me kihutasime koos alla linna, mööda pikka ja lõbusalt ülesalla vonklevat lumerada, kelguga, ja tee, mis käies tundus nii igipikk ja tüütu, sai joovastavaks ja lennukaks elamuseks, lihtsaks, ammuigatsetuks, ulmaliseks, kordumatuks ja januseks - mäletad? ma ei näinud su nägu, sa istusid mu selja taga. ma lihtsalt loodan, et sina nägid ka seda und ja hõiskasid "Juhhuuuuuu!" või midagi sarnast. et kui sa palun teeksid samasugust häält märguandeks, kui me näiteks kusagil ootamatult trehvame. siis ma tean, et oled sina.
P.S. Ja kui muidu ei tule tuttav ette, siis teed ennast on umbes 6 km Reola raudteejaamast Tartu poole ja lennundusmuuseum on paremat kätt.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar