii vanadelt kaladelt kui rohelistelt ja ristimata osavõtjailt, kes omakorda Ahti karvaste käte vahele talutatakse. Külalislahked Savomaa vallad saavad vastutasuks vähemalt ühe noore puu ja Dorfi daika-tanssi valla juhtkonna naissoost esindajaga. Kõlab isamaalisi kõnesid, tehakse laulu ja seistakse lipu all. Valla juhid peavad hakkama saama tudengitiimi vastastena nii kurnimängus kui tõukekelguvõistluses. Õhtused saunad, loteriid, tuntud ja taastundmatu igihaljas vaatemäng ning tanssit (mõnigi kord koos karaokega) veavad väsinud reisijad mingiks öö hetkeks veidikeseks kohaliku koolimaja põrandatele unele, kuid varane ärataja-linnuke lööb kogu kamba maast lahti hommikueinele ja asju pakkima.
Hea on see, et mul on nüüd uni!

Diagnoosisin endal järjekordse põsekoopa põletiku. Mis see muud saab olla, kui valutavad korraga otsaluu, ninajuur, parem ülemine 6. hammas ja kolmiknärv. Kogu parem põsesarn on katsudes valus ja mingi vastiku maitsega ollus nõrgub ninaneelust... Heh, niipea kui sage vesistamine järele jätta, on vanad jamad platsis. Peaks hankima töö, mis iga päev nutma paneb – sibulalõikajana näiteks. Või help-deskina.

Täna oleks juba äärepealt Sonera help-deski hakanud tülitama laajakaista ühenduse seadistamise pärast. Mida ma oleks talle öelda osanud? Et ma orienteerun teite soomekeelses juhendis ja keskkonnas ainult käsikaudu ja ei saa tegelikult mitte mömmigi aru, milles viga on? Võtsin oma harjunult ingliskeelse vindoosa ette, aga ka sellest oli tolku ainult niipalju, et jõudsin oma help-deski abiga välja kohani, kus arvasime viga peituvat. Lõpuks aitas kõige tavalisem algoritm: un-instal (poista ohjelma), shut up (sammuta tietokone) ja hakka jälle otsast peale. Erinevus eelmise üritusega lihtsalt selles, et modem sai vahepeal konfitud, aga seda ju ükski kätevä ja helppoisa soomekeelne juhend ei ütelnud, mis järjekorras sammud peavad käima. Ainult terve talupojamõistus aitab selles karmis tehnoloogiamaailmas, ma ütlen!

Tehnika võimas progress jõudis tänase päevaga ka sajandivanuste palkseinte vahele. ADSL-püsiühendus laiadele rahvahulkadele pidada olema Soome lauatelefonifirmadel ideoloogiliselt eestlastelt maha viksitud. Mina ei tea, aga Eestis saab sama raha eest palju rohkem kui 1 Mb/s juhtmega püsiühenduse.

Aga lõppeks ma ilmavõrgu sain ja maasikakorjajaid sellest ei teavitanud, las magavad end homseks varajaseks tööpäevaks välja. Ainult Trintsule natuke nurga tagant näitasin, sai oma hot’is ja rate’is ära käia. Jama on selles, et mul ei ole teist ja pikka võrgujuhet kaasas ja saan oma masina ühendada ainult A laua taga, tema masinat juhtmest ilma jättes. Lisaks ilmnes minu internetialbumis ruumipakkujate umbne kitsarinnalisus ja sestap pean hakkama enne uute piltide ülespanekut tegema kummardusi ette ja taha ning likvideerima 286% kvoodiületuse.

Sest pilte on klõpsitud rohkelt. Esiteks Kihnus, mis tuule priskusest hoolimata ennast meeldejäävalt näitas. Ja seejärel Toivolas, mata mu süda siin.

