transpordist ja õlledest

Kui ma neid õllesid Marguse jaoks ostsin, ei mõelnud vaid, et mälestuste jaoks… Ma mõtlesin, et ostan kohe 2x4 purki, siis jätkub talle kauemaks ja kujutasin ette, kuidas südaöösel tema lõõmava kaminaga tuppa laekudes võiks isegi ühe purgi ära mekkida. Läks aga muidugi nii nagu alati – inimene mõtleb, jumal juhib. Seekord oli jumalaks Londoni metrooremont, mis lasi mul sobivast Gatwicki ekspressist maha jääda ja hilineda tervelt 5 minutit lennuki check-ini. Mis mul muud üle jäi, kui huvitavaid assotsiatsioone tekitava nimega, kuid abivalmis firmast Skybreak hankida lähim ja odavaim võimalus saada tagasi kodulinna Tallinna. Antigi, 190 naela eest pilet Stansted-Tallinn ja juba hommikuks. Buss Standstedi sõitis 3 tundi läbi kolme lennujaama ja sisaldas endas närveldamist, kuidas ma kohapeal sõba silmale saaks – endal läppar tühi ja sull otsas. Margus teostas kaugseiret ehk saatis mulle sõnumeid, millised magamisasemed millise summa eest lähikonnas saadaval on. Aga ju pime väljas, õrna aimu pole, kuhupoole minna ja kuidas. Ainus hotellimüütaja lennujaamas väidab, et alla 100 naela ei saa ühtegi hotelli osta, ka neid, mida ma talle sõnumitest ette loen. Abivalmidus 0! Õnneks lennujaama infopunkt oli abivalmim, sest kui ma läksin enese (ja rüperaali) kogumiseks küsima, kust võib seinast pauerit ammutada, siis sain traagilise ilme abiga ka teada, et magada võib siinsamaski – (muumi)maja ööseks eal lukku ei panda ja arvukad istekohad täituvad ruttu lamajatega. Läpparile ammutasin jõu ja ennast lasin internetil kurnata – 1 naela eest sai võrgus olla tervelt 10 minutit! Elu sees pole näinud nii kiiresti tiksuvaid sekundeid!
Aga peavalu järele ei andnud, ka peale 400 mg ibuprofeeni. Olin juba suhteliselt närb ja närviline, kui meenusid hetked, millal jäin magama nagu nott, poolelt sõnalt. Ilmselt ei ole ma eriline haruldus, et Une-Matil enesele uneliiva asemel alkoholi abiga mõjuda lasen. Peavalust lahti ja unerammestuse sisse aga praegu vaja oligi! Nööpisin lahti esimese 440-milliliitrise Caffrey’s (Irish ale). Sisises küll, aga veerand tunni pärast ei teadnud ma enam maast ega ilmast, unenägudest rääkimata. Paraku ei lasknud surev külg end sama kergesti petta ja poole kuni kolmveerandi tunni pärast oli ilus uni läbi. Vahtisin ringi kui kubisti portree, kõrvad-silmad-suu segi. Ega’s midagi, lennukini veel kõva kolm tundi ja und võiks ju olla, õllet on nagunii… läks teinegi purk joomaks, kuigi ega suu järgi ta mulle ikka pole… Selle eest oli Kidari saatnud sõnumi, et Tartu kaubamajas olla nähtud 0,33 l Sandelseid!!
Noh, kui sama moodi jätkata, siis võin ausalt tunnistada, et oma 524 pudelit õlut aastas, nagu õigele eestlasele ette nähtud, joon ma ära ise.