Kõik tahavad vahel puhata, ka pingviinid. Kas puna-valge värviline nahk samuti pingviinidele viitab? Üks elulähedane tšuktši-anekdoot tuleb meelde:

Tšuktši küsib šamaanilt, et kas valgeid naisi on olemas. „On küll,” vastab šamaan. „Aga kas musti naisi on ka olemas?” „Ka neid leidub,” vastab šamaan. „No ja siis leidub ikka must-valgeid naisi ka?” pärib tšuktši edasi. „Ei, must-valgeid naisi ei ole,” vastab šamaan täis veendumust. „Kurat, siis magasin pingviiniga,” vannub tšuktsi.

Rannast tulles ei saanud arugi, et päiksepoolset keret ikkagi tuletõrjevalve ees ootab. Mis muud kui tuleb homme teine pool päiksele keerata, sedapuhku parem. Pahem pool sai täna oma osa kätte. Iseendas olin ju otsustanud kella viiesele rongile jõuda ja täpse tegevusplaanigi paika pannud. Vahetult enne rannast lahkumise punkti (kuuendaks – ärka kell 15 äratuskella peale, paki asjad kokku ja leegi Meriväljale tavaari järele) oli plaanis mereskäimise punkt (viiendaks – käi ujumas). Mille läbiviimisel oli järelmõju 6. punktile, mis lükkus teadmata tulevikku. Sest olin ära jõudnud unustada, et meri on nauding, puhas rõõm, terve mõõtmatus heljuvat igatsust ja võlukunsti värve ning ma pean olema iseenda vaenlane (või hoopis muude eelistuste, suundumuste, sättumuste ja kalduvustega), kui niisuguse lausjoovastuse pikalevenitamisest loobun.

Oi, kuidas ma jumaldan sõnu! Kohaseid, veetlevaid, võluvaid sõnu.

Näiteks „sul on nii pehme nahk” ja dadaa! näe juba ning just ta ongi nii pehme. Või „neist huultest ainult und näha küll ei tahaks” ja „iga aastaga lähed sa üha kaunimaks” – patt oleks selle tõeväärtuses kahelda. „sinä olet ihanaa” on samuti uskumatu sisendusjõuga väljend.

Tükk aega juhtis edetabelit „Sa oled hea, sa oled väga hea, kuid mul ei ole sulle miskit anda...”. Juhtub, ikka juhtub, et esikoht tuleb loovutada.

Vähemalt veerand kuningriiki, pool hobust ja tõrvatilgata meepoti saab minult selge eneseväljenduse eest.

Gaudeamus juvenes dum sumus

Ärgake, Baltimaad! Gaudeamuse osalejate infovihik põhjustas uusfolkloori teket: hommikusöök anna leedulastele, lõunasööki jaga lätlastega ja õhtusööki söö ise.

Avamäng oli võimas. Eriti imponeeris täiesti legaalne võimalus jalutada üle sillakaare. Tule(vaate)mängud on otse loomulikult Amburite pärisosa. Kuigi ma möönan, et kõlalis-tundelis-meelelise mälu jaoks oleks sinna kõrvale sobinud midagi sensuaalsemat kui "Tartu marss".

Osavõtja kaelakaart lubas ka tasuta sõitu. Ma siis võtsin ja sõitsin oma rattaga täitsa tasuta. Hoopis teine tera.

Mingil hetkel oli plaan minna rongkäiku jalgratta seljas. Mõte tekkis siis, kui neli meie koori lauljat väntasid Kreutzwaldi pidi vaatama, kuidas raeplatsil pürjelite pidu edeneb. Mõte hakkas kiirust koguma, kui neli äralauldud häälega fuuriat Jakobi mäest tuhisedes venitasid „Eeeeeeeiiiiitttt tule koju! Eeeeiiiiit tule koju!” Mõte jäi soiku, kui kaine meelega mõtlema hakati, et rongikäigus tuleks samast mäest üles vändata.

