95 spämmikirja vahemikus 19-03 ja ei ühtegi muud kirja!
Ja ometi - öö on võrratu.
Antero tütrel Aimel sündis tütar! Sellised asjad on muidugi ca 9 kuud ette oodatud, aga kunagi ei või ju teada, kas kõik läheb õnnelikult. Eriti kummaliste ja harvaesinevate haiguste foonil.
Anu juures sünnapeol sai nii punast kui valget manustatud ja ega keegi väga ei lugenud, mitu klaasi. Viisime läbi sotsiaal-emotsionaalse eksperimendi "Siil udus" retrovaatlusega. Selgus, et aastatel 1969-1973 sündinud inimestel oli kõigil eranditult sellest multifilmist hirmutavad ja õõvastavad mälestused. Äng oli juhtmotiiv. Viis aastat varem sündinud inimene aga arvas, et tegu oli emotsionaalselt turvalise ja psühhodraamaks sobiliku filmiga. Filmi järelvaatlusel juhtisid varem õudse kogemuse saanud tähelepanu ärevust suurendavale helitaustale, tänapäeva kahe-poolene aga reageeris täiesti samamoodi nagu maimikud rohkem kui 30 aastat tagasi: "Pane äraaaa! Koleeee!" Mul ei olnud omades mälestustes õrna uidugi sellest, et siil oleks mingi mõmmiku juurde jõudnud, ikka niivõrd lõpunivaatamata jäi film toona. Ega mulle karu reaktsioon nüüdki meeldinud - mis pagana hoolimine on udusse uppunud sõpra vastu võtta sõnadega "kas sul vaarikamoos ikka on kaasas? kuhu sa nii kauaks jäid, miks sa varem ei tulnud?"
Priit jäi veel pererahvaga istuma, aga ta tuli ka kõige hiljem.
Tartu on endiselt müstiline koht. Isegi (või eelkõige?) suvel. Turvaline. Öösel kell kolm ka suhteliselt vaikne koht rattaga kihutamiseks. Täiesti võrratu on visata taga-aias lõhnavale murule ja vahtida tähti. Niisama. Tähti on endiselt palju, mõnedki isiklikud tuttavad. Vaadata, kuidas midagi taevas liigub, kuidas tähed langevad, kuidas midagi vilgub... isegi mitte unistada kosmonaudiks hakkamisest. Sest kõik on ju siinsamas, ainult käsi välja sirutada...
Kuulata, kuidas nahkhiired lendavad ja räästalaudadel krõbistavad.
Jääda magama, kõiksuse maitse huultel. Igavesti.

Tohib, ma tunnen end õnnelikuna? Lihtsalt niisama!
Muidugi on sel omad väiksed põhjused, mingid sisemised ajendid, aga neid on nii palju, et ükski pole olulisem kui teine. Väiksed õnnevektorid, heh, vehivad sinna-tänna ja teevad kogu olemise ilusaks.
Mis kokku ei tähenda mitte, et ma laseks end sallida sassis maja ja tegemata töid, aga see mitte-salliminegi on kuidagi ilusam. Ja pole nii masendavalt lootusetu.

Ma tean ma tean ma tean ma tean, see mis elan, see ongi minu elu.

Bornhöhe olla lapsepõlves Pirita kloostri käikudes mänginud

Mind toona seal ei olnud. Ma olin hiljem, umbes 1982-1988.
Järjekordne "Tagasi lapsepõlve"-retk viis Birgitta Festivalile vaatama Piazzolla "Maria de Buenos Aires" etendust. Kersti Inno Klassikaraadiost on minu eest selgitused ära kirjutanud. Keegi tundmatu suurus EPL-st on ühelt peaosatäitjalt põhjaliku intervjuu võtnud.
Mul jääb lisada ainult: ahhh, milline muusika! ja ahhh, millised SÕNAD! on kirjutanud Horacio Ferrer, kes kirjutab kreisimaid ja veidramaid tekste kui sürrealistid, dadaistid ja avangardistid kokku.

Kohalikud suurused olid samuti elamuslikult õmmelnud. Volkonski oli lavastanud omas elemendis ja Hardi Volmer näinud vaeva nukkude ja lavapildiga. Miša Gerts sai klaverimängu ja orkestrijuhtimisega korraga elegantselt hakkama. Bandoneoon, see veider pill keset kammerorkestrit muidugi Piazzolla kõlapildist puududa ei või. Sedapuhku jõudis pill ka lavakujundusse sama hiiglaslikuna kui eestlaste kannel "Malevas".

Infrastruktuurist rääkides - toolid pärit vastlaoksjonilt, sest neil sai vaid liugu lasta. Teksti (eesti ja inglise keeles) nägid paremini viimased read, keskmised pidid pilku heitma kord üles (tekstile), kord alla (tegevusele). Esimestel võis pidevast nõksutamisest kael lausa valus olla.

Lahkusin etenduselt liigutatuna. Täpselt ei teagi, mis kõige enam mõjus. Oma osa mängisid muidugi lapsepõlv, loodus, kloostripaik, kummastav muusika ja valusad sõnad, sume suveöö ja mõistatuslik kaaslane.

Lahe-lahe oli peale etendust istuda Pirita kino trepil ja valget veini ning viinamarju manustada. Hästi muretu olla, mis sest et rattakumm oli toss.

Juhile vajalikud oskused

Ei saa enne magama minna, kui pean ikka ära kirjeldama oma esmabased sõidud ema targal juhtimisel Tallinna linnas. Võib-olla on see üks asjadest, mille väljarääkimine võiks tuua tagasi unerahu.
Mõtlete, et ema ise juhtis autot? Ei, ta juhtis mind ja mina pidin autot juhtima.
"Ei, mis me läheme ringiga Viljandi maanteele. Nüüd siit üle Vabaduse puiestee kõigepealt ja siis paremale ja kohe Valdekusse."
Minu süda aimab halba, pealegi pole ma suuliste juhiste abil suurt kunagi hakkama saanud. Nõmme, vanemate uus kodukant on suht hoomamatu ka - võtan kaardi enne starti appi. Mällu jääb pilt, et Valdeku on vasakut kätt teine tänav ja läheb tõesti otse Viljandi maanteele.
Vabakal: "Kohe-kohe vasakusse ritta, selle esimese valgusfoori alt, näh [pettumusilme], nii järsult siis!"
"Minu meelest oli kaardi peal Valdeku teine tänav, " arvan valjusti ja mõtlen, et milline neist sissesõitudest või kõnniteedest nüüd tänavaks kvalifitseerus, aga kohalikke peab uskuma. Keeran vasakule, tänavasilt pakub P. Kerese. Ema kukub vabandama ja veendub, et kaart ei peta. Möödapanek pole õnneks fataalne nagu Tartu ühesuunalistel tänavatel, järgmise tänava kaudu jõuame Valdekuni.
Viljandi maanteel: "Sina kohe pead nii kiiresti sõitma! Sul on hoopis teine stiil kui isal, kes sind küll õpetanud on?"
"Kuule, kui tee ja nähtavus on igati ok, miks ma peaks siis venima aeglasemalt kui lubatud?"
"Nojah..."
Veidi hiljem: "Hoia pikivahet! Miks sa sõidad sellele rekkale nii lähedale?"
"Ma hoian kütust kokku. Tead kui palju kütust võib rekka tuules sõites kokku hoida?"
"Karla ja isa ei sõidaks kunagi nii lähedale! Sa ei jõua ju pidurdada!"
"Milleks tal siis pidurituled on? Pealegi, raske rekka pidurdusmaa on palju pikem, järelikult olen mina ammu pidamas, kui tema veel asfaldil triipu tõmbab."
"Ma ei harju sinu stiiliga kohe kuidagi, see on nii ohtlik. Isa või Karlaga on hea kindel sõita."
Millest järeldan, et see on tema enda tunnetuse probleem.
Mitteverbaalne suhtlus, mida ema järgnevate pooltundide jooksul ilmutab, on kõnekas, kuid jäljendamatu. Pinge (ema istekohal) ja põnevus (Trintsu istekohal, sest tal pole tulnud pähe kahelda minu juhioskustes ja vastupidiselt emale on ta sageli teinud kõik selleks, et mu tähelepanu teelt kõrvale juhtida) on autos täiesti olemas ja heljuvad minu rahuliku enesekindluse ja lõõgastunud juhirolli kohal, et seda endast välja viia.
Peterburi maanteel: "Sa ei saa enne ristmikku pidama! Võta kohe kiirust maha! Oi, see on siin üks paha koht, mitte midagi ei näe! Lase see auto enne mööda!"
Püüan meenutada, mis aastal ta oma autojuhtimisõigusest vabatahtlikult loobus. Just, emalt ei võetud lube ära, need muutusid ühel päeval tema enda jaoks kasutuks.
Lugu tipneb kodutänavas, kus käsklused: "Stopp, siin on peatee! Vaata vasakule, enne kui pöörad!" panevad mind end tundma hääljuhitava kodurobotina või hullu vaegnägijana, kes on rooli trüginud ja kihutab maniakaalselt itsitades oma peret ja muid loomi surmava kuristiku poole. Jätan auto lihtsalt seisma ja pakun nõutult õlgu kehitades, et edaspidi ei tee ma rooli taga ühtegi liigutust enne, kui ta on täpselt selgitanud, mis ma pean järgmisena tegema, mida nägema ja kuidas end tundma.

