Tõeliselt nukker uudis enne sõbrapäeva

«Me nimetasime selle hüljatud täheks, kuna ta on nii jõuliselt oma kodust välja visatud,» rääkis Harvard-Smithsoniani astrofüüsikakeskuse astronoom Warren Brown.

MIS OLEKS JUHTUNUD, KUI SA EI OLEKS TEDA PÄÄSTNUD?
"Jah! Päike oleks ju täpselt samamoodi tõusnud, eks?"
EI.
"No kuule! Seda ma nüüd küll ei usu. See on astronoomiline fakt."
PÄIKE EI OLEKS TÕUSNUD.
Susan pöördus tema poole. "Tõesti? Palun ütle, mis siis oleks juhtunud?"
MAAILMA OLEKS VALGUSTANUD AINULT HÕÕGUVAST GAASIST KERA.
Natuke aega sammusid nad vaikides.
"Aa," tegi Susan vaikselt. "Sõnadega keerutamine. Mina arvasin, et sa oled otsekohesem."
KUI MA ÜLDSE MIDAGI OLEN, SIIS OTSEKOHENE. SÕNADEGA KEERUTAMINE ON INIMESTE ALA.
"Hea küll," ohkas Susan. "Ma saan ju aru, ega ma rumal pole. Sa tahad öelda, et inimestel on vaja... väljamõeldisi, et elu talutav oleks."
KAS TÕESTI? JUSTKUI MINGI ROOSA TABLETT? EI. INIMESTEL ON VAJA VÄLJAMÕELDISI SELLEKS, ET NAD OLEKSID INIMESED. ET NAD OLEKSID JUST SEAL, KUS LANGENUD INGEL JA TÕUSNUD AHV KOKKU SAAVAD.
"Siis on ikka vaja kõiki neid Hambahaldjaid? Orikavanasid? Väikesi..."
JAH. HARJUTAMISEKS. KÕIGEPEALT TULEB ÕPPIDA USKUMA VÄIKESI VALESID.
"Et me hiljem suuri usuksime?"
JAH. ET TE USUKSITE ÕIGLUSSE. HALASTUSSE. KOHUSTUSTESSE. SELLISTESSE ASJADESSE.
"Need on ju hoopis midagi muud!"
ARVAD NII? SIIS VÕTA UNIVERSUM, JAHVATA SEE KÕIGE PEENEMAKS PULBRIKS, LASE LÄBI KÕIGE PEENEMA SÕELA JA N Ä I T A MULLE KASVÕI ÜHTAINUST ÕIGLUSE AATOMIT, ÜHTAINUST HALASTUSEMOLEKULI. JA IKKAGI... Surm tõstis käe. JA IKKAGI KÄITUTE TE NII, NAGU OLEKS MAAILMAS OLEMAS MINGI IDEAALNE KORD, NAGU OLEKS UNIVERSUMIS MINGI... MINGI Õ I G S U S, MILLE JÄRGI MAAILMA HINNATA.
"Jah, aga inimesed p e a v a d sellesse uskuma, muidu poleks ju mingit m õ t e t..."
TÄPSELT SEDA MA ÖELDA TAHTSINGI.

(Terry Pratchett "Orikavana")

Mina polegi naine vä?

Mul on küll tunne, et ma oleks pidanud neljanädalasele reisile kaasa võtma vähemalt 42 pesukomplekti ja need kõik esteks üksteise otsa selga ajama. Tahaks ju ikka KÕIGEKS valmis olla, ka The Suni avaldusteks naiste (ja ka meeste) reisikohvri sisu osas.

Delfi pealkirjatsurad

on endiselt ületamatud!

"Parts kutsus Iraagi sõdurid naistega külla" - arvatavasti polnud Iraagi sõjamehed käinud ammu külas, kus leidub naisi? Ja mis siis Partsil sinna asja oli?
"Eestlase hing jäi Soome maanteekraavi" ...ja päälkirjanikul süda saapasäärde.
"Parts hakkab rahvale vastu" - mina mõtlesin esiti, et nüüd läheb küll rusikatega andmiseks! Partsil hing üle maksa, sest Iraagi sõduritel oli naistega külas rohkem lööki ja rahvas ei taht vildakat meest naistesse lasta.
"Hullumaja asemele tulevad elamud" - mõni elamu on ise paras hullumaja, mis vahet seal siis on?
"Liviko tahab soomlasi joota" - kas need päälistajad on kuulnud midagi teema-reema vahekorrast ehk sellest, et kuigi suht vaba sõnajärjega, pannakse eesti keeles uus või rõhuline info lõppu?
"Kinnisvarahaidele pannakse päitsed pähe" - Mai Gaad! Võib-olla õnnestub sedasi vanad kalad riigivankri ette rakendada?
"Päevalehed roobitsesid raha kokku" ...ja minul õnnestub ainult süsi roobitseda. Luuser järelikult.
"Kilk rajab pealinna suurima lõbukoha" - tundub, nagu oleks mul juba praegu kerge kilk peas. Lõbus igatahes!
"Naised teevad 80% kõigist ostuotsustest" - aga kes ülejäänud 20% otsuseid (nende eest) teevad?
"Nelja-aastane käis autoga sõitmas" - kah mul uudis! Vat kui ise juhtinud oleks... (tegelikult juhtiski, nagu nupust selgub).

Täieline Kreisiraadio

Raimu Hanson Tartu Postimehest teatab:

Kuulasin just eelmisel õhtul Bernsteini enda dirigeeritud versiooni, kus peaosades laulsid ilusa ja võimsa häälega... «Laulsid mingid pensionärid, ma mäletan küll – Carreras ja Kiri Te Kanawa,» ei jää maestro vastust võlgu.

Lõpetuseks kinnitab ta lavastaja väidet selle kohta, et West Side Story on muusika poolest keeruline ja rikkalik. «Juba avamängus on kasutusel peaaegu kõik heliredeli noodid,» nendib Leinatamm.

Astroloogiline abimees

Rahustav ja turvaline on teada, mis laias ilmas sünnib või sündind on.
Näiteks Hiinas peetakse täna Köögijumala Pidu (Kitchen God Celebration).
Aaa! Kauge ameerikamaa kaudu saan ka mina teada, miks täna siin Soomes liputatakse: Runebergi päev! Tuleb Jouko-Hanna juurde minnes midagi kirjanduslikumat külakostiks võtta.

1631 - The founder of Rhode Island, Roger Williams, and his wife arrived in Boston from England. Williams edited the first dictionary of Native American languages.
/lõpuks ometi keegi tegi selle ära! mudu oleks vaesed indiaanid veel mõned head sajandid ilma sõnaraamatuta olnud. kus selle häda ja õnnetuse ots, kui tsivilisatsioonist puutumata jääd. aga nüüd, näed, saad märsist sõnastiku võtta ja kõik on kohe selge, kui teine indiaan vastu tuleb/

1916 - Enrico Caruso recorded "O Solo Mio" for the Victor Talking Machine Company.

1922 - Reader's Digest begins publication in New York.
/vaja meeles pidada - äkki on miljoniküsimuse vastus?/

1952 - New York adopts three-colored traffic lights.
/puudu on pilt valgusfoorist, milles põlevad korraga KÕIK tuled/

Artemon, palun mängige mulle midagi,

...mille järgi ma saaksin unistada!
Tore-tore, kas meil on siin mingi soovisaade või, lubage küsida?

YLE 1 raadiokavast 4. veebruaril 2005:

19.03-20.00 Radion kamarikuoron Purcell-konsertti.
Ega ma ise, ullike, suure Hesa peal sellist kontserti poleks otsima hakanud. Õnneks on olemas St. Andreas ja tema baroki suhtes tundlikud kõrvad-silmad, mis Sibeliuse akadeemia huhut kinni püüavad. Ja mina omakorda StA ainuke ohver, keda kaasa meelitada õnnestus. Siiski, Henry on selline mees, kelle nimega võiks mõni sümfooniline kommionu mind ära meelitada küll.
Joht. ja barokkiharppu Andrew Lawrence-King sekä Battalia-yhtye.
Andrew oli tumedale särgile ja mustadele pükstele targasti lisanud kontrastselt kuldse vesti.
Kuidas küll mängitakse kahe kaelaga teorbit - vat see on alles küsimus!
Omaette vaatamisväärsus oli bassogamba võluri kehakeel. Näos peegeldunud pingutuse, rahulolematuse ja piina ning käsaväänamise liigutuste põhjal otsustades oleks pillist pidanud kõlama vähemalt kassikontsert, aga kaugel sellest - ausaltöeldes sulandus instrument nii hästi ansamblisse, et seda oli võimatu muust helide pillerkaarist eristada.
''The Voice of the Turtle'' - kuninkaallisia anthemeja, näyttämöllisiä aarioita ja tanssimusiikkia.
O sing unto the Lord anthem solisteille, kuorolle, jousille ja continuolle
Hakkas kohe peale kõik, mis Purcellile omane - piiiiikad sekventsid üles ja alla; fraasid, mille jooksul jõuad kaks korda ära surra ja maha maetud saada, et siis puhta ja ülla ja kirgastununa finišeeruda koos teiste häältega polüfooniast akordi; selged staccatod, isegi pizzicatod ja energiast pungis poco a poco crescendo, mis kestab ühe noodi peal ja minimaalselt 8 takti.
Hear my prayer, O God.
A New-Ground (Musick's Hand-Maid). Round-O (Abdelezar).
Lihtsalt keelpillid. Ja nii kadestamisväärselt palju ütelda!
Remember not, Lord, our offences.
Ma hakkan alati nutma. Kasvõi seestpoolt. Isegi lauldes. Kuulamisest rääkimata. Isegi kuulates seda CU salvestatud käkki (aga siis juba koleduse pärast vist).
Jehova quam multi sunt hostes mei.
My Beloved spake.
Kontserdi nimilugu. Väljend 'the voice of the turtle' sellest laulust kõlab soome keeles hulga onomatopoeetilis-deskriptiivsemalt: turturikyyhkyn kujerrus. Ega 'turteltuvi kudrutusel' ka viga ole!
Neli triksis-traksis meeslauljat aga lükkasid ümber mu hüpoteesi, et mida madalam hääl, seda pikem inimene. Nende pikkused ei vastanud vähimalgi määral normaaljaotusele (äkki siis binoomjaotusele, kui neid neli oli?) ja ansambli profiil meenutas kaksküürkaamelit, lõppedes kõige lühemaga - bassilauljaga.

20.00-20.15 Barokkitaituri ja harpputaikuri. Andrew Lawrence-Kingin tapasi Katri Henriksson.
Meie pidasime sellal vaheaega. Tallinna publiku eest ei julge kosta, aga Tartus küll sellist hulka peente kübaratega daame kirikusse ei kogune. Vat mis tähendavad pikaajalised vabade talupoegade ühiskonna traditsioonid!

20.15-21.10 Radion kamarikuoron Purcell-konsertti jatkuu.
Music for a while.
Kontratenor Teppo Lampela oli ilmselt StA motiiv rohkem kui minu oma. Hajameelselt kõrvust olin muusikalitras lasknud teadmise, et minu motiiv Purcell oli ise samuti olnud kontratenor. Ja kirjutanud partii, milles ca seitse korda järjest (vähemalt neljandikpausidega?) tuleb laulda sulghäälikuga lõppevat sõna 'drop'.
Bourée.
An Evening Hymn.
Teada puha. Mina ei saa elu lõpuni lahti sellest tõlgendusest, mida Heino Kaljuste juurutas. Et see on renessansspolüfoonia. Selged, atakita, aktiivsed (tütarlapse)hääled kannavad seda ega vaju kuskile baroksesse tremolosse. Pikad sekventsid ei hahahahahahita. "But where shall my soul repose?" on süütu, naiivne, uudishimulik uurimine, mitte traagilise kangelanna elu ja surma küsimus. "Dear God, even in thy arms, and can there be any so sweet security!" - sellega võiks isegi podernsel tänapäeval, isegi täiesti paganlikus perekonnas lapsi uinutada. Sest uni on ju magus...
Kokkuvõttes: ei ole suurestpeast kuulates enam sellest laulust niisugust kaifi saanud, nagu Kaljuste käe all lauldes - mis oli transtsendentaalne meditatsioon moodsa sõnaga väljendudes.
Beati omnes qui timent Dominum.
Igati moodne helikeel! Sellest rippus ka käsitlus, mis ei olnud üldse paha. ("Ei saa paha ütelda," olla eestlase suurim kiitus Veljo Tormise arvates.)
The Soldiers' Song (The Knight of Malta).
"Igas töös leidub alati üks suhkrutükk, mis teeb pipratera magusaks!" Just sellise reipa olekuga marssis ette trio ja esitas "Sepapoiste" militaarse variandi aastast 1690 millegagi. Rahval oli lusti küllaga, kuigi muidu tundus publiku maitse selline elitaarne olevat.
God is gone up.
Uuhhh, see oli kole! Purcelli-poiss kirjutanud 7 naisele meisterliku kaanoni, et iga primadonna saaks oma sissetulekuks kogu kuulajaskonna tähelepanu. Ja mida nemad tegivad!? Iga lauljanna kasutas võimalust ja tuli sisse isemoodi õudse häälitsusega.
Blow up the trumpet.
My heart is inditing of a good matter.
Ja nii lihtne ongi teha muusikat 'voice of the nature'! Dirigent ei lahku lavalt higipisaraid pritsides ega lauljad paigastnikastet selga sirutades või pillimehed krambistunud sõrmi mudides. Purcelli muusikas läbielatud rõõmud ja mured on tegelikult lihtsad ja arusaadavad. Pole vaja ka esitamisel silm punnis peas pingutada ega viimse piirini draamat ja interpretatsioonisügavust taga ajada.

(Kallion kirkko)

Mullegi kuluks ära ravikuur!