Agentuuri NSR teatel olla Kaitseliidu suurõppusel Kevadtorm juba kasutatud uudseid sõjandusvõtteid. Et mitte kurdistada vastaseid paukpadrunite paukudega, õpetati välja Kaitseliidu kisakoor. Lahingutegevuses tuli kooriliikmetel vastavalt käsklusele kisada "Lask! Lask! Lask!" või "Valaaaang!"
Selles valguses tundub täitsa asjakohasena endise Kaitsemikseri avaldus kutsuda häda korral appi NATO laulukoor.
reede, 27. mai 2005
neljapäev, 26. mai 2005
Päästke Lõuna-Korea politsei vägivalla käest!
Selline lause ilmus kord nõuka-ajal rubriigis "Keeleapsud" või midagi sellist.
Meenus see aga hoopis siis, kui tegelesin igahommikuse spämmikoristusega. Mozilla spämmifilter kasutab mingeid iseõppimise algoritme ja paarinädalase treenimise järel hakkab moodsatele kavalpeadele üsna edukalt vastu, kasuta tähtede asemel numbreid või moonuta võtmesõnu (Viagra, stock, lottery, mortgage, Rolex) kuidas tahad.
Täna aga avastasin ma õudusega, et spämm on hakanud saabuma hieroglüüfide kujul ja niisugust nõksu pole ei mina ega filter varem kohanud. Meil mõlemal on veel palju õppida...
Meenus see aga hoopis siis, kui tegelesin igahommikuse spämmikoristusega. Mozilla spämmifilter kasutab mingeid iseõppimise algoritme ja paarinädalase treenimise järel hakkab moodsatele kavalpeadele üsna edukalt vastu, kasuta tähtede asemel numbreid või moonuta võtmesõnu (Viagra, stock, lottery, mortgage, Rolex) kuidas tahad.
Täna aga avastasin ma õudusega, et spämm on hakanud saabuma hieroglüüfide kujul ja niisugust nõksu pole ei mina ega filter varem kohanud. Meil mõlemal on veel palju õppida...
teisipäev, 24. mai 2005
Haapsalu - Eesti thrilleripealinn?
Haapsaluga seoses aktiveerub kohe veel üks mälujälg. Kahetuhande-mingi-aasta augustis käisime seal Neeme, Maali ja Trintsuga vaatamas klišeemaigulise pealkirjaga etendust "Legend valgest daamist" ja ka nimetet daami ennast. Et mul on ikka olnud kehvasti nii kujutlusvõime kui silmanägemisega, jäid elamused lahjaks ja tegelikkus ei vastanud vähimalgi määral ootustele. Sürpriis tuli hoopis ootamatult emakese looduse varasalvedest. Kas mingite klimaatiliste tujude või inimtegevuse kaudsel mõjul olid kõik vähegi kudumisvõimelised ämblikud eriti lihavaid, lopsakaid ja laialdasi võrke kudunud mõeldavatesse ja mõeldamatutesse kohtadesse vanalinnas. Sooja suveöö kollases laternavalguses näisid majaseintele, puude-põõsaste okstesse, malmist nikerdistesse takerdunud või ööselgi tegutsevate kohvikute korv- ehk viini toolide leenidele lausa väljakutsuvalt riputatud "pruudiloorid" piisavalt õõvastavad ja gootilikult imposantsed, et pakkuda võimalust lavastada haleda valgedaami-loo asemel vähemalt Edgar Allan Poe'd.
Ollivuudis eksole kujundajad-butafoorid näevad roppu vaeva, et asi sutikegi vettinud ja seisnud ja igivana ja ohtlik välja näeks ja punuvad seks tarbeks kasvõi ise (ämbliku)võrke. "Vanad ja kobedad" said ka jalad alla väga kunstipäraselt säetud ämblikuvõrkude najal, ehk olid Haapsalu piiramatud varud käiku lastud? Ilmar Raag võib-olla ei teagi, et tol kaduvikku jäänud mädakuul oleks ämblikuvõrkude ekspordiga hea summa võinud teenida, äkki jalagi Industrial Light & Magic ukse vahele saanud?
Tollest ebamaisest ööst on eriti selgelt meeles üks rahaautomaadile viitav hansalaevukesega plafoon. Oleks ma sellest saanud pilti teha, julgeks hansapankurid praegu ühispange vastu välja astuda vähemalt sajandi võrra vanemate argumentidega!