Väiksena olin ma hästi uhke, et mul on terve org!
Paar nädalat tagasi sai Kadriorule lähenetud Kumu poolt, üle vaadatud präzidendi aialapike koos lõõgastavate kastmispritsidega. Siis selgus, et jätaraha jagus loetud suude jaoks ja neid oli tervelt 3. Roosiaias (...ringi kuninganna käib...) sai ema Tuuli lapse imetatud ja imetavate emade aktsioon "Hakkame pihta!" õigustas oma nime ja eesmärki sel päeval. Mina, Trints ja Krissu pritsisime üksteist märjaks purskkaevuveest, mis lehkas tegelikult üsna tugevasti kloori järele. Maha rahunesime alles Kumu jahedas kohvikus. Trints oleks ju võinud kohvikus eksponeeritud targast raamatust meelde jätta nime (raskelt veeris, aga kokku sai), mis oli kirjutatud Toomkirikus ühele sarkofaagile - oleks Eestimaa-mängus ajalooteemaline küsimus kohe vastatud! Oleks, oleks...
Täna lähenesime Kadriorule mingilt teiselt poolt, mööda Poskat ja läbi Musta Luige (sealt saime nostalgilised "Eskimo" jäätised, millele ma kirjapildis need nostalgilised jutumärgid lisasin) ja suundusime mitte nostalgilise luigetiigi äärde, vaid mulle suisa tundmatute parditiikide poole. Kas pardid olid kodus? - mitte ei mäleta. Muruplats värskelt pügatud rammusa heinaga tõmbas rohkem. Ja päike. Ja mõned ammused unistused peita pea sülle ja nii ollagi.
Õhtul sain hakkama taas ühe väiksemat sorti imega. Äratasin ellu roosi, mis oli reisinud läbi palava hommiku ja leitsava päeva leebe õhtuni täiesti veetus ja paberisse pakitud olekus minuga Tartusse. Olin siiani uskunud, et ajan roosidele palja pealekaemisega küüneviha sisse!

Täna möödus 20 aastat vanaisa surmast. Vanaisa oli toona 89-aastane ja minu vend 13. Ilm oli äikesealune ja nad kiirustasid Ihaste bussi peale. Kujutan ette vanaisa väikest ja käbedat kogu jooksmas oma lahutamatu seanahast portfelliga kollase Ikaruse poole sünktumeda pilve ja teiselt poolt särava päikese taustal. Õhk on elutu kui küllastunud kiirgus. Karla aitab vanaisa bussi ja vanaisa saab koha kohe keskmise ukse vastas. Istub pingile ja peas lõhkeb vanadusest habras veresoon. Ongi kõik. Mobiiltelefone siis veel ei olnud ja vend oli Ihaste bussis oma surnud vanaisaga. Vanaisa oli Karlat väga hoidnud ja Karla talle samaga vastanud. Mina olin rohkem Tallinna vanade laps, aga nemad olid selleks ajaks mõlemad juba manalas.
Vanaisa oli vanaemast 20 aastat vanem, 19. sajandil sündinud mees ja teist korda abielus. Keegi ütles vanaemale peale vanaisa surma, et sina elad küll Jaani üle. Nüüd on see tõesti sündinud, vanaema viibis oma vanuse kohta vägagi kõbusa ja orgunnivõimelisena kõigi tänaste ürituste korraldamisel surnuaias ja kodus mälestuste heietamise lauas. Mina ja Karla olime pigem need, kes pealt vaatasid, sest mida sa sebid, kui sebijaid niigi ohtralt ja kaks kõige pikemat oleks lihtsalt veel rohkem jalus.
Vanaisa meenutati hea sõnaga. Tädi Ene ütles, et vanaisa oli ikka töö-, napsu- ja naljamees ja sellepärast poleks talle ilmselt meie nutukoor meelt mööda. Tädi Mare tuletas meelde arvukaid pidusid, millel vanaisa eestvedajaks ja -lauljaks. Seda, kuidas ta oskas leida ühise keele kolmes kohalikus keeles - eesti, läti ja vene keeles. Minule meenus vanaisast peamiselt tema võrr ja see, kuidas ta selle võrriga väheke sinkavinka Õlletehasest töölt Ihastesse suvilasse jõudis. Ja kuidas ta siis tegi koduõlut terasest ning manomeetriga vinkusse. Ja seda koduõlle vahtu võisime me, lapsed, teisel päeval juba rüübata. Kolmandal enam ei tohtinud.
Vanaisa oli vinge mees ja Eesti esimene self-made-man, kes Eesti-Läti piiril asuva päramise popsikoha vanimast pojast sai Valga linna esimeseks taksojuhiks ja -omanikuks. Ta oli elus ainult kaks korda haige: 1920ndatel Venemaa kodusõjas Krimmis difteeriasse surnu pähe morgi visatuna ja hiljem 1980ndatel ühel aastavahetusel Tallinnas.