Mutta sina olet lunta, minä

"Mutta sinä olet lunta, minä olen totta, sinä olet lunta, jota koskea ei saa, muuten se sulaa..."

Nii vastuolulise inimesega on raske elada. Tükk aega mõtlesin, kas kirjutada sellest tegelasest. Endast.
Täna jälle. Nagu mingi näidiseksemplar kriisiabi õpikust. Emotsioonidele ja suhetele suunatud toimetulekustrateegia, heh.

"Selle strateegia kasutajad võivad ka probleemi eest põgeneda, otsides seltskonda, tarvitades alkoholi või narkootikume, hakates unistama ebarealistlikest võimalustest. Sellega ei lahenda probleemi, vaid välditakse seda. Saadakse hetkeline unustus või kergendus. Aga kui see möödub, pidu otsa saab, uim peast välja läheb ja reaalsustunne tagasi tuleb, on asi veel hullem."

Jah, ma annan endale aru, et üks tunne on oma aja ära elanud ja ma ei tunne seda enam. Ma vaatan inimesele otsa, räägin temaga juttu, ebamugav on olla, sest midagi enam ei tunne, aga mälestus, mingil raku tasandil, ütleb, et
- Vaata, see inimene siin seob sind ühe ränga õppetükiga sinu elus. Sa ei ole seda ära õppinud, sest sa ei ole veel aru saanud, milleks see sulle kasulik on, milles on selle point sinu jaoks. Sa katsetasid oma piire. Oma võimu piire, oma taluvuse piire, oma ihade ja igatsuste piire. Oma inimlikkuse piire. Said vastu kõike, mida ootasid ja kartsid ja palju enamgi veel. Mille üle sa nurised?

"Toibumisfaas võib kesta aastaid, võib ette tulla tagasilanguse perioode, mil inimene otsekui küsib endalt, kas tal on ikka õigus jälle rahul ja õnnelik olla."

Hirm on. Siiralt.
- Hirm mille ees? Lennata sama kõrgele ja kõrgemalegi veel, millega kaasas risk kukkuda sama valusalt ja valusamaltki veel?
Ei, hirm selle ees, et ma ei lenda enam kunagi. Jään tiibadega vehkivaks tuulikuks.

"Kriisis olev inimene on kui laps, kes tahab kõike korraga kätte saada. Ta tahab, et tal kohe hea hakkaks ja kõik korda saaks. Ta tahab, et keegi teda aitaks ja kohe tema probleemid lahendaks. Ta ei taha leppida sellega, et tal endal tuleb kõvasti vaeva näha ja et läheb kaua aega, enne kui kõik laheneb. Kriisis inimene ei usu, et /---/ midagi head on tema jaoks olemas või tulevikus tulemas."

Eino Muidugi, minu suur sõber orkutist, kirjutab täna järgmist:
Today's fortune:
You are going to have a very comfortable old age.

Lohutus seegi. Jään siis ootama.
Kõigile inimestele võrdsed võimalused, eks!

Kaunase pelmeenitootjad saanud hakkama uudistootega "Tudengi pelmeenid lihaga". See on ilmselt laiendatud versioon tudengitoidust. Taskukohasem harilik (nagu harilik pesupulber või pliiats) versioon on tõenäoliselt "Tudengi pelmeenid", lihata.

Ma olen kohatundlik. Mälu ei peta mind siis, kui suudan meenutada, KUS midagi toimus või midagi öeldi või midagi mõtlesin või millisest raamatust, milliselt lehekülje realt midagi lugesin. Vahel on see väga häiriv, kui eelmised sama kohaga seotud mälukillud või mälestused ei lase "siin ja praegu" tunnet kogedagi, ei lase kohal olla.
Raske on telefonis mesijuttu ajada, sest puudub siduv, ühine koht. Ainus, millega armsat häält või sulneid sõnu seostada, on seesama orants julla, millest sagedasti kostab ka karme sõnu, jonnimist, vihaleajavat vaikimist, ükskõiksust või suisa rahanõudmisi. Internet ja tipitud tekst on kuidagi kohasemad.
Ja endiselt on muinasjuttude edetabeli tipus "Mis on maailmas kõige parem ja mis kõige halvem asi".

