uni tuleb uitel...

Unel oli eile öösel väga vastik ja hirmutav nägu. Siuhkesi ei tahaks ka läbi lukuaugu kaeda.
Tea, kas julgebki täna enam unele näkku vaadata. Aga terve öö vahtida näkku tõele, et tegu on järjekordse näotu unega, kas see on parem?

Tiisikuse tont

käib ringi Tartus. Juba ammu käib, tegelikult. Ehkki praegune tont võib mu peret lähedalt puudutada, sattus seesinane "asotsiaalne" tõbi mu unedesse umbes 5 aastat tagasi mingite valimiste künnisel. Toona oli ajakirjanduses juttu sellest, et kodutuid abistavad valimistel vabatahtlikud ja ka sellest, et kodutute seas esineb tuberkuloosi (sageli lahtist), mida nad ühissõidukeis välja köhimas käivad. Mitte sihilikult, aga eks bussis ole ikka soojem õhk hingata ka neil.
Ja nii ma hakkasingi unes väga muretsema ühe hea sõbra pärast, kes pidi kodutuid valimistel abistama. Mõtlesin täitsa paanikas, et kuidas teda tuberkuloosikepikeste eest kaitsta. Tsiviilkaitseõppuste jaoks sai ju omal ajal tööõpetuse tunnis vatimarlisidemeid tehtud. Suu- ja sõrataudi leviku vältimiseks riigipiiridel kahtlases vedelikus tatsutud. Unes läksid kõik need kogemused käiku.

Piibu jutud

Kodust väljas mängimas käia on väga tore. Näiteks alles Hollandis sain teada, et Eestimaal üsna igiammu hakkama saadud lauamänguga Farlander, strateegiamäng, midagi FreeCivi ja SimCity kanti. Venna pere kinkis jõuludeks tavakohaselt uue mängu – Elu on selline! Väga lohutav, muide.
Paadunud sõnaseletajana ei saa jätta tähelepanuta Aliase uusversiooni. Seda, milles muude ülesannete hulgas tuleb täita lüngad vanasõnades-kõnekäändudes. A&N said vist jõulukingiks, aga A oli vähe nördinud, et kedagi pole mängima meelitada suutnud. Lootsime me ikkagi naised-omavahel-õhtul peale ülijabura, naeruluksudest lämmatava „Eurotripi” vaatamist millegagi vaimu teravdada. Loen juhendist (juhendeid loengi ma ainult lauamängudel), et kolme punkti koha peal võib öelda näiteks piip! Proovime:

• Piip, mis lõpeb, pole kunagi tõeliselt alanudki.
• Rahaga täidetud piip on alati moes. (Seda oleks küll moekas piibutootjatele kõva raha eest reklaamlauseks ärida!)
• Süües kasvab piip.
• Piip toob päevasooja.
• Piip – see on tegelikult soov pluss võimalus.
• Maailma esimene piip valmistati Aadama küljeluust. (Arvate, et piibu asemele käib sõna naine? Õige on valjuhääldi! No mul ei ole nii totrat nägu võimalik esile manada.)
• Piip on see, kui naerad kõigest hoolimata.

Järgnevad suured tõed isiksuseuurijatele:

• Silmad on hinge peegel, suu südame piip.
• Labane piip reostab toredaid rõivaid rohkem kui pori.
• Mehe piip on külgetõmbavam kui tema välimus.
• Ükski mees ei ole nii suur kui tema piip, ei heas ega halvas.
• Külmad käed, soe piip.
• Usu proovikivi on piip.
• Eestlase piip on teine eestlane.
• Oled vana, kui piip mängib liiga valjusti.
• Abielu otsustav proovikivi on ühine piip.
• Väike piip teeb jutu ilusamaks.
• Parimgi piip ei suuda ravida südamevalu.
  

Kuidas valida sobivat tööd?

• Üheksa ametit, kümnes piip.
• Mida pikem piip seda tarbetum töö.

Piip ei hüüa tulles!

Hommikul vaja raamatukokku ära viia:

• "Psühhoteraapia tee-seda-ise meetodil"
• "Sinu loomuse nõrgad kohad"
• "Elu on hoiak"
• "Saad kõik, millest loobud. Elu paradoksid"

Sest eesti keeles on ilmunud järjekordne köide Pratchettit. Ehk ainult kallistuste raamat suudaks sellele midagi lisada.

Eile õhtul ööpimeduse varjus avastasin puukuurist allveelaevnike õppebaasi. Olen Soomes oma silmaga näinud, et isegi suured palgid ujuvad vee peal. Meile küttematerjaliks varutud haluriit järgis sõltumatuid loodusseadusi ja ootas päästmist vee all.

Plaadipoes Free Records Shop vms nagu neid väljamaal kettidena vedeleb leidsin tugevama pühaduseteotuse kui Tuljakuga põrandal aelevad Viljandi kultuuriakadeemikud. Hetkel on minu jaoks muiratuste tipuks CD "The Best of Pärt". Hoidku Grammyd ja Emmyd selliste asjade eest! Oleks teand, poleks kodust väljagi läind!

Traumapunkti püsiklient

on meite pere noorim võsu!
Seekord siis vasak pöial kipsi. Ei midagi kontemurdvat, aga igaks 10 päevaks siiski. Arstide reaktsioon andmebaasi päringuvastusele (meil on siin Tartus tehnikasajand käsil ja kõik visiidid kenasti kokku loetud) oli midagi sarnast, et: sa satud siia päris tihti! Ja tegu ei ole teps mitte poisslapsega, kes kõikide tõenäosuste kohaselt endale alatasa viga teevad.
Koduteel üritasime kahekesi teha nimekirja kõigist juhtumistest, mis lõpuks ikka tuttavasse paika Puusepa tänaval viinud. Issanda päike läks enne looja, kui nimekirjaga valmis saime või üldse kõiki meenutada suutsime.
Mulle meenusid drastilisematena lugu sellest, kuidas koos täiesti turvalise laste söötmistooliga saab pikali ja moka lõhki kukkuda ja sellest, kuidas nöörredelilt litaki vastu maad selja ja kukla peale kukkuda. Viimasega kaasnes nädalake lastekirurgias, kus oli päris lõbus ratastel voodiga ja ratastooliga mööda koridori kimada, mäletad? Üks lugu, mis traumapunkti ei viinud meditsiinitöötajate kohalolu tõttu, juhtus sama uskumatult kui tänane: lihtsalt jalutad rahulikult ja vaatad hetkeks kõrvale ja ootamatult ilmub tähelepanu fookusest välja jäänud kohta post, mille vastu oma kulm lõhki ja veri lahkama lüüa! Kõikide lugude praavitamise juures pole mina saanud toeks olla, küll on saatjateks sattunud vanaemad või koguni muusikakooli õpetajad. Püsiklient juba teab, kuhu pöörduda ja kuidas käituda, milline on traumapunkti töökorraldus ja kus toas on röntgeniaparaat või kus seotakse ja pannakse kipsi.

Ega ma ise palju parem ole. Suur inime, aga käib suvel, väiksed varbad õieli. Nende lahastamist plaastriga neljanda varba külge ma juba tunnen. Möödunud suvel suutsin aga murda neljanda varba enda ja siis tuli küll spetsialistide poole pöörduda. Selgus, et suuremat kuntsi polegi, tuleb vaid järjekorras kolmanda varba külge teipida.