Toivo Aavik kirjutab "Pere ja Kodu" viimases numbris:

"Tüüpiline üksik sööb palju, magab palju, nutab sageli, tarvitab alkoholi või rahusteid, vaatab ohtralt telerit."

Seega viiest neli tunnust on olemas. Viimast asendavad raamatud. Kas see loeb? Bridget Jones vastab ka nimetet tunnustele päris hästi.

"Huvitaval kombel kipuvad üksindust tundvad mehed süüdistama selles ennast, samas kui naised näitavad näpuga rohkem teiste peale. Ka teatud iseloomuomadused võivad soodustada üksindustunnet. --- Neil on madal enesehinnang ning nad tunnevad süüd ja lootusetust. "

Eehh, mis on siin tegelikult põhjus ja mis tagajärg? Esimest korda tundsin seda nii 14-15-aastasena ja sestpeale olen teistele näpuga näidanud? Ei usu...

"Emotsionaalne üksindus viitab lähisuhete, eriti intiimsuse puudumisele. Suhete kvaliteet on madal. Mõned inimesed leiavad võõrastega kergesti kontakti ja võivad olla seltskonna hingeks, kuid kõik suhted jäävad pinnapealseks."

Objektiivselt võttes olen sunnitud sellega nõustuma. Sedasorti üksindus tundub üsna tuttav.
Nõustun ka järgnevaga:

"Inimesel peab olema arusaam, kes ta on, ning see arusaam ei tohi sõltuda sellest, kas teised suhtuvad temasse halvakspanu või heakskiiduga. Eneseidentiteedi puudumine takistab tõelist lähedust ning toob kaasa suhtlemisraskusi, sest inimesel on keerukas ennastki taluda."

Lähen siis seda eneseidentiteeti arendama. Tšau-pakaa!
P.S. Sõbrad, kes te seda lugema juhtute, te saate aidata mul ennast leida! Kui mitte varem, siis 50. sünnipäeval ja satelliidifotode kaudu...

Hakkan jagama, kuidas sõna võib mitte lihaks saada, mitte teoks saada. Et sellest ei piisa, et midagi välja öelda, see ei pruugi toimida. Et ei piisa ainult tahtest jagada, peab olema soov ja oskus koos luua.
Hakkan jagama, milleks on vajalik "Maagi päevikus" kirjeldatud inspiratsiooniharjutus joonistada veepinnale kujundeid. Inspiratsioon ei tule, kui ollakse minevikus, eelmistes kujundites kinni, kui jäädakse neid imetlema. On hea, et need vee pinnale püsima ei jää.
Esialgu on mul probleeme minevikust lahtisaamisega. Lisaks muule pelgan ka seda, et kui ma mineviku vead unustan, ei saa ma neist õppida ja võin neid (kogemata) korrata. Kui ma neid meeles pean, ei saa ma neist lahti ja elan pidevas hirmus nende kordamise ees. Ikka on veel tunne, et vead, ebaõnnestumised on ainult minu süü, head ja õnnestunud asjad on aga tänu teistele või heale õnnele vms. väljastpoolt tulevale...

Tartu raekoja torni kellamängust

Hei, tartlased, kas teie saate aru, mida mängib raekoja kellatorn õhtul kell kuus?
Enamasti püüavad need ding-dinge-dongid rõhuda rahvuslikule või sesoonsele sentimendile. Mis paraku alati õnnestumist ei tähenda.
Kord oli võimalik kuulata Valgre vaimu kättemaksu. Kuuldavasti kirjutanud Valgre "Saaremaa valsi" algselt minooris ja võimude survel hiljem rõõmsamaks ümber pannud. "Tartu marss" on aga küllap reipamaid ning lustilisemaid tema loomingus. Kellatorni kellade häälestumatus on andnud Valgre rahutule vaimule võimaluse revanšiks ja nõnda kõlaski tuntud marsilugu nukralt, nii nukralt...

täna ma vist skoorin

Tõesti-tõesti, päev on kulunud kõrgete skooride tähe all.
Esiti 30 tabamust 30-st muusikalise kuulmise testis ja seejärel Päixi-tundmise testis 9 tabamust 10-st (millega hetkel esirinda sain) - mis parata, Amburitel ikka hea tabavusprotsent.
Kas peaks üritama Miljonimängu ka helistada?

Seepeale ütleb tänane tsitaat Walter Bagehotilt (1826-1877):
Estonian - elu on tõenäolisuse kool
Finnish - elämä on todennäköisyyden koulu

uurimus eestlaste hammastest

Heuristiline uurimine tegi eile kindlaks, et vanadel eestlastel olid väga head hambad. "Vanaaegsete piparkookide" nime all leidunud retsept nõudis 1 kg siirupit, pipra-, kaneeli-, nelgi-, ingveri- ja kardemonipulbrit ning 800-900 g rukkijahu. Enne küpsetamist pidi taigen seisma 2-3 nädalat. Jõuluajal tehtud taigen sai nüüd küpsetusvalmis.
Ahjust tulnud piparkoogid olid küllaltki heledad. Katses/ühiskogemuses osales kümmekond eestlast vanuses 10-50 aastat. Kõigis kommentaarides esines verbaalne marker, mis viitas hambaallasattunu kõvadusele. Diakroonilise uurimise asemel usaldan lingvistilist konteksti ja järeldan, et piparkoogid tehti kõvad juba vanal ajal või puudus vanadel eestlastel kogemus pehmemate piparkookidega. Et retsept on evolutsioonis trükiväärilisena püsima jäänud, viitab nimetet piparkookide kestvale populaarsusele.
Siiski, mul on jäänud järele uurimata oletus, et retsept on pärit tõesti väga vanast ajast, mil piparkooke tunti päkapikuleiva nime all.

Olen jälle trendikas, vana ahv!

Your aura shines Orange!


What Color Is Your Aura?

Fernando Pessoa (1888-1935)
Portuguese - o mundo não é verdadeiro, mas é real
Finnish - maailma ei ole totta, mutta se on tosi

Hingan nüüd kaks korda sisse. Ja kümme korda välja jälle.
Panen mõtted tallele.
Tall paneb vastu.
Jonathan Swift ütleb seepeale, et elu on komöödia neile, kes mõtlevad, tragöödia neile, kes tunnevad.

Vaata, tegelikult pean ma iseennast ikka väga armastama. Sest just Sinus on palju sellest, mis mulle endas meeldib, kohe väga meeldib. Kohe tõmbab intelligentsete inimeste poole, avatud, vaba mõtlemisega inimeste poole. Seiklusjanu, eluisu. Heatahtlikkus. Võime tähele panna imesid.

Ja Sinus on ka hirmus palju sellest, mis mulle enda juures mitte üks põrm ei meeldi, aga mida ma armastan Sinus. Nipernaadilikkus. Hirm paigale jääda, kuhtuda, hirm igava elu ees. Pidevad kahtlused ja kõhklused, et see pole ikka see õige. Hirm üksi jääda.

Mida teab Murphy hinnangute projektsioonist? Ärge kunagi magage hullemaga kui te ise, eksole!