Simmanil kuulukse, et lauljatel on kontserdi õnnestumise nimel lubatud ainult tantsida ja tantsijatel laulda. Tegelikkus oli teadagi selline, et kaasa häälitsesid kõik, kel kõri mingit häält lubas ja hetkel mahutas. Keha liigutamata jätmist esines ka suhteliselt harva. Kes just rõhtsalt murul ei lamanud ega vertikaalis uimaselt õllepudelist kinni hoidnud, see liigutustes tagasihoidlikkusega ei hiilanud. Kolme paiku öösel oli TAMi telgis õhk sirtaki tantsimisel tõusnud mullatolmust paks. Murukamarat kasteti ohtra õllega, mis tantsu ajaks käest pandud pudeleist välja voolas.

Proovidega läks sedasi, et hommikul oli hea jahe, aga pealelõunal praadis laulukaare all mis hirmus. Tantsijatel vist vahet polnud, veider oli see, kuidas mõnedel oli näo ülemine osa kõrbenud ja alumine suht valge.

Koidikud Jakobi-Tähtvere kandis ei ole teps mitte vaiksed, vaikne oli ülejäänud linn pühase päeva lõunaleitsakus, mil ma kolme pidupäeva jooksul esmakordselt koju jõudsin. Pessu ja riietuma. Pelg, et kodulinnas ei saa kõrraliselt Gaudeamusele pühenduda ja argielu hakkab segama, oli alusetu. Ilmnes, et Tartu linna sees on veel teine maailm, mõõtmatu ja kummaline. „Ah kui juba mürrrrrgelll, siis mürrrrgel lõpuniii, ah kui juba unustuuuus, siis ollllgu täieliiik!” Ainult jalad ära pesta, et neid hommikul kell viis salongi natuurvalgele diivanile sirutada. Kaks unetundi aknasse tõusva päikese kiirtes. „Sa ütled mulle „päikene” või ütled seda kõigile? Kas võib siis sellest arvata, et kalliks pead mind sa?” Uni on magus ja mõtted on maiad. Ja kaunidus on kuratlik, mida rohkem, seda parem. „Suudlused suudeldud...” päikesest põlenud huultega.

„Transvaal, mu kodumaa, sa põled tule sees...” jätkus Jaanikal häält ja jõudu laulda nii, et kolm kollektiivi ette- ja tahapoole jäid kuulamaie, valda sie jäi vaatamaie. Ennast oli selleks hetkeks tabanud loomult varajane mitmehäälsus – kõrist kuuldavale tuli kaks häält, kumbki polnud oma ega pidanud viisi. „Helmi, mulle õpeta...” osutus singlimõõduliseks, tehti ettepanek asendada Helmi järgemööda teiste lauljate nimedega ja vähemalt LP kestus välja laulda.

Tänahommikune seis on selline, et mine võta kinni, kellena ma Gaudekast osa võtsin - jalad all ümmargused ja villis ning ühildumine bassirühmaga kõnes ja kirjas.