Ollivuudis eksole kujundajad-butafoorid näevad roppu vaeva, et asi sutikegi vettinud ja seisnud ja igivana ja ohtlik välja näeks ja punuvad seks tarbeks kasvõi ise (ämbliku)võrke. "Vanad ja kobedad" said ka jalad alla väga kunstipäraselt säetud ämblikuvõrkude najal, ehk olid Haapsalu piiramatud varud käiku lastud? Ilmar Raag võib-olla ei teagi, et tol kaduvikku jäänud mädakuul oleks ämblikuvõrkude ekspordiga hea summa võinud teenida, äkki jalagi Industrial Light & Magic ukse vahele saanud?
Tollest ebamaisest ööst on eriti selgelt meeles üks rahaautomaadile viitav hansalaevukesega plafoon. Oleks ma sellest saanud pilti teha, julgeks hansapankurid praegu ühispange vastu välja astuda vähemalt sajandi võrra vanemate argumentidega!
Meel härdus hetkega
kui lugesin Polaarkaru heietusi kevadisest Haapsalust. Oijah, olid ajad ja lapsepõlve süütud, muretud mängud sessamas linnas möödunud lõikuskuul! Kuigi alati võib hullemini minna, oli meil Marjuga Paralepa rannas äraütlemata kelmikas, kuid täiesti akuraat õhtuhakk. Tänu kohalikele või ka veidi kaugematele, aga sellevõrra sõnapidajamatele kavaleridele.
Ongi õige koht ausalt ära rääkida, kuidas lugu tegelikult oli. Kõik juhtus siis, kui Jüri-Ruut-Kangur võttis spordihallis Orffi "Carmina Buranat" kõige kõrtsi ja tules kõrbeva kalkuniga juhatada. Selleks aeti rahvast kokku Virust ja Võrust, Taaralinnast ja Taanilinnast. Eks leidus nende seas ka ennasttäis ja uudishimulikke ullikesi nagu Alla Kirju-Tanu. Õhtu peale peaproovi oli lämbe ja sestap mitte kuidagivõrdki sume. Vett vaja, suuremal hulgal ja ruttu! Hea, kui saaks laintesse peita end! Päeval olin katsetanud ühes kohalikus rannas varvast märjaks saada, aga jalale ladestunud mudakiht veenis ainult selles, et küllap olen järjekordse ravimuda reservuaari avastanud. Et ma ei teadnud, kas võtta minujalamudale patent või kuulutada jalatäis maksuvabaks tsooniks, lahkusin tol hetkel pettununa ja kuivusest lõhenedes.
Õhtuks olin agentuurist NSR saanud teavet, et kusagil peab olema kuldse liiva, vetikakeelutsooni ja lõbustusriistadega Paralepa rand, aga see on kaaaaauuuuugeeeeel ja ükski normaalne inimene sinna jala ei lähe. Jala astumiseks tulevat lihtsalt astuma hakata ja küll siis kunagi kohale jõuab. Sellised selged orientiirid käes, hakkasimegi mina ja Marju astuma. Et vette saada.
"Kui öö on nii pime ja üksi neiu väike, ei juhtu siis ime, ei paistma hakka päike!" Seda imet me ei lootnudki. Küll aga võibolla salamisi kusagil sügaval südames seda, et miski või keski tuleks ja vähendaks meie peataolekut ja jalavaeva. /sorry, Marju, kui ma siin meelevaldselt üldistama kipun/ Ja hopplaa, jüstkui võluväel, ilma nõela pistmata ja lampi rutjumata, peatub meie kõrval täiesti üksik ja hulkuv buss (Ikarus). Lahkelt uks lahti tehakse ja küsitakse, kuhu neiud soovivad. Meie soovime Paralepa randa. Oo kui tore, nemad justkui sinnapoole teel. Vanderfull! Eksole, ema oleks siinkohal küll sõnad peale lugenud, et niimoodi võõra jalgpallimeeskonnaga tontteabkus tundmatus kohas vette ei hüpata, aga või ma seda kunagi eriti kuulanud olen. Bussi kulgedes selgus siiski, et lahke kutsuja ei olnud a) eriti kohalike olude ja randadega kursis; b) eriti kaine; c) mänginud võitjameeskonnas; d) üldse eriti mänginud, sest tal oli käsi kipsis. Aga Paralepa METSA pidu panema olid nad kõik teel, ka need ülejäänud, kes kas pähesaamise vimmast või muidu halvast