Vihmanõid

Hakkasin juba hommikul nõidumisega pihta, kavandades tänasesse päeva aiatööd. Siis vaatasin, et ikka nii kuiv, nii kuiv ja tuleks jälle päev otsa kasta. Kõrgharidusega filoloog ei peaks töötama kastevooliku tugipostil, selle tarvis on kõrgharidusega insenerid leiutanud vihmuti. Mida mul parasjagu polnud. Sukeldumine kaubandusvõrku kinnitas mu usku, et igal päeval võib olla mõni üllatus varuks. Tänaseks üllatajaks osutus roheline karvane konn, kes (mis?) liigutas laialt oma roosast kangast lõugu ja laulis vana Sachmo häälega "... what a wonderful world... ouijee!" Tegu ei olnud Muppetite rändshow'ga, sellise ime omanikuks võib saada Jyskis 159 krooni eest ja reklaamiraha võib minu kontole kanda, palun!
Vihmuti sain. Ja higiseks ja leemendavaks sain ka. Endiselt on mulle mõistatuseks mõned märgistatud jalgrattatrassid Tartu linnas. Et kuidas näiteks peaks saama kõnniteele märgitud rattarajalt ükskõik kumma Sõpruse silla otsa juures ühtäkki autotee serva märgitud rattarajale Sõpruse sillal? Kui kahe tasapinna vahe on 30 cm + 10 cm kõnnitee serva?
Kodus jõudsin vaevu veenduda vihmuti töökorras olekus, kui tuli tuul. Tõeline kõrbetorm piki tänavat, haarates ja keerutades kaasa purukuiva liiva, prügi, kolletunud lehed... Millise võimsusega lennukimootoreid ollivuudis säärase tekitamise jaoks pruugitakse? Tuulega kaasnesid ähvardava välimusega (niisugusega juba luurele ei läheks!) pilllved (paluks III vältes, nagu P-Eestis kombeks!) ja törts vihma. Nii lihtne vihma nõidumine ongi.

Eile võtsime massiga Pangodi järve. Pikalt.
Üleeile Verevi järve, veidi väiksema massiga.
Pangodi oli igati mõnusam, Verevi on täiega umbes inimestest.
Õhtul võtsime "Koidulat". Urmas Lennuki tekst oli muidugi hea ja fabuleeris jõudsalt kõigi kirjandusloost tuntud fraasidega. Olin algusest peale kindel, et kui laval on koos Jannsen, Kreutzwald ja Jakobson, siis kunagi öeldakse ka kuulus lause: "Kui mõni mees teaks, kuidas mõni mees peab munade peal kõndima, siis mõni mees mõnda meest ei mõnitaks!"

Maivõi. Viiekümnest sissetulnud kirjast 45 olid spämm ja saast, küll õpetatud massina poolt junkiks märgendet, aga ikkagi... Kas võib olla, et spämm kasvab nagu umbrohi? Kuidas saaks umbrohutõrjet? Ja kas normaalseid, isiklikult minule saadetud kirju pääseb sellevõrra vähem pärale? Ma tahan oma kirju saada!!!
Võib-olla on e-postiljon palavuse kätte ära kustunud, aga spämmitoojaid kastab-joodab kõva reklaamiraha? Serveris bitikeste liigutamisel on ju omad prioriteedid...