Suhtlemismängud

"Olgu-olgu," ütleb Täiskasvanu. "Seekord käitusid jälle pöörase Lapsena. Ja mida see sulle andis? "
"Nooh, ma nõudsin oma! Ja ma ju väljendasin tundeid, soove, tahtmisi. Küsisin ja uurisin, provotseerisin ja protesteerisin. Ja nüüd ma kardan veel rohkem, et minu juttu ega käitumist ei saagi tõsiselt võtta ja ma ei olegi väärt usaldust ega armastust."
"Ma vaatasin jah, et olid heitlik ja ajuti lausa hüsteeriline. Kuidas sa ise käituksid sellise tegelasega? Ükskord võib ka kõige kannatlikumal jaks otsa saada," analüüsib Täiskasvanu.
"See tagantjärele ähvardamine ja kättemaksumõtted olid ikka igitobedad! Meestega ei saa nii käituda, kui sa tahad, et sinust lugu peetaks. Võta ennast kokku ja unusta ta ära! Lase ta vabaks!" nõuab Vanem.
"Ma ei saa!" karjub Laps ja trambib jalgu. "See lugu teeb nii jõhkralt haiget ja ma tahan, et teised osalised tunneksid seda sama palju!! Kui keegi minust ei hooli, siis ei hooli mina kah!"
"Eks sa ise tea. Kuidas oma elu elad ja milliseid tundeid tunned," arvab Täiskasvanu ja Vanem noogutab takka, lisades "teisi selle eest vastutama panna ei saa."
"Häh, mõni võib kümme aastat oma armsamat ja armukolmurki taga nutta ja tulla siis mulle ütlema, et ole õnnelik selle üle, mis sul on! Lehvitada oma silmaklappe, mängida naiivitari ja arvata, et peab tingimata just selle mehega..."
"Kas selline võrdlemine muudab midagi paremaks?" tahab Täiskasvanu teada.
"Näed ju isegi, et ei muuda," targutab Vanem.
"Sina, raisk, pea oma pudrumulk kinni, kui ma vihane olen! Mida sa siis teed, kui ma toetust ja lohutust vajan, ah?! Ainult arvustama, manitsema ja kõike teadma oled sa mihkel!" raevutseb Laps.
"Ja sina nõuad kogu aeg tähelepanu, sa tänamatu ja ärahellitatud jõmpsikas! Pea meeles, sa ei ole maailma naba ja vastutama sinu käitumise eest pean lõpuks ikka mina! Oh, kui tüütu see kõik on," ärritub ka Vanem silmnähtavalt.

Täiskasvanu... kontrollib oma emotsioone, toetub faktidele ja jalutab kaalutledes minema.
Kaks kraaklevat rolli ei pane tema puudumist tähelegi.

E. Berne'i järele K. Korsen

Üleöö oli õuele kerkinud telklinnak. No 2 on ju juba mitu, eksole? Igati mugavustega varustet asum - ühes telgis oli valgus sees ja teises muusika. Vets ja vesi olid väljas, see tähendab majas.
Hommikul unise peaga vaatasin, et laager mis laager, kuigi öise pasteerimise jälgi magajatel märgata polnud. Olgu siis vähemalt äratusmuusika! Lootsin, et raske lapsepõlv on oma jäljed jätnud ja "tornist kaugele las kõlada fanfaar!", aga tühjagi - suutsin pillist kätte saada ainult paar haledat törtsu... Piisas sellestki.

Ühel päeval otsustasin ma loobuda... oma tööst, oma suhetest, oma vaimsusest... Ma tahtsin loobuda oma elust. Läksin hiide, et viimast korda kõnelda jumalaga.
"Mu jumal," ütlesin ma. "Võid sa mulle öelda ühe hea põhjuse mitte loobuda?"
Ta vastus üllatas mind.
"Vaata ringi," ütles ta. "Näed seda sõnajalga ja seda bambusetaime?"
"Jah," vastasin ma.
"Kui ma külvasin sõnajala ja bambuse seemneid, siis hoolitsesin ma nende eest hästi. Ma andsin neile valgust ja vett. Sõnajalg tuli ruttu maa seest välja, ta säravad rohelised lehed katsid maapinna. Mitte midagi ei võrsunud veel bambuse seemnetest. Kuid ma ei loobunud bambusest. Järgmisel aastal kasvas sõnajalg veelgi eredamalt ja külluslikumalt. Ja jällegi ei võrsunud midagi bambuse seemnest. Kuid ma ei loobunud bambusest," ütles ta.
"Kolmandal aastal polnud bambuse seemnest ikka veel midagi võrsunud. Aga ma ei loobunud. Ka neljandal aastal polnud bambuse seemnest võrsunud midagi. Kuid ma ei loobunud," sõnas ta.
"Alles viiendal aastal ilmus mullast nähtavale tilluke võrse. Võrreldes sõnajalaga oli see väike ja tähelepandamatu. Kuid kuus kuud hiljem oli bambusevõrse kasvanud rohkem kui 30 meetri kõrguseks. Ta oli viis aastat juuri kasvatanud. Need juured andsid talle tugevuse, et ellu jääda. Ma ei annaks oma loodule katsumust, millega ta toime ei tule," rääkis ta mulle.
"Kas tead, mu laps, et kogu see aeg, mil sa heitlesid, kasvatasid sa tegelikult juuri. Ma ei loobunud bambusest, ma ei loobu kunagi ka sinust. Ära võrdle end teistega," ütles ta. "Bambusel on teine otstarve kui sõnajalal, kuid nad mõlemad kaunistavad metsa. Sinu aeg tuleb," lausus jumal mulle. "Sa kasvad kõrgeks."
"Kui kõrgeks ma kasvan?" küsisin mina.
"Kui kõrgeks bambus kasvab?" küsis ta vastu.
"Nii kõrgeks kui suudab?" pakkusin mina.
"Jah," ütles ta. "Kiida mu loomingut, kasvades nii kõrgeks kui suudad."
Ma lahkusin metsast ja meenutasin seda lugu. Loodan, et see aitab sindki näha, et jumal ei loobu sinust kunagi.