iseloomust ohtralt vägijooke tarvitasid ning üsnagi väheütlevalt end ülal pidasid. Meie lahke kutsuja oli kindel, et küllap seal metsas ka mõni rand leidub, tema olevat kuulnud ja kui ei leidu, siis pinnib ta selle kohalikelt välja. Ühel halval hetkel buss peatus, lasi kogu sõitjaskonna välja ja lahkus. Leidsime end kaaslaste meelest õiges, aga meie meelest lootusetult vales kohas olevat - mingil piduplatsil keset metsa. Meie kavaler üritas esiteks tulevat pidu haipida, kuid nähes, et ma jonnaka järjekindlusega randa nõudsin, asus sõnapidaja mehena tegutsema, unustamata seda korduvalt rõhutamast. Tõesti-tõesti, temas leidus nii sõnapidamist, sihikindlust kui ka veenmisoskust! Saanud nõusse ühe kohaliku venna, võisime kergendusohkega asuda 'umbes kilomeetrisele, kindlasti vähem kui kahekilomeetrisele' metsateele Paralepa RANNA poole. Reispassiks võeti 1 viin ja 1 limonaad, mõeldud lahjendamiseks vahekorras 1:1. Aplad mimmid nagu me olime, nõudsime limonaadi endale ja mehepoegadele jäi haljas viin. Teekond kulges siiski sõbralikus ja turvalises õhkkonnas, ulja peaga lasti kuuldavale komplimente ja muidu galantsusi. Kusjuures, teemad ei olnud ei banaalsed ega esitatud tuimalt! Saime tuttavaks elutervete ja huviliste töölisnoortega, maailmavaatelt ajakohaselt liberaalsetega.
Sa issa rist, lubatud rand oli siiski kõige oma kuldsete liivade ja lõbustusriistadega olemas! Õhtuselt inimtühi ja tüüneveeline, mustjaspüdelalt kutsuv... Vetikakeelutsoonist oli asi muidugi kaugel. Päevavalges sellisesse astumast keelaks omasilmkuningas, öösel teadagi on kõik vetikad sama mustad kui vesigi. Kallid kavalerid leidsid eneselegi ühe supluse ära kuluvat. Tähelepanu fookusesse tõusis käekips, mida tuli hoida vee mõjul pehmenemast. Ometigi on mul siiani kahtlus, et see kips käis vees ja mitte vähe, sest pritsimises oli raske Kipskäele vastast leida. Väsinud, kuid õnnelikena naasesime rannaliivale - see kõlab labaselt, kuigi on sulatõsi. Noorehärrad juhatasid meid isegi linna suunduvale promenaadile nagu patisaksad muiste. Tõestatud sai seegi, et emotsionaalsete markeritega varustatud mälujälg on püsivam - tänavugi on meeles ja jalgades tee Paralepa randa.
Ongi õige koht ausalt ära rääkida, kuidas lugu tegelikult oli. Kõik juhtus siis, kui Jüri-Ruut-Kangur võttis spordihallis Orffi "Carmina Buranat" kõige kõrtsi ja tules kõrbeva kalkuniga juhatada. Selleks aeti rahvast kokku Virust ja Võrust, Taaralinnast ja Taanilinnast. Eks leidus nende seas ka ennasttäis ja uudishimulikke ullikesi nagu Alla Kirju-Tanu. Õhtu peale peaproovi oli lämbe ja sestap mitte kuidagivõrdki sume. Vett vaja, suuremal hulgal ja ruttu! Hea, kui saaks laintesse peita end! Päeval olin katsetanud ühes kohalikus rannas varvast märjaks saada, aga jalale ladestunud mudakiht veenis ainult selles, et küllap olen järjekordse ravimuda reservuaari avastanud. Et ma ei teadnud, kas võtta minujalamudale patent või kuulutada jalatäis maksuvabaks tsooniks, lahkusin tol hetkel pettununa ja kuivusest lõhenedes.
Õhtuks olin agentuurist NSR saanud teavet, et kusagil peab olema kuldse liiva, vetikakeelutsooni ja lõbustusriistadega Paralepa rand, aga see on kaaaaauuuuugeeeeel ja ükski normaalne inimene sinna jala ei lähe. Jala astumiseks tulevat lihtsalt astuma hakata ja küll siis kunagi kohale jõuab. Sellised selged orientiirid käes, hakkasimegi mina ja Marju astuma. Et vette saada.
