Imemõnus on kogeda talve!

Kuulge, ma mõtlesin vahepeal juba, et ma ei taha sinna minna... talvepäevadele. Et tibid pisletavad ja leiavad sada põhjust teha omi asju eriti siis, kui jääpurjetamine ära jääb. Aga et sai nagu lubatud ja rahagi makstud - järelikult tuleb minna. Feliciakene, nagu ikka - seest kordi suurem kui väljast, suuski ja magamiskotte ja uiske ja kelke ja lauamänge aknaraami servani täis, lisaks kaks (eel?)puberteetikut ja kolli-tüüpi lita. No juhile jäeti ka üks plats. Aga lumi juba teeservades ning autoakendel sädeles ja härmas!
Paiga peal oli esimene atraktsioon kelgumägi. Ma mäletasin nagu lapsepõlvest, et salvokad on suuremad, aga nüüd, jumal paraku, mahtus sellele ainult mu piiisike pepu. Käed-jalad jms pikem staff rippus kuidagi üle serva. Nendega jälle hea pidurit panna. Mäekülg oli täiesti süütukene, meie vaprate lohisevad kelgujäljed ja noored bobirajad keerutasid üles hulga tolmu, eeee... lund? Suud-silmad said täis! Nagunii pöördesse sattunud karvaloom-koerad päästeti paela otsast valla, mispeale arvasid nad heaks bernhardiinide ameti üle võtta ja inimesi lumest vabastama hakata. Sageli päädisid nende üritused silmale jagamatu lumepöörisega. Vaid artikuleeritud ja artikuleerimata helide vaheldumise põhjal võis oletada, et tegu on inimene-koer kooslusega.
Järgmisena oli valida suusaraja ja liuvälja vahel. Valik sõltus jalanumbrist. Tuhkatriinu-voor pani paika tõsiasja, et minul tuleb suusatama minna, aga tibid võivad endale saadaolevate uiskude seast parajad jalga passida ning jääle koperdada. Ega ma ei kurda. Sest liuvälja oli kastetud põhimõttel 'aeg parandab kõik haavad' ehk 'vesi sulatab kõik konarused' ja jäetud arvestamata labane füüsika ehk ägedate külmakraadide ja vee vooluhulga vahekord.
Suundusin mina suusarajale. Lilled õitsesivad ja kui nemad mitte õitsenud poleks, oleks see kaunis vagane lugu olnud. Nüid aga kriuksusivad nemad kenasti suuskade all ja panivad nemad libisema, nõnda et tuul kõrvus tuhises ja koerte haugatused mind enam kinni ei püüdnuvad. Ah, mul laulust rõõmus meel, oh, me eksime vist teelt!
Et karvaloom ilmutas juba täielikku kodaniku(le)allumatust, tuli tal pildilt kaduda. Tagasi liuväljale ja posti külge kinni! Järgmisel hommikul proovisin uuesti koera suusatama (loe: suusarajal käituma) õpetada, kuid tagatipuks laskus ta rajameistriga sõnelusse ja diskvalifitseeriti täielikult. Tema tütar ei olnud parema ülalpidamisega, küll aga rohkem jooksnud ja seega vähem võhmal oma arvamust avaldama.
Minule aga jäivad kodumaa metsade ja põlluveerte suusarajad - pikkusega 1, 2, 3 ja 5 kilomeetrit - kauaks ajaks silme ette terendama, ikka "Tere tulemast!" ja "Welcome!" ja "Willkommen!" ja "Tervetuloa!"
Pühabahommik algas tatrapudruga - ei mingeid pannkooke! Ma tean, kuidas võib tatrapudru söödamatuks teha, selleks on miljoneid erinevaid mooduseid. Aga kuidas teha tatraputru imeheaks ja lõhnavaks ja suussulavaks ja võrratuks, selle jälile ma ikkagi ei saanud. Seda kübaratrikki peetakse ilmselt perekonnasaladuseks.
Elistvere loomapargis mina ei olnud käinud. Eelvaatlused Loodusemehe pildipangas lubasid, et saan ükskord ometi näha ilvest looduses! Nägingi. Selline punt hallikastäpilisi karusnahku oli puuoksale visatud ka reaalis. Kolm eristatavat saba ja lugematu arv pehmeid-karvaseid käppi. Karu Karoliina oli enesele küll stereotüüpse koopa kaevanud, aga isegi karudele ei piisa ainult stereotüüpidest (või arhetüüpidest) - kui magada ikka ei lasta, tuleb tusase ja uimase näoga ringi loivata. Pole karul elu parem kui inimesel! Rebased seevastu olid kõik ühe kõverusega löödud - nagu suveks rullikeeratud ja naftaliinitatud mantlikraed lebasid igaüks omas tüveõõnes. Kabehirved olid samuti täitsa kabedad! Metssiga ka igapäev paitada ei julge, aga kui ta parasjagu miskit jahurokka matsutab ja rahustav poolpalkidest tara jätab jõu ja massi vahekorra sinu kontrollida, siis... tuleb kõne alla küll.

Uus trendikas disain saabastele

Kevad-sügishooajal 2005 hakkab valitsema uus trend saapamoes - pikendatud kannaosaga saapad. Hoidumaks lääne disainerite kukrute täitmisest (pange tähele, nad märkavad seda uut moodsat suundumust hiljem kui teie!), pakun välja lihtsa koduse viisi moega kaasas käia:
1) Võtke oma poorsest materjalist valatud täistallaga saapad.
2) Asetage need kuuma ahjukappi nii, et palava ahjupinnaga oleks kontaktis võimalikult väike osa saapa tallast, soovitavalt veidi-veidi ninaosa ja üsna minimaalselt kannaosa.
3) Tutvuge trendiga paari-kolme tunni pärast. Looduse (kuumuse) imetegudele võite ka kääride, noa või peitliga omapoolse viimistluse lisada.
4) Käige ja ärge nutke! Teised lihtsalt ei tea veel, mis hea on!

Tartlastele

...on raekoja platsile limpsimiseks üles pandud kukekomm. Ettevaatust, vaseallergikud! Komm sisaldab hulgaliselt vaske EV müntide kujul.

Tänase päeva puhul

...pakun teile väikese retsepti:
"paki sisu peale valada keeva vett (0.15 l), hoolikalt segada, panna kaan peal ja lasta seista 5 min."
Koostises on muu hea-parema hulgas modifitseeritud tarklis, aroomained, kuuslauk ja TAIMEKOOR (ingl.k. vegetative cream, vn.k. slivki rastitel'nõje), aga kaan tuleb vist apteegist juurde osta.

Ausõna, saepuru tuiskas suunurkadest, kui seda taimekoort sõin!

pärlid meie, sigade, ette juuratudengi sulest

"Keel, kui inimsuhtlemis vahend kasutab oma väljendusvormidena kõneldud või harjutatud sõnu, termineid ja lauseid."

Mul ei ole rohkem harjutatud sõnu ega lauseid sellise avalduse peale...

Kaisale meeldis rohkem paradoks "Milleks ise kaalu jälgida, kui on olemas naabrivalve?" Mulle ka.
Uuemad on aga avastused tasakaalust. Kui käevangus mööda poolpimedat lörtsi rektori vastuvõtult kodu poole libiseda, kas siis on parem tasakaalu leida või kaotada? Isiklikult kaldun arvama, et vangus on seda parem kaotada, sest siis tead pärast, kust kadunud tasakaalu otsida. Teisel uusaastapühal (või kuidas 2. jaanuari nimetada?) sai saunakõrvasena mitte enam söögile, vaid ainult joogile rõhku pandud, aga korrektuurid kehalises ülesehituses on ikka veel enda teha. Ei aita siin kaal kui perenaise elektriline koduabiline parimagi jõudluse juures!

Unes olen mitut puhku näinud, et minu truu auto on kergesti teisaldatav isegi napi treenitusega naisterahva jõul. Nähtutest parimaks tehniliseks lahenduseks pean siiani täispuhutavust-kokkupandavust. Õhtuste pealepiduste kulgemiste logistika üle mõtiskledes läks sellise lahenduse utoopilisus meelest ja tekkis kujutluspilt, et kui väike veinisõber peab jala koju kõmpima, siis oma autokese võib ta nööri otsas järele vedada. Oilii-oilaa, kuid ta on armas minule! Karmis tegelikkuses jäi ta minust Toome veerele kõigi loodusjõudude meelevalda, nüüh ja niu-niu-niu...

Eestlasi nööritakse!!!

Ravensburger saanud hakkama toreda taktikalise peremänguga 2-5 mängijale. Nimi on "Marco Polo". Karbis leidub klantsiv A4 formaadis vihk mängujuhistega saksa, prantsuse, itaalia, inglise ja hollandi keeles. Vastavuses Eesti Vabariigi keeleseaduse paragrahviga 16 ja tarbijakaitseseaduse paragrahvidega 4, 5 ja 6 on mängule lisatud ka eestikeelne juhend. Kui paberit uskuda, on nimetet tõlke tellinud AS Rekato, aga kes sellega ümberpanemisega hakkama sai, jääbki teadmata. Tõlkija on kas sabotöör või täieline võhik, sest maakeelse juhendi järgi mängides saavad kõik alatult pügada. Tsiteerin: "Iga mängija, kelle mängunupp asub numbritega märgitud teekonnapunktidel (1-6), peab l o o b u m a (minu sõrendus) nii mitmest kullakirstust, millist numbrit näitab vastav teekonnapunkt kus ta asub." Aga milleks siis mängukomplektis selline kullakirstude varu, kui võitja lõpetab heal juhul balansivõimelisena, kaotajate miinusfinantsidest rääkimata? Haarasime igaüks sobivas võõrkeeles juhendi järele ja tegime veidi paralleelkorpust. Palun, siin on vasted eestikeelse tõlke verbile loobuma: erhält, gagne, guadagna, receives, krijgt. Muud euromängijad igatahes saavad või omandavad kulda samas olukorras. Võtsime ka eurosuuna omaks ja tulemus: võitja lõpetas 16 kullakirstuga!
Tahaks kaevata tarbijakaitseametile ja Euroopa Kohtusse ning kõik saamatajäänud kullakirstud sisse nõuda!!