Panin loo inglise keelest eesti keelde ümber. Sain loo Anult, kes sai selle oma hindust sõbralt. Tahan looga tänada oma sõpru. Kõiki.

Minu ridikül. Kertu käsul, minu tahtel ;)

Minu eelmainit mäletamistväärt füüsikaõps ütles muude elutarkuste seas ka seda, et: "Kontrolltöö ajaks paneme kõik asjad laua pealt ära. Ainult krokodillinahast ridikülid võivad jääda."
Ja üks teine, mäletamistväärt akadeemiline daam kasvatas wannabe-daame 1990ndate algul mõttearendusega: "Daam võib olla küll tüse, kuid tema ridikül ei tohi olla tüse. Daam võib olla küll närtsinud, kuid lilled tema vaasis ei või olla närtsinud."
Vist olen kehva ;) õpilane olnud, aga uue ridiküli ostan enamasti koos uue rüperaaliga. Viimatisoetatu on täitsa trendikas, teksariidest päälistuse ja termonailonist sisemusega, pane selga või üle õla! Sisu:

• rüperaal Ordi Endurio (spetsifikatsioon no ei püsi meeles!)
• rüperaali toitejuhe, kahes jaos
• väline lasersilmaga hiir
• üks kuni mitu mappi paberitega, mida peaks lugema, aga enamasti ei jõua
• rohelise marmori mustriga vihik, kuhu tahaks, aga enamasti ei jõua kirjutada
• 1-2 üliteravat kustukaga harilikku pliiatsit, hea susata või sudokusid lahendada
  
• terve pinu kaheldava kirjutusvõimega pastakaid ja tintekaid
• jalgrattapump, väike, aga tõhus
• tellitav mutrivõti, suur ja ilus
• prillitoos purpurpunase prillipuhastuslapi ja päikseklaaside komplektiga (prillid ise on nina peal)
• märkmik, sinise kalingurkangaga kaetud ja plastklõpsuga suletav
• rahakott, kulunud, gobeläänkangaga kaetud, sees muutuva suurusega hulk plastkaarte, kirjamarke, ühistranspordi talonge, visiitkaarte, tšekke, vanu armastuskirju, pilte, plaastreid, totraid ja kasulikke kleepse, juhiluba (1 tk), isetehtud kaelaehteid (2 tk), ematehtud kaelaehe (1 tk), näpuotsaga EV münte ja mitte kunagi piisaval hulgal paberraha!
• pooleliitrine plastpudel hea Ropka veehaarde veega
• 1-3 riidest kandekotti, akadeemiliste tunnustega ja rohelise mõtteviisiga
• tabletid, pole oluline mis, peaasi, et aitavad!
• kätekreem, parasjagu rasvane ja niisutav ja aaloeveerane
• hügieeniside olgu ikka
• kamm, roheline ja uskumatult suure kammimisvõimega
• hügieeniline huulepulk, mentooliga
• montoimikone ehk mälupulk-mp3mängija-raadio-diktofon ja selle datakaabel, mis kõlbab ka parematele digifotokatele
• eraldi taskus Nokia 1100, lolli- ja saastakindel, orants

Laiendatud ridikülist ehk Feliiciakesest ma juba kirjutasin.