vete pääl

Mitte küll Soomaa suurimates üleujutustes osalisena, kuid siiski Navesti peal 12 km distantsil võidukaks osutunud paatkond astub alles sõidukisse. Loodus oli. Ilus oli. Õhtul saunas oli jällegi väga lõbus. Rahvas oli väga tasemel. Mõni oli isegi üle taseme. Pärast jäin Viljandisse maha. Sest seal terendas üks auto.

Java Jive

ma armastan sind just sellises konditsioonis
ja sellistes annustes koorekohvis
ja kas te kullakesed tunnete perkolaatoriga tehtud kohvi hõngu
või kas teate kuidas maitseb kreeka või türgi kohv või egiptuse oma?

Ja kui keegi viitsib lugeda, siis lisaksin siia ühe perekonnalegendi.

Minu isapoolse vanaema Hilje isa Hans Betlem pidas millaski 20. sajandi teisel kümnendil Helsingis äri, mis pakkus tollal trendikat teenust - prouadele kohvi voodisse!
Proua helistas (te ju kujutate ette, millised telefonid siis olid?) ärisse ja tellis endale hommikukohvi ja saiakesed ja siis boy haaras sangaga vineerkasti, milles kohvihulgaga sobiv kohrutatud vasest kohvikann(ukene) värskelt röstitud ja jahvatatud ubadest tehtud kohviga ja üks kuni mitu sooja värsket saiakest (arvatavasti oli valik pagaritoodete osas mitmekesine ja sisaldas vähemalt viini saiu ja kanelipullasid ja kõiki neid teisi häid küpsetisi, mida mu vanaema hiljem nii suurepäraselt teha oskas) ja jooksis tulistvalu proua juurde, kes teda siidises hommikumantlis ja looritatud pilguga (selleks on omaette meigistiil olemas) vastu võttis, osutades elegantses sõrmustatud käes oleva (ja ka sama kalbe) vandlist sigaretipitsiga madalale rahvusliku juugendi stiilis öökapikesele, mille alumisel riiulil lebasid moeajakirjad ja värske Helsingin Sanomat....

(ja labane mühakas on see, kes mõtleb tolle kuldsete aegade meeleolupildikese peale "drop your nickel in my butt...")

keebuskiöö

üleüldse õue kolida on mõistlik mõte. las mustad nõud ja porised põrandad korrastavad end toas ise, inimestel pole vaja seda pealt vahti. meil pagesid loomad ka õue. kass pages lausa katusele. pärast ei saanud alla, nagu ikka. varsti helistas naabermaja loomakaitse ja teavitas meid, et meie vaene kassike on katusel. meie meelest on ta Darwini auhinda väärt, kui ise katuselt alla ei saa. linnukeste järele kahmates puult katusele kargamiseks on küüsi piisavalt, kräunudes poolde katusesse alla tulemiseks ka. jah, meil leidub majapidamises katusele ronimise redel. ei, me ei kasuta seda, kassi õpitud abitusest ei peaks inimesed õppima. paaril korral varemalt on kõrguskartmatud külalisesinejad tõesti ka redelit pruukides kiisukese alla toonud ja nii see õpitud abitus süveneb. sedapuhku kuulasime öö otsa kassikontserti. hommikul jätkus looma keelitamine. hirmsa kaeblemise saatel soostus loom lõpuks madalamale saunakatusele tulema ja sealt katuseluugist Kertu teda koukida üritaski. jälle jätkus elajal piisavalt küüsi, et katusest kõigest väest kinni hoida. kass on vist Pratchettit lugenud või ise leiutanud samalaadse tõdemuse, et "ega kõrgus ei tapa, maapind on see, mis tapab".

tinditoomapäev

K: hei, kas sa teadsid, et täna on tinditoomapäev?
Toomas: hommik! ei teadnud. mis ajast see moodi läks?
K: täna pärast lõunat läks moodi, kui ma avastasin, et pean minema tinti tooma printerile. ja siis ma olin mõnda aega tinti toomas.
K: ja tegin üksiti ka üleujutusest pilte

põrnitsapäev

T: Vanapagana vanaeit teadis, aga tema .. midagi, mida nad oma majapidamises kasutasid, ma üritan meelde tuletada, põrnitsemise abivahend see igatahes ei olnud
K: põrnits sai [Heiki poolt vist] tegelikult leiutatud selleks, et ütelda kuidagi teistmoodi vaatmiku kohta, mis on ilmselgelt liiga peepnemvalts, et olla poster.
T: õudselt hea sõna tglt. mõned on veel, mis kõrva kummitama jäävad
K: nagu see pülk, eksole ;)

nahmataba päev

T: nahmataba oli ka pühak, Etioopiast pärit, tegelikult see kolmas, keda kuningate kummardamise pildi peal tumeda värviga on maalitud, kui asjatundlikumad maalrid osutusid olevat, aga miks tema päev kevade hakule või otse muudest legendidest täis-tähtsale päevale on sattunud, ei oska keegi enam täpselt seletada, võibolla on juba vanal ajal midagib segamini läinud.