öine mana päädis päeval suitsusingilisandiga kotlettidega, valmistet vanaema küpsetusnippe kaasates. mmmm... kõrvale sai kartulit, kooreta keedetut, kuid ma pean mainima, et me tänavune kartulisaak pole paraku üldse keetmisaldis.
siiski. hingest mingi raskus, äng - lahkuda ei taha. seletamatutel subjektiivsetel või minule teadmata põhjustel on ühe inimese käitumine muutunud, selle nüansside seast on midagi tibatillukest ent üliolulist kaduma läinud. minu jaoks on küsimus hoolimises ja õrnuses, ei milleski muus. Õrnus on see, mida ma ei näe ega muud moodi taju enam. võib-olla on temas õrnust mingi konstantne hulk, mis on vahepeal kuhugi mujale paigutatud. võib-olla olen ma seda õrnust varem ette kujutanud ja nüüd on selgeltnägemise aeg. võib-olla me lihtsalt ei peegelda ega kaja enam vastastikku. natuke nukker lugu igatahes.