Kuda aita punamullati

Alustuseks valati gaasipõleti kohale vaati 100 liitrit selget kaevuvett ja aeti keema. Siis tegime 25 kilost rukkijahust külmas vees klimpe, sest mina tahtsin nii. Õige oleks muidugi keevas vees jahu ära segada? Kui puder üsna valmis ja klimbivaba oli, hakkasin tasahaaval punast värvimulda lisama, tantsides katla ümber ja mõla keerutades Loreena McKennitti haaravate viiside saatel nagu lovesse langenud nõid.

Värvitav pind tuli aastakümnete tolmust ja üraskite pudedatest toidulaudadest puhtaks saada. Arenenud EL maades järgitakse ses tegevuses muidugi tööohutuse ja tervisekaitse nõudeid, aga ma ütlen teile, et kõigi nende kaitsevahendite sees saab elada ainult armastusest, sest õhk jääb toimepiirkonnast väljapoole.

Antero kindel nõue oli, et metallosad peavad enne värvimist maalriteibiga kaetud saama. Eks enamus neist vidinatest-jubinatest olid vanemad kui A ise (Nagu ka raudsulfaadi ja punase värvimulla kotid aida all – kõigi murphykate reeglite kohaselt leiti vanad varud üles kohe peale poeskäiku) ja võisid vesivärvist rooste minna. Asusin Mr Beani usinusega kõiki juppe teipima. Tulemuse oleks võinud moodsa kunsti pähe raha teenima panna või AHHAA!-le nägijate kompimistestiks anda.

"Ajattele positiivisesti - ota Olvi" Mis ka Sandelsitega juhtus - need said ära võetud. Järgmisena pakkus A töös kuumavate kulmudega maalrile Saku Originaali. Kas ma Saku õlle joomise jaoks Toivolasse tulin? Ma ei joo seda Eestiski. Jäänud muud üle, kui Gancia Asti pauguga lahti korkida.

"Hullu nainen," sanoo Anteroo. Sai vist esimese savolase au endale. Eesti keeles olen seda varemgi kuulnud.

Folkloristid võivad nii umbes paarikümne aasta pärast siitkandist üles korjata linnalegende vähemalt paari mõrvaloo jagu. Üks sellest, kuidas iga aasta 29. juuli öösel tuleb kuivanud vere karva pritsmetega laborikitlis ning otsmikulambiga kogu kahe ämbriga vee äärde ja hakkab pangesid ning neis leidunud riistu pesema. Vesi Toivola lahesopis värvub tummiselt veripunaseks.

Veel kaks särge. Ja kaks purakat, mis konksu otsast minema panid. Üks neist jäi ilma sabata igatahes, kui ma püüdsin teda kivide vahelt välja õngitseda. Kusjuures vihmaussid olid sellise kuivaga täitsa otsas ja kusagil end kaljusse varjule uuristanud ja me olime sunnitud kala püüdma porgandisaia palukestega. Millega A väitel olevat võimatu kala püüda. Ja ega ta ei saanud kah, isegi spinninguga mitte. Homme ostame Monni juurest lauantaimakkara ja ja kaeme perra, kas sellega skoorib. Ega me isegi tea, millega see kõik lõpeb või millist rooga saagist teha. Äkki põdravorsti?

"Täna on kalapäev. Täna peab kala saama," ütles Trints hommikul.
Poole tunni pärast tundus, et kala saabki. Hulgaliselt vees heljuvaid saiatükke süüa. Kaladel hea päev. Mina olin kindel, et mina ei saa. Pole isegi kalakasvanduses saanud, ammuks siis elava liiklusega virtas südapäeval saiatükki leotades. Ja siis ma ikkagi sain! Esialgu ühe väiksema, hiljem ka teise suurema särje. Voi ihmettä!

Paistab, et on aeg loobuda Kirke-positsioonist ("Kõik mehed on sead. Välja arvatud Odysseus.")
Ei, kõik mehed on inimesed. Kõigest. Voi pettymystä!

pole halba ilma heata

Halb on see, et peale antibiootidega ravitava põsekoopapõletiku on mind ka kaks puuki imenud. Esimene mitte nii põhjalikult õnneks. Teise eemaldamisega oli ametis terve svipsis peolaudkond Leppävirta valla juhtkonnast. Lõpuks aitasid kõige tõhusamalt Antero ja laste poolt siinse Segasumma suvila pööningult leitud bioloogiliste välitööde instrumentaarium.
Hea on see, et sain kohalikku arstiabi ja 5 meetrit netikaablit.
Hea on see, et on suvi. Igati sellise ilmaga, et patt oleks nuriseda. Ma pole Leppävirtal ega Savomaal veel halva suvega kohtunud. Mitte mingi väega ei kisu kuhugi lõuna poole higistama. Higistatakse saunas ja sauna siin leidub - leebemaid ja vingemaid, aga ikka on jooksupikkuse läheduses veekogu!
Hea on see, et on loodus. Hea on see, et on vesi ja ujuvvahendid nendel liikumiseks.
Hea on see, et on sõbrad. Ja sõpradel SavO-s tava korraldada suvel paadiretk Savomaa järvedel. No mis paat, tervahöyry on selle nimi, tõrvatud aurulodi. Milliseid leidub üha vähem, sestap kõlbavad Tervikselle sõiduks ka Saimaa järvistu tüüpilised reisilaevad nagu skautide õppelaev Jässi. Sellisel retkel ei elata mitte ainult õllest, programm on tihe ning nõuab vastupidavust nii vanadelt kaladelt kui rohelistelt ja ristimata osavõtjailt, kes omakorda Ahti karvaste käte vahele talutatakse. Külalislahked Savomaa vallad saavad vastutasuks vähemalt ühe noore puu ja Dorfi daika-tanssi valla juhtkonna naissoost esindajaga. Kõlab isamaalisi kõnesid, tehakse laulu ja seistakse lipu all. Valla juhid peavad hakkama saama tudengitiimi vastastena nii kurnimängus kui tõukekelguvõistluses. Õhtused saunad, loteriid, tuntud ja taastundmatu igihaljas vaatemäng ning tanssit (mõnigi kord koos karaokega) veavad väsinud reisijad mingiks öö hetkeks veidikeseks kohaliku koolimaja põrandatele unele, kuid varane ärataja-linnuke lööb kogu kamba maast lahti hommikueinele ja asju pakkima.
Hea on see, et mul on nüüd uni!

