Hommikul vaja raamatukokku ära viia:

• "Psühhoteraapia tee-seda-ise meetodil"
• "Sinu loomuse nõrgad kohad"
• "Elu on hoiak"
• "Saad kõik, millest loobud. Elu paradoksid"

Sest eesti keeles on ilmunud järjekordne köide Pratchettit. Ehk ainult kallistuste raamat suudaks sellele midagi lisada.

Eile õhtul ööpimeduse varjus avastasin puukuurist allveelaevnike õppebaasi. Olen Soomes oma silmaga näinud, et isegi suured palgid ujuvad vee peal. Meile küttematerjaliks varutud haluriit järgis sõltumatuid loodusseadusi ja ootas päästmist vee all.

Plaadipoes Free Records Shop vms nagu neid väljamaal kettidena vedeleb leidsin tugevama pühaduseteotuse kui Tuljakuga põrandal aelevad Viljandi kultuuriakadeemikud. Hetkel on minu jaoks muiratuste tipuks CD "The Best of Pärt". Hoidku Grammyd ja Emmyd selliste asjade eest! Oleks teand, poleks kodust väljagi läind!

Traumapunkti püsiklient

on meite pere noorim võsu!
Seekord siis vasak pöial kipsi. Ei midagi kontemurdvat, aga igaks 10 päevaks siiski. Arstide reaktsioon andmebaasi päringuvastusele (meil on siin Tartus tehnikasajand käsil ja kõik visiidid kenasti kokku loetud) oli midagi sarnast, et: sa satud siia päris tihti! Ja tegu ei ole teps mitte poisslapsega, kes kõikide tõenäosuste kohaselt endale alatasa viga teevad.
Koduteel üritasime kahekesi teha nimekirja kõigist juhtumistest, mis lõpuks ikka tuttavasse paika Puusepa tänaval viinud. Issanda päike läks enne looja, kui nimekirjaga valmis saime või üldse kõiki meenutada suutsime.
Mulle meenusid drastilisematena lugu sellest, kuidas koos täiesti turvalise laste söötmistooliga saab pikali ja moka lõhki kukkuda ja sellest, kuidas nöörredelilt litaki vastu maad selja ja kukla peale kukkuda. Viimasega kaasnes nädalake lastekirurgias, kus oli päris lõbus ratastel voodiga ja ratastooliga mööda koridori kimada, mäletad? Üks lugu, mis traumapunkti ei viinud meditsiinitöötajate kohalolu tõttu, juhtus sama uskumatult kui tänane: lihtsalt jalutad rahulikult ja vaatad hetkeks kõrvale ja ootamatult ilmub tähelepanu fookusest välja jäänud kohta post, mille vastu oma kulm lõhki ja veri lahkama lüüa! Kõikide lugude praavitamise juures pole mina saanud toeks olla, küll on saatjateks sattunud vanaemad või koguni muusikakooli õpetajad. Püsiklient juba teab, kuhu pöörduda ja kuidas käituda, milline on traumapunkti töökorraldus ja kus toas on röntgeniaparaat või kus seotakse ja pannakse kipsi.

Ega ma ise palju parem ole. Suur inime, aga käib suvel, väiksed varbad õieli. Nende lahastamist plaastriga neljanda varba külge ma juba tunnen. Möödunud suvel suutsin aga murda neljanda varba enda ja siis tuli küll spetsialistide poole pöörduda. Selgus, et suuremat kuntsi polegi, tuleb vaid järjekorras kolmanda varba külge teipida.

Nohu profülaktika

Nutmisest paistab tõhusalt abi olevat. Ei meenu, et mul viimase aasta jooksul oleks tõsisemat nohu esinenud, tavaliselt on neid 3-4 hooaja jooksul.

Väga raske on endaga silmitsi seista. Panna ennast uskuma, et ma olen paremat väärt, et ma suudan. Panna ennast tegema seda, teist või kolmandat lihtsalt enda jaoks, mitte kellegi teise pärast, mitte kellegi tahtlikuks või tahtmatuks mõjutamiseks. See on võigas, kuidas tumm äng tegutsemist pärsib.

Nädalavahe on ju läinud päris kenasti, patt oleks kurta selle üle. Nuriseda saab ikka enda üle. Hingetohter soovitas mul tungivalt mida teha? Et aprilli alguseks oleks lõpp millel? Mälu on jälle selektiivselt käitunud... Lõpetada põdemine ühe suhte pärast, teha sellega lõpp, jätta see minevikku, korraldada kasvõi mingi ärasaatmistseremoonia, aga mida siis konkreetselt ma tegema peaks? Kirjutama sellest näiteks kiri ja siis ära põletama. Sest ükskord peab lõppema selles haavas sorkimine, ütleb ta. On teine juba liiga kaua lahti olnud ja mädanemagi läinud. Tõesti-tõesti. Võib-olla aitab...

Üks hirmutav asi veel. Kuidas kurat ma aru saan, et miski on läbi põetud, kaputt? Olen viimati näinud, et jama korral tulevad ka need kollid kapist välja, mida ma ammu arvasin sinna maapakku saadetud olevat, täiesti teadlikult kusjuures. No et nendega seoses ei ole enam mingit emotsiooni, need juhtumid mu elust on lõpetet, ammendet, andeks antud ja maha maetud. Aga hirm on jäänud, tuleb välja. Hirm, et asjad, mida ma ei taha korduvat, korduvad siiski ja ma ei oska endiselt nendega hakkama saada. Sitasti teinud oma elukooli õppetükke – ja seda on raske endale andeks anda. Tubli, kaks! – Istu!

Piiksukontroll

Hoolikaima lennundusturvaja tiitel tuleks anda sellele naistöötajale Amsterdami lennujaamas, kes lahendas minu kuidkestnud piiksumise saladuse. Viimase kolme kuu jooksul on mul tulnud erakordselt palju aerodroomide turvaväravaid läbida ja tean juba ette, et lihtsalt see ei lähe - piiksud ja punaste tulukeste virmalistemäng on kindel. Enamikus väravatest on tulnud ka läpakas kotist välja kakkuda ja lindile läbivalgustamiseks anda. Isiklik väravaläbimine on päädinud aga alati kõrvalekutsumisega. Küll on mind siis kombeldud ja metalliotsijaga viibeldud! Viimatine usin pinker aga palus mul saapad jalast võtta ja viis need isiklikult läbivaatusele. Pärast seda ei piiksunud enam miski. Häh, aga keegi varem ju ei uskunud, kui osutasin, et piiksumise põhjuseks võivad olla metallist kaunisklambrid saapasäärtel, 3 tükki kummalgi.