ilu on ju palju olnud. võtkem näiteks Ruhnu, paradiisisaar. kilomeetreid puhast inimtühja liivaranda, mis jalge all laulab. hästikorraldatud ilmastik - öösel mõnikord sajab, hommikuks taevas klaar ja jälle päiksesara. neli ümmargust peosooja kivi aknalaual, esimene sellesuve nahkadest maas. mitu nahka peab naine ajama, et temast uss saaks? läikiv ja painduv siug, õunalemeelitaja, kahekeelne ahvatleja...
kivide vahele kadusingi, Kõrg-Tatratesse. ei ole seal salajastest sügavatest ihadest kantud ahvatlusi ega meeletuid soove jagada lähedust ja hellust ja õrnust ja joovastust. seal on lihtsalt SUURED KIVID. igavlevad. igavesed. üüratud. mis loeb kivile see, et üks plikatirts tahab hüpelda tagasi lapsepõlve Merivälja kividel. kivid ikka sama ääretud. nagu merigi. Hyvästi, kultaseni... ka suurtest kividest jäävad killukesed kotisoppidesse, nahk maha ja igatsus hinge. vabaneda soovidest nagu uss kestast?
ma olen seda juba tundnud. kuidas kõigepealt on ärevus ja siis tuleb rahutus ja mingil hetkel masendus ja tahtetus. ma ei suuda ennastki takka piitsutada, saati siis kedagi teist. rahulolematus koormab kogu siugjat keha, tõmbab lihased ja närvid krampi, mitte pingule. valus on üle kere, aga kõige rohkem hinges. mida ma jälle valesti tegin? toitun lootusetusest "ma ei tea mida teha"-kastmes, kuigi mulle see ei maitse ja toimib kantserogeenselt.
aga ikka unistan, et mõni hetk, mõni inimene või mõni suhe oleks igavene nagu kivi. või ääretu nagu meri. eks ole...
