päeva haiku

hommikul kell viis
äratas mind noorem laps
lumi!!! kuulutas

Kas me sellist Eestit tahtsime?

Inimene harjub paljuga. Ja ruttu. On, eksole, keskmine kodanik harjunud juba sellega, et parasvöötmes nagu meil, on paras minna keset detsembrikuud hommikul kodunt välja kerge kingaga, siidist sokk selle sees. Ja see on keskmisele kodanikule paras! Nisikeste asjadega nagu kliima ja maksupettused ei naljatata. Õhtul selgubki, et õhukeste siledate taldade tarvis on maha määritud külm ja libe tatt - hea liugu lasta, kuid kehva voolida. Ähmaselt meenub kooliaegne luuletus "Raana, raana võõpal snek... Eeta snek, ne moožet bõtj, na dvaree, ne moožet bõtj, v dekabree, ne moožet bõtj..." ja tõesti, see pole kellegi lumi, isegi eskimote 12+n sõna seas kahtlustan sellele vastet puuduvat. Aga jälgi ta jätab ja jäljed sesse jäävad. Muide, teaduslikud uurimused (folkloristika alal) on kindlaks teinud, et naine on üks kord inimene. Siis, kui üle värske lume lähevad värsked jäljed, öeldakse, et inimese omad. Aga olnud hoopis naise omad.

Mul on nüüd õng. Selline vägev, vääriskalade püüdmiseks. Ja oskused õngitseda ka. Esialgu saan sellega kätte juba tuntud kalu ja mul on neist hea meel. Kuid õng ja oskused maksid päris palju ja nüüd oleks vaja ka vääriskalu kätte saada. Miks need siis õnge otsa ei jää?

"Ära anna näljasele kala,vaid õng." Hiina vanasõna