Diagnoosisin endal järjekordse põsekoopa põletiku. Mis see muud saab olla, kui valutavad korraga otsaluu, ninajuur, parem ülemine 6. hammas ja kolmiknärv. Kogu parem põsesarn on katsudes valus ja mingi vastiku maitsega ollus nõrgub ninaneelust... Heh, niipea kui sage vesistamine järele jätta, on vanad jamad platsis. Peaks hankima töö, mis iga päev nutma paneb – sibulalõikajana näiteks. Või help-deskina.

Täna oleks juba äärepealt Sonera help-deski hakanud tülitama laajakaista ühenduse seadistamise pärast. Mida ma oleks talle öelda osanud? Et ma orienteerun teite soomekeelses juhendis ja keskkonnas ainult käsikaudu ja ei saa tegelikult mitte mömmigi aru, milles viga on? Võtsin oma harjunult ingliskeelse vindoosa ette, aga ka sellest oli tolku ainult niipalju, et jõudsin oma help-deski abiga välja kohani, kus arvasime viga peituvat. Lõpuks aitas kõige tavalisem algoritm: un-instal (poista ohjelma), shut up (sammuta tietokone) ja hakka jälle otsast peale. Erinevus eelmise üritusega lihtsalt selles, et modem sai vahepeal konfitud, aga seda ju ükski kätevä ja helppoisa soomekeelne juhend ei ütelnud, mis järjekorras sammud peavad käima. Ainult terve talupojamõistus aitab selles karmis tehnoloogiamaailmas, ma ütlen!

Tehnika võimas progress jõudis tänase päevaga ka sajandivanuste palkseinte vahele. ADSL-püsiühendus laiadele rahvahulkadele pidada olema Soome lauatelefonifirmadel ideoloogiliselt eestlastelt maha viksitud. Mina ei tea, aga Eestis saab sama raha eest palju rohkem kui 1 Mb/s juhtmega püsiühenduse.

Aga lõppeks ma ilmavõrgu sain ja maasikakorjajaid sellest ei teavitanud, las magavad end homseks varajaseks tööpäevaks välja. Ainult Trintsule natuke nurga tagant näitasin, sai oma hot’is ja rate’is ära käia. Jama on selles, et mul ei ole teist ja pikka võrgujuhet kaasas ja saan oma masina ühendada ainult A laua taga, tema masinat juhtmest ilma jättes. Lisaks ilmnes minu internetialbumis ruumipakkujate umbne kitsarinnalisus ja sestap pean hakkama enne uute piltide ülespanekut tegema kummardusi ette ja taha ning likvideerima 286% kvoodiületuse.

Sest pilte on klõpsitud rohkelt. Esiteks Kihnus, mis tuule priskusest hoolimata ennast meeldejäävalt näitas. Ja seejärel Toivolas, mata mu süda siin.

Väiksena olin ma hästi uhke, et mul on terve org!
Paar nädalat tagasi sai Kadriorule lähenetud Kumu poolt, üle vaadatud präzidendi aialapike koos lõõgastavate kastmispritsidega. Siis selgus, et jätaraha jagus loetud suude jaoks ja neid oli tervelt 3. Roosiaias (...ringi kuninganna käib...) sai ema Tuuli lapse imetatud ja imetavate emade aktsioon "Hakkame pihta!" õigustas oma nime ja eesmärki sel päeval. Mina, Trints ja Krissu pritsisime üksteist märjaks purskkaevuveest, mis lehkas tegelikult üsna tugevasti kloori järele. Maha rahunesime alles Kumu jahedas kohvikus. Trints oleks ju võinud kohvikus eksponeeritud targast raamatust meelde jätta nime (raskelt veeris, aga kokku sai), mis oli kirjutatud Toomkirikus ühele sarkofaagile - oleks Eestimaa-mängus ajalooteemaline küsimus kohe vastatud! Oleks, oleks...
Täna lähenesime Kadriorule mingilt teiselt poolt, mööda Poskat ja läbi Musta Luige (sealt saime nostalgilised "Eskimo" jäätised, millele ma kirjapildis need nostalgilised jutumärgid lisasin) ja suundusime mitte nostalgilise luigetiigi äärde, vaid mulle suisa tundmatute parditiikide poole. Kas pardid olid kodus? - mitte ei mäleta. Muruplats värskelt pügatud rammusa heinaga tõmbas rohkem. Ja päike. Ja mõned ammused unistused peita pea sülle ja nii ollagi.
Õhtul sain hakkama taas ühe väiksemat sorti imega. Äratasin ellu roosi, mis oli reisinud läbi palava hommiku ja leitsava päeva leebe õhtuni täiesti veetus ja paberisse pakitud olekus minuga Tartusse. Olin siiani uskunud, et ajan roosidele palja pealekaemisega küüneviha sisse!