"Kui öö on nii pime ja üksi neiu väike, ei juhtu siis ime, ei paistma hakka päike!" Seda imet me ei lootnudki. Küll aga võibolla salamisi kusagil sügaval südames seda, et miski või keski tuleks ja vähendaks meie peataolekut ja jalavaeva. /sorry, Marju, kui ma siin meelevaldselt üldistama kipun/ Ja hopplaa, jüstkui võluväel, ilma nõela pistmata ja lampi rutjumata, peatub meie kõrval täiesti üksik ja hulkuv buss (Ikarus). Lahkelt uks lahti tehakse ja küsitakse, kuhu neiud soovivad. Meie soovime Paralepa randa. Oo kui tore, nemad justkui sinnapoole teel. Vanderfull! Eksole, ema oleks siinkohal küll sõnad peale lugenud, et niimoodi võõra jalgpallimeeskonnaga tontteabkus tundmatus kohas vette ei hüpata, aga või ma seda kunagi eriti kuulanud olen. Bussi kulgedes selgus siiski, et lahke kutsuja ei olnud a) eriti kohalike olude ja randadega kursis; b) eriti kaine; c) mänginud võitjameeskonnas; d) üldse eriti mänginud, sest tal oli käsi kipsis. Aga Paralepa METSA pidu panema olid nad kõik teel, ka need ülejäänud, kes kas pähesaamise vimmast või muidu halvast iseloomust ohtralt vägijooke tarvitasid ning üsnagi väheütlevalt end ülal pidasid. Meie lahke kutsuja oli kindel, et küllap seal metsas ka mõni rand leidub, tema olevat kuulnud ja kui ei leidu, siis pinnib ta selle kohalikelt välja. Ühel halval hetkel buss peatus, lasi kogu sõitjaskonna välja ja lahkus. Leidsime end kaaslaste meelest õiges, aga meie meelest lootusetult vales kohas olevat - mingil piduplatsil keset metsa. Meie kavaler üritas esiteks tulevat pidu haipida, kuid nähes, et ma jonnaka järjekindlusega randa nõudsin, asus sõnapidaja mehena tegutsema, unustamata seda korduvalt rõhutamast. Tõesti-tõesti, temas leidus nii sõnapidamist, sihikindlust kui ka veenmisoskust! Saanud nõusse ühe kohaliku venna, võisime kergendusohkega asuda 'umbes kilomeetrisele, kindlasti vähem kui kahekilomeetrisele' metsateele Paralepa RANNA poole. Reispassiks võeti 1 viin ja 1 limonaad, mõeldud lahjendamiseks vahekorras 1:1. Aplad mimmid nagu me olime, nõudsime limonaadi endale ja mehepoegadele jäi haljas viin. Teekond kulges siiski sõbralikus ja turvalises õhkkonnas, ulja peaga lasti kuuldavale komplimente ja muidu galantsusi. Kusjuures, teemad ei olnud ei banaalsed ega esitatud tuimalt! Saime tuttavaks elutervete ja huviliste töölisnoortega, maailmavaatelt ajakohaselt liberaalsetega.
Sa issa rist, lubatud rand oli siiski kõige oma kuldsete liivade ja lõbustusriistadega olemas! Õhtuselt inimtühi ja tüüneveeline, mustjaspüdelalt kutsuv... Vetikakeelutsoonist oli asi muidugi kaugel. Päevavalges sellisesse astumast keelaks omasilmkuningas, öösel teadagi on kõik vetikad sama mustad kui vesigi. Kallid kavalerid leidsid eneselegi ühe supluse ära kuluvat. Tähelepanu fookusesse tõusis käekips, mida tuli hoida vee mõjul pehmenemast. Ometigi on mul siiani kahtlus, et see kips käis vees ja mitte vähe, sest pritsimises oli raske Kipskäele vastast leida. Väsinud, kuid õnnelikena naasesime rannaliivale - see kõlab labaselt, kuigi on sulatõsi. Noorehärrad juhatasid meid isegi linna suunduvale promenaadile nagu patisaksad muiste. Tõestatud sai seegi, et emotsionaalsete markeritega varustatud mälujälg on püsivam - tänavugi on meeles ja jalgades tee Paralepa randa.
pühapäev, 15. mai 2005
Silmavärvlas
"Tere taas!" Vaatan oma lemmik-kosmeetikule sügavalt silma.
"Kas kulme ja ripsmeid on mahti värvida?"
"Jaaa! " Nüüd on tema kord mulle sügavalt silma vaadata.
"Kuidas mjeil siilmad olid? Iikka musstaga? Ja kullmud? Needolid vist tumeprjuunid, eksolje?" Reipus ja entusiasm on tema hääles nii kodused, ilmselt seepärast ta mu lemmikuks saigi.
Ometi on ta pilk täna kuidagi kurb ja kahetsusega kuulen: "Teaate, mjeil ei ole tääna vjett üldse prjaegu. "
Minu pettumust nähes lohutab: "Peaate vist kaua ootama..."