Sain vist hakkama paari väärteoga ja jäin öösel karistuseks unetuks.
Esiteks läksin närvi Trintsu vastupanu peale Tallinna sõidu suhtes. Mulle tundub, et mul ei ole oskusi ega aega sellega tegeleda, ma tahaks, et vastupanu laheneks kohe ja imelihtsalt.
Teiseks - viskasin paberikogusmiskasti raamatuid! Lugupidamine trükitud sõna suhtes on ikka mingi väga baasiline hoiak ja selle vastu astumine teeb tükiks ajaks sisemiselt rahutuks. Minu lapsepõlves lõigati isegi ajalehtedest paremad palad (huumor ja "Tasub teada" tüüpi rubriigid) välja ja kleebiti eraldi kladedesse. Alles seejärel võis vanad lehed koolilastele kogumiseks anda. Raamatuid hoiti põlvest põlve ja neid ei visatud ära. Olgu või Stalini-aegsed lasteraamatud isakest ülistavate luuletustega, needki hoiti alles. Tallinna vanaisa juures teadsin ma täpselt, et minu, algklassiõpilase, kasutuses on 2 alumist riiulit, ülemistesse ma puutuda ei tohtinud, kuigi seal olid nii põnevad raamatud nagu näiteks suur atlas. (Gloobus oli tollal unelmate riistapuu!) Tallinna vanaisal oli ka kirjutusmasin, sest kirjutamine oli tema leib. Masin oli must, Eesti-aegne ja seal olid ka õ-klahv ja -hoob olemas.
Trükitud sõna oli ikka väga kõva sõna. Kui juba trükiti, tähendab oli oluline ja väärtuslik, järelikult tõde. Isegi ajalehtedes kirjutatut ei kritiseeritud ega vaidlustatud minu kuuldes vähemalt. Alles põhikooli õpikutes hakkasin aduma, et mõni tekst on ikka jumala jura, eriti ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpikutes. Selliste raamatute vastu oli lugupidamine väiksem, aga minema viskamine ei tulnud mõttessegi.
Nüüd on mul juba 10 aastat ahiküte ja ajalehti pean väärtuslikuks tulehakuks. Ülejäägid annan ainult parimatele sõpradele. Klantspaberil reklaamipahna vean muidugi paberikonteinerisse ja lausa kahju on, et täiesti kasutule reklaamile nii palju paberit ja trükivärvi kulub. Kui üldse poliitikaga tegeleda, siis roheliste parteis ja seista hea selle eest, et (kriit)paberil reklaami võimalikult vähe ilmuks.

Tohib, ma lähen hulluks? Tööle häälestumine pole ükski aasta nii raskelt tulnud. Hääl on ka ära. Riideid on ka vähe seljas. Väljas on ka pime ja pilvine ja ähvardav ja koju minna on külm - kõik tingimused olemas, et unustada suvi, suur, sume, soe...

tööposti otsast linna näen, nii sinised ta tornid...

Töötaastus ja -rehabilitatsiooniprogramm algas esmaspäeval sellega, et vedasin tibid panka ja poodidesse, kuna teenitud ja järelejäänud raha oli vaja kiiresti kulutama hakata. Ongi hea, nii läheb minul kohastumine töötingimustega (õhupuudus ja päiksesära) veidigi sujuvamalt. Teisipäeval tutvusin tegelikkusega. Üks kallitest kolleegidest oli hoolitsenud selle eest, et elusorganismid meie lahkudes tööposti maha ei jätaks. Ei hakka nimesid nimetama, aga presskannule uue pressiosa võiks ta küll muretseda. Või teab keegi, millega tappa ja lahustada hallitust metallvõrgu peal?
Muidu on siin õhk üsna puhas ja jääb kõik mulle hingata. Kas ma ütlesin, et ma igatsen teie ja jutuvada ja telefonihelina ja harjumuspäraste selge-taeva-välkude järele? Pole õiget tööõhkkonda nagu, kuigi valvur on kella üheksasel ringkäigul mind juba tabada jõudnud.