pühapäev, 8. jaanuar 2006



Fernando Pessoa (1888-1935)
Portuguese - o mundo não é verdadeiro, mas é real
Finnish - maailma ei ole totta, mutta se on tosi

Hingan nüüd kaks korda sisse. Ja kümme korda välja jälle.
Panen mõtted tallele.
Tall paneb vastu.
Jonathan Swift ütleb seepeale, et elu on komöödia neile, kes mõtlevad, tragöödia neile, kes tunnevad.

Vaata, tegelikult pean ma iseennast ikka väga armastama. Sest just Sinus on palju sellest, mis mulle endas meeldib, kohe väga meeldib. Kohe tõmbab intelligentsete inimeste poole, avatud, vaba mõtlemisega inimeste poole. Seiklusjanu, eluisu. Heatahtlikkus. Võime tähele panna imesid.

Ja Sinus on ka hirmus palju sellest, mis mulle enda juures mitte üks põrm ei meeldi, aga mida ma armastan Sinus. Nipernaadilikkus. Hirm paigale jääda, kuhtuda, hirm igava elu ees. Pidevad kahtlused ja kõhklused, et see pole ikka see õige. Hirm üksi jääda.

Mida teab Murphy hinnangute projektsioonist? Ärge kunagi magage hullemaga kui te ise, eksole!

reede, 30. detsember 2005

Pealkirjadest

Elu on nii kiire, et mitte ei jõua pealkirjadest kaugemale. Isegi pealkirju tuleks lugeda vähemalt kaks tükki kokku. Proovisin täna PM-s: "Austraalia rikkaim mees suri... Raplamaal... marutaudi"

Eile aastase põnni sünnipäeval said lauasviibijad suutäie naerda. Lapsele kingitud raamat kandis pealkirja "KATSU JA TUNNE TALU" Nii noorelt sunnitakse kõiksugu asju taluma! Heinapall ja järelhaagis tundusid katsudes ühtmoodi talutavad ja jämeda toimse kanga moodi. Mutt tundus üsna mutinahkne, kass ja küülik seevastu oleks võinud pikema karvaga olla. Lehm ja hobune on küll looduses suht ühtmoodi karvkattega, aga kaugelt erinevad sellest taktiilselt tajutavast pinnast, mida raamat pakkus. Keerulisim katsumus (sõnast 'katsu') oli silotorn. Sama sile ja libe kui konn, kastekann ja tomat. Kuueaastaselegi oli sellise puutekogemuse kaudu silotorni olemust selgitada paras pedagoogiline pähkel.

pühapäev, 11. detsember 2005

Elu on unenägu. Unenägu on elu. Kummassegi pole võimalik põgeneda teise eest.

Pratchett ja Coelho on väga head referatiivkirjanikud. Kõike ju ise lugeda ei jõua. Aga nemad jõuavad. Ja miksivad kõigest loetust olulisema kokku.

Neljapäeval olin ma uue info lasu all täiesti lapik.
Reede andis mahti tegeleda teiste inimestega, arendada oma alistuvat käitumist?
Laupäev lõppes kaunis eufooriliselt.

neljapäev, 10. november 2005

läksin trendiga kaasa

audrey
You are Audrey Hepburn!


Võrratu meelitus! Aga mul poleks ka midagi selle vastu, et olla Judy Garland (ah silmad, need silmad!) või Marilyn Monroe (teemantid on mu parimad sõbrad).

teisipäev, 11. oktoober 2005

ära anda

kuus 200-liitrist (vaadake, kallid tudengid, niimoodi ilma tühikuteta ja sidekriipsuga järgneb numbrile liitsõna tagumine pool või ka tuletusliide, mis võib järgneda ka sidekriipsuta) prügikotitäit
KUIVI VAHTRALEHTI
Kõlbavad hästi tegelikult igasugu talveun(istamis)e jaoks, aga kuna neid tuleb järjest juurde, siis tahaks esimesed, ilusaimad ja värvikirevaimad, ära anda heasse peresse.