Ma ei lase end heidutada ja kougin kotist pooleliitrise joogiveepudeli: "Mul on omal vesi kaasas! Kas sellest piisab?"
Sära ilmub tema silmisse. Saame kaubale.
"Kas kulme ja ripsmeid on mahti värvida?"
"Jaaa! " Nüüd on tema kord mulle sügavalt silma vaadata.
"Kuidas mjeil siilmad olid? Iikka musstaga? Ja kullmud? Needolid vist tumeprjuunid, eksolje?" Reipus ja entusiasm on tema hääles nii kodused, ilmselt seepärast ta mu lemmikuks saigi.
Ometi on ta pilk täna kuidagi kurb ja kahetsusega kuulen: "Teaate, mjeil ei ole tääna vjett üldse prjaegu. "
Minu pettumust nähes lohutab: "Peaate vist kaua ootama..."
Ma ei lase end heidutada ja kougin kotist pooleliitrise joogiveepudeli: "Mul on omal vesi kaasas! Kas sellest piisab?"
Sära ilmub tema silmisse. Saame kaubale.
reede, 6. mai 2005
Oli kord "Hampelmann"...
ja selles hamplemannid Kaarel ja Jüri ja Lauri. Laulsid elust enesest, ka minu MK-60 kasseti peal. Erinevalt Keilist ma mäletan, et aasta siis oli 1982 (või tõepoolest, äkki oli ikka 1984?) ja lindistanud olin kõik selle kordi ja kordi kuulatud lemmikmuusika televiisorist. Sõnade treimises kahtlustan tänaseni Aimlat, Priitu. Kirjandusteraapilisena annan siinkohal endast ära ühe "Hampelmanni" laulu sõnad, mis kummitavad juba nädalakese:
"Hea sõber, seekord mu jutt on kasin,
sul ainult ütlen, sind armastasin
tol kaunil aastal, mil kohtusime
su leebes linnas, see oli ime..."
Feast day of St Hydroc...
St Cyproc, St Paroc, St Macroflex and St Vivacolor Fenestra. Palju õnne sünniaastapäevaks, Karl Marx ja Sören Kierkegaard, olgu muld teile iga aastaga ikka kergem ja kergem!
Tänane midagi-hingele-tsitaat on Jostein Gaarderi "Apelsinitüdrukust".
Päeva sibul on teostatud õlipastellidega: seest siiruviiruline, pealt kullakarvaline.
Ja küsimus kuulajatele: millisest teosest on pärit järgnevad read?
Tänane midagi-hingele-tsitaat on Jostein Gaarderi "Apelsinitüdrukust".
"Kuid unistusel millestki ebatõenäolisest on oma nimetus. Me nimetame seda lootuseks."
Päeva sibul on teostatud õlipastellidega: seest siiruviiruline, pealt kullakarvaline.
Ja küsimus kuulajatele: millisest teosest on pärit järgnevad read?
"Näe und, ilmsi võimatut und,
löö väed, puruks võitmatud väed!
Su trots võitku hirmu ja valu,
kui ees surmaõudusi näed.
Su arm olgu kirgas kui jää,
loo kord keset valede kaost.
kui käed enam mõõka ei hoia,
siis täht haara tähisööl paost.
...
Mis iganes teed, olgu õigluse heaks,
ka siis, kui ta nimel sa põrgusse minema peaks..."
esmaspäev, 2. mai 2005
Kui imetabaselt erinevad on inimesed!
Näiteks armas sõber M (mees, Tallinn) arvab, et "lihtsalt sa ei ole leidnud seda õiget kellega pidevalt lähedane olla". Näe mina, ullike, jälle ükspäev arvasin, et olen.
Aga hea sõber A (naine, Tartu) teab, et iga kandi pealt klappiva inimesega ei pruugi ometi suhe välja tulla ja elu põhiväärtused on hoopis muud.
Mis viga, mis viga?!
See on viga, et ma ei tea, kuidas edasi olla ja elada...
Näiteks armas sõber M (mees, Tallinn) arvab, et "lihtsalt sa ei ole leidnud seda õiget kellega pidevalt lähedane olla". Näe mina, ullike, jälle ükspäev arvasin, et olen.
Aga hea sõber A (naine, Tartu) teab, et iga kandi pealt klappiva inimesega ei pruugi ometi suhe välja tulla ja elu põhiväärtused on hoopis muud.
Mis viga, mis viga?!
See on viga, et ma ei tea, kuidas edasi olla ja elada...
Tellimine:
Postitused (Atom)
