Mõistmise tund

1) Kardan võõraste meesterahvastega kontakte luua ja suhelda isegi täiskasvanuna, sest linnas kasvanud lapsele tehti varakult selgeks, et võõraste onudega suhelda ei ole teps hää, isegi kommi ei tohi vastu võtta.

2) Meesterahvad peavad titevarbaid kastma. Puhtalt empaatiasoovist. Titevarbaid tuleb kasta niikaua, kuni hommikul on sama paha olla kui sünnitanul.

Nende järeldusteni jõudsin iseseisvalt peale viljakat vestlust endise noorsoopolitseinikuga.

3) Korterivargusi esineb üliharva ja need lähevad enamasti kelmuste kategooriasse. Igapäevased on vargused korteritest.

Selle peale ma ise ei tulnudki.

Ma tahan olla...

... öö su akna taga?
Laulupidus sai kõige pingsamalt kuulatud segakoore. Ilus oli kuulda, sest et kole (proov) oli möödas, kahju ainult, et ei juhtunud miskit erilist. Lavalolijad saanuvat oma kaifi siiski kätte ja see ongi laulupidus peamine mu meelest.
(Lugeja, leia pildilt vähemalt 1 tuttav näitsik, Lupetta ehk leiab teise isegi.)
Mamma jättis portselanimüügiletti maha sõnumi, et tema on huvitatud poistest ja noortest meestest. Nojah, mina ju siis polnud, sest läksin teda otsima eelnimetet kooriliigi lavaloleku ajal.
Aga mille pärast kiusati pikkade lugulaulude ja arusaamatult uuenduslike võtete abil mudilasi? Ega ma ju küsitlusi ega intervjuusid mudilasesinejate seas korraldanud, et uurida kaasaegset hoiakut novaatorliku "Rongisõidu" suhtes. Lihtsalt, ise oleks mudilapsena õnneliku lapsepõlve kultuurisemiootilise märgi rikkumise pärast üpris nördinud. Sellega seoses seik minu venna õnnelikust lapsepõlvest:

Ema püüab 3-4-aastasele Karlale õpetada "Rongisõitu", lauldes korduvalt ette:
"Rong see sõitis tsuhh-tsuhh-tsuhh, piilupart oli rongijuht, rattad tegid rat-tat-taa, piilupart jäi tukkuma...".
Karla ei reageeri tükk aega kuidagi, tark ema kordab katset. Lõpuks teeb Karla suu lahti ja teatab mõtlikult: "Võttis viina. Viina võttis."

Kiri minevikust

Ükskord ennemuiste küsisid Sa: „Miks sa sedasi teed?“ ja mina vastasin: „Ei tea.“
See oli ammu justkui igavik. Ja nüüd ma vastan: „Sest ma pole saanud sulle andeks anda.“

Ma mõtlesin, et vaja on oodata. Kuni ma unustan ja kõik ilusti maha matan ja võib-olla Sinulgi on vaja sedasama teha. Kuni aeg voolab ja parandab kõik haavad ja suur jumal Panta Rhei või keegi muu võtab midagi ette või nii... Tutkit, ma ütlen, ta ei tee seda! Vähemalt mitte minuga ja vähemalt mitte enne, kui ma pole andestanud. Ja just seda ei õnnestu mul teha.

Muidugi, Sa oled minuga igati kenasti ja sõbralikult ja toetavalt käitunud - minu lugupidamine ses osas! Olen üritanud Sulle samamoodi vastata ja kohati on päris tore.

Ega piinav ei olegi olevik, ikka minevik. (Ega kõrgus ei olegi tappev, ikka maapind.) Ja need korralikult tagastamata mälestused. Jah, peamiselt need. Ei, ma ei igatse Sinu järele olevikus.
Ma igatsen minevikku jäänud armastust ja haiget teeb mõte, et Sina sellest esimesena loobusid ja mulle ei öelnud. Ja ma tõesti ei tea, kuidas sellest lihtsalt üle olla.

Et mis nutt ja hala? „Andeksand on sinu enda võimuses,“ ütleksid Sa. Täiesti siiralt. Ma küll ütleks. Teoorias oleme me tugevad, eks :P
Ja ega Sul ei pruugi seda va andekssaamist ju vaja ollagi. Kust mina tean? Ega ei teagi.
Tean ainult, et minul on seda vaja.

Ai, valus on!

Eks pingelangusega kaasne võimalus, et vanadel hädadel on mahti omale esinemisõigust nõuda. Eks äikseline ja ärev ilm aita sellele kaasa.
Vat ei taha ühtäkki sellele tapeedile omi elamusi ja tundeid kribida. Tahaks ärakuulamist, isiklikumat vastukajamist, minu-kallisid ja ahoi!-elamusi.
Armuavaldused võivad olla sama uskumatult mittemidagiütlevad kui karikakrad. Ei oska kohe midagi kosta. Inimesed on erinevad - lihtne!
Ja armastan ma omamoodi nii sind kui sind kui sind - igati isemoodi.
Vaja üle elada need neetud vaheajad. Võtta aeg maha ja vinnata masti vaherahuplagu.
P.S. Tallinna loomaaia troopikamaja on esmaspäeval suletud. Laste loomaaed on kah ainult kolmapäevast pühapäevani.

Mis toimub? ehk pülga memeetika

Põhimõtteliselt ongi ju toimunud see, mida Tarvi taotles: uus sõna on käibesse läinud ja tänahommikuse seisuga leidnud Google'i andmetel juba rohkem kui 114 000 mainimist.
Ootamatud olid muidugi vahendid, millega avalikkuse huvi saavutati. Eesti Hobilingvistide Ühing on ülihea väljamõeldis! Kalmar Kalkuni reinkarnatsioon ei tahaks mina olla, kuid selleks on teised hobilingvistid olemas.
Kogu afääri juures huvitavad mind enim publiku reaktsioonide vektorid ja nende tugevus. Uskumatu ikka, kui suur on avaliku sõna jõud :D:D:D
Delfi on tuntud stressimaandaja, kuid seda ei osanud küll ette arvata, et nii suur hulk lugejaid võtavad hobilingvistide hääletuse tulemusi tõsise rünnakuna nende isikliku keelekasutuse suhtes. Kui ametlikel keelekorraldajatel pooltki selline mõju oleks!

Eksperdilt eksperdile

Kolla Z, põline Tartu taksojuht, edastas reedel hõimlase sünnipäevalauas ekspertteadmist:

"Kõige paremini, ma ütlen, kõige paremini saab inimese maha lüüa šampusepudeliga! Sellel on nisige paks ja raske põhi!"

Uue sõna esitlus

1. aprilli hommikul kella 6 paiku sõitis Külitse õõvastavas ja müstilises udus äsjavahatatult tumesinise pärlmutri karva Škoda Felicia. Esitulede pehmes kollases valguses keeras sõiduk peale asula piiri vasakule, kruusasele mõisaalleele. Peatunud hoole ja armastusega taastatud ühekordse puitelamu ees, astus autost välja Tarvi O, kes liigutusega hääles edastas juhile oma sõnumi:

"Ma olen ka ühe uue sõna välja mõelnud. PÜLK on väga hea sõna tead kõigi nende kaelasrippuvate mälupulkade ja empeekolme mängitajate jaoks."

Teadke siis, oo keeleajaloo uurijad, kus ja kuidas seesinane sõna esmamainiti!