Milleks küll on tehtud säärased fraseologismid: üritab lauljana kätt proovida? Et võimalik lauljakarjäär paneb käsa väänama? Või et kuulajad tuleb kättpidi kohale tirida? No ei tea, suu ja kõrv on ikka manuaalist ja pedaalist üsna lahus... Kohe kuidagi ei raatsiks selle pärast kognitiivse grammatika instrumentaalset osa ümber harjutada. Olen kah lauljana üritanud, aga ei kunagi sedamoodi... käsitsi siis.

Edgar A. Poe-Unenägu

Pots.
Tilk. Tilk. Tilk.
Pots.
Tilk. Tilk. Tilk.
Pots. - mõtles õun
Tilk. - ei jõudnud tilk mõelda, sest järgnes
Tilk. - mida ei jõudnud mõelda järgmine
Tilk. - jäigi mõtlema, kui puust kostis
Pots. - mõtles järgmine õun
Tilk. - mõtles pimedasse öhe jäänud ängistatu
Tilk. - mõtles tahtmatult unetu torumees
Tilk. - mõtles tahtlikult unetu torumehe armsam läbi une kui
Pots. - kukkus õun hea-ja-kurja-tundmise-sordist
Tilk. - valleraa!
Tilk. - taruiraraa!
Tilk. - tramburai!
Pots. - oi-kui-suur
Tilk. - peaks torumehele helistama
Tilk. - hiline öö nagu
Tilk. - äkki magab?
Pots. - kukkus unetu torumees õunapuuvõrast

esmaspäev, 10. oktoober 2005

Taevas on tähine ja kraadiklaasil 12 pügalat sooja siin 700 km Tartust põhja pool Toivolas. Tugev tuul on pehme ja üllatavalt soe. Lahtisel verandal männimetsa õhus maitsevad noor kihisev valge vein ja parmesani juust (kas tõesti see jaanipäevaks-toodu?) nukker-hõrgult. „Ja seda suve ei tule enam, ei tule enam seda suve…“ Uskumatult ilusate kohtumiste ja uskumatult valusate lahkumiste suvi. Endaksjäämise ja suurekssaamise, tõestamise ja tühjarääkimise, unustamise ja unistamise, meeleheite ja meelekindluse, toe ja tõuke, vihkamise ja armastuse suvi. Midagi koorub mus üha ja üha. Ja on paiku, kuhu saab mõttes tagasi minna, kui tegelikkuse rada käänab vajuvasse liiva.
Antero rääkis loo, kuidas soomlasi öiroliidus ebaõnn tabas. Soomlased nimelt tahtnud saada Soomemaale ka ühe institutsiooni – elintarvikevirasto oleks see soome keeles. Mida iganes. Seotud esmatarbekaupadega ilmselt. Kõik muud euroriigid olnud poolt, aga Berlusconi pistnud kisama, et soomlased ei tea söögist midagi ega isegi seda, mis on ’parmesan-sink’! Savi sellega, mina ka ei tea. Aga mis teinud seepeale soome ajakirjanduslased? Nemad suuremate päevalehtede esikülgede tasemel hakanud kogu Soomemaa rahvast valgustama, millega ikkagi tegu on. Et tõestada Berlusconile-makaronisööjale, kui hästi soomlased viimse imikuni gurmaansemat kulinaariat jagavad. Sellegipoolest sai sinjoore Berlusconi nimetatud ameti itaallastele sebida. Küsisin Anterolt, miks soomlased küll uskusid, et B on üldse huvitatud nende enesetõestusest? Kas nad poleks võinud B-d samamoodi Sirtsi sohu saata ja üldse mitte välja teha sellistest otsitult paikapanevatest argumentidest? Antero jäi vastuse võlgu, kuid mulle sai ühtäkki selgeks kogu loo MORAAL: kui kellelegi tuleb kasuks eelarvamus (nagu B-l), ei aita sinu kuitahes ratsionaalsed tõestused mitte tuhkagi. Karju ja lahmi vastu kogu fantaasia piirides, siis on vähemalt lootust, et sind kuulda võetakse.

Palun