Back from Past. Tartu ikka vana koha peal, kui rdtj poolt vaadata. Ise ei viitsinud kahe bussi ja hõõrutud jalgadega piigaga kodo poole minema hakata ja velomobiil ju vastu ei tule vabatahtlikult. Juhtusin aga õigel hetkel õigele inimesele helistama ja K kärutas meid Honda-maasturiga viisakalt treppi. Tänud talle! Sebisime veel diili, et kolmaba toimub mängupõrgu. Nende pool.
Suurem piiga oli kenasti maja pidanud, aeda ma veel üksikasjalikult ei silmitsenud, aga muru tundus igati muhe ja pügatud. Toas oli elu samuti suht kontrolli all, lahkunud kommuuni järelt koristet ja pesu pestud. Bella paistis rõõmurõngastes omal saba küljest liputavat, aga kellel seda sabata koera vaja on?
Carmeni pärast sai tagasi kiirustet. Mängiti Toome varemetes ja julgelt 50% olid vanad tuttavad - nii laval kui kontrollika kuulajate seas. Orkestri kohta ei saanud paha ütelda. Toivo-Annikas olid võrratud oma ihusuuruses. Anu oli omas keskkonnas. Kõige lahedam oli Maria mängitud Carmen! Merle oli lihtsalt parem laulja. Kostüümid olid ägedad, eriti lehvikud ja need peaehted. Lavakujundus oli napp ja jättis kujutlusvõimele nii palju ruumi, et seda oli tõesti mõnikord ülemäära. Minu lemmikpoiss Priit nägi murjanina väga kole välja, aga laulu- ja mänguoskust rõvedad mustad lokid ei kahandanud. Renee toreadoor oli väga veenev ja see roll sobib talle hästi. Lahedad olid Aivar ja Jan Willem kontrabandistidena! Täiesti naeruväärne oli Kõrtsu-poisi Jose siis, kui ta pidi kirglik armastaja olema. Kuuleka memmepojaga tuli ta palju paremini toime. Pidi olema ju kirglik lugu. Aga välja kukkus umbes nii, et me põhjamaalased tulime siia, et teile üks lõunamaa lugu pajatada ja et püüne peal näitamine oleks õigustet, teeme natuke liigutusi ja häält ka juurde, et oleks mida vaadata. Muusikaga oli nagu Itaalias, et tuntud osi teab iga tänavapoiss ja vahe Eestiga on selles, et ülejäänud muusika ja jutt esitati kuidagi veheldes ikka ka ära, aga tervik oli suht olematu.
Inimesed, minge ikka Tartu Carmenit vaatama, Savonlinna nagunii kõik ära ei mahu!

Kõik tahavad vahel puhata, ka pingviinid. Kas puna-valge värviline nahk samuti pingviinidele viitab? Üks elulähedane tšuktši-anekdoot tuleb meelde:

Tšuktši küsib šamaanilt, et kas valgeid naisi on olemas. „On küll,” vastab šamaan. „Aga kas musti naisi on ka olemas?” „Ka neid leidub,” vastab šamaan. „No ja siis leidub ikka must-valgeid naisi ka?” pärib tšuktši edasi. „Ei, must-valgeid naisi ei ole,” vastab šamaan täis veendumust. „Kurat, siis magasin pingviiniga,” vannub tšuktsi.

Rannast tulles ei saanud arugi, et päiksepoolset keret ikkagi tuletõrjevalve ees ootab. Mis muud kui tuleb homme teine pool päiksele keerata, sedapuhku parem. Pahem pool sai täna oma osa kätte. Iseendas olin ju otsustanud kella viiesele rongile jõuda ja täpse tegevusplaanigi paika pannud. Vahetult enne rannast lahkumise punkti (kuuendaks – ärka kell 15 äratuskella peale, paki asjad kokku ja leegi Meriväljale tavaari järele) oli plaanis mereskäimise punkt (viiendaks – käi ujumas). Mille läbiviimisel oli järelmõju 6. punktile, mis lükkus teadmata tulevikku. Sest olin ära jõudnud unustada, et meri on nauding, puhas rõõm, terve mõõtmatus heljuvat igatsust ja võlukunsti värve ning ma pean olema iseenda vaenlane (või hoopis muude eelistuste, suundumuste, sättumuste ja kalduvustega), kui niisuguse lausjoovastuse pikalevenitamisest loobun.

Oi, kuidas ma jumaldan sõnu! Kohaseid, veetlevaid, võluvaid sõnu.

Näiteks „sul on nii pehme nahk” ja dadaa! näe juba ning just ta ongi nii pehme. Või „neist huultest ainult und näha küll ei tahaks” ja „iga aastaga lähed sa üha kaunimaks” – patt oleks selle tõeväärtuses kahelda. „sinä olet ihanaa” on samuti uskumatu sisendusjõuga väljend.

Tükk aega juhtis edetabelit „Sa oled hea, sa oled väga hea, kuid mul ei ole sulle miskit anda...”. Juhtub, ikka juhtub, et esikoht tuleb loovutada.

Vähemalt veerand kuningriiki, pool hobust ja tõrvatilgata meepoti saab minult selge eneseväljenduse eest.

Gaudeamus juvenes dum sumus

Ärgake, Baltimaad! Gaudeamuse osalejate infovihik põhjustas uusfolkloori teket: hommikusöök anna leedulastele, lõunasööki jaga lätlastega ja õhtusööki söö ise.

Avamäng oli võimas. Eriti imponeeris täiesti legaalne võimalus jalutada üle sillakaare. Tule(vaate)mängud on otse loomulikult Amburite pärisosa. Kuigi ma möönan, et kõlalis-tundelis-meelelise mälu jaoks oleks sinna kõrvale sobinud midagi sensuaalsemat kui "Tartu marss".

Osavõtja kaelakaart lubas ka tasuta sõitu. Ma siis võtsin ja sõitsin oma rattaga täitsa tasuta. Hoopis teine tera.

Mingil hetkel oli plaan minna rongkäiku jalgratta seljas. Mõte tekkis siis, kui neli meie koori lauljat väntasid Kreutzwaldi pidi vaatama, kuidas raeplatsil pürjelite pidu edeneb. Mõte hakkas kiirust koguma, kui neli äralauldud häälega fuuriat Jakobi mäest tuhisedes venitasid „Eeeeeeeiiiiitttt tule koju! Eeeeiiiiit tule koju!” Mõte jäi soiku, kui kaine meelega mõtlema hakati, et rongikäigus tuleks samast mäest üles vändata.

Simmanil kuulukse, et lauljatel on kontserdi õnnestumise nimel lubatud ainult tantsida ja tantsijatel laulda. Tegelikkus oli teadagi selline, et kaasa häälitsesid kõik, kel kõri mingit häält lubas ja hetkel mahutas. Keha liigutamata jätmist esines ka suhteliselt harva. Kes just rõhtsalt murul ei lamanud ega vertikaalis uimaselt õllepudelist kinni hoidnud, see liigutustes tagasihoidlikkusega ei hiilanud. Kolme paiku öösel oli TAMi telgis õhk sirtaki tantsimisel tõusnud mullatolmust paks. Murukamarat kasteti ohtra õllega, mis tantsu ajaks käest pandud pudeleist välja voolas.

Proovidega läks sedasi, et hommikul oli hea jahe, aga pealelõunal praadis laulukaare all mis hirmus. Tantsijatel vist vahet polnud, veider oli see, kuidas mõnedel oli näo ülemine osa kõrbenud ja alumine suht valge.

Koidikud Jakobi-Tähtvere kandis ei ole teps mitte vaiksed, vaikne oli ülejäänud linn pühase päeva lõunaleitsakus, mil ma kolme pidupäeva jooksul esmakordselt koju jõudsin. Pessu ja riietuma. Pelg, et kodulinnas ei saa kõrraliselt Gaudeamusele pühenduda ja argielu hakkab segama, oli alusetu. Ilmnes, et Tartu linna sees on veel teine maailm, mõõtmatu ja kummaline. „Ah kui juba mürrrrrgelll, siis mürrrrgel lõpuniii, ah kui juba unustuuuus, siis ollllgu täieliiik!” Ainult jalad ära pesta, et neid hommikul kell viis salongi natuurvalgele diivanile sirutada. Kaks unetundi aknasse tõusva päikese kiirtes. „Sa ütled mulle „päikene” või ütled seda kõigile? Kas võib siis sellest arvata, et kalliks pead mind sa?” Uni on magus ja mõtted on maiad. Ja kaunidus on kuratlik, mida rohkem, seda parem. „Suudlused suudeldud...” päikesest põlenud huultega.

„Transvaal, mu kodumaa, sa põled tule sees...” jätkus Jaanikal häält ja jõudu laulda nii, et kolm kollektiivi ette- ja tahapoole jäid kuulamaie, valda sie jäi vaatamaie. Ennast oli selleks hetkeks tabanud loomult varajane mitmehäälsus – kõrist kuuldavale tuli kaks häält, kumbki polnud oma ega pidanud viisi. „Helmi, mulle õpeta...” osutus singlimõõduliseks, tehti ettepanek asendada Helmi järgemööda teiste lauljate nimedega ja vähemalt LP kestus välja laulda.

Tänahommikune seis on selline, et mine võta kinni, kellena ma Gaudekast osa võtsin - jalad all ümmargused ja villis ning ühildumine bassirühmaga kõnes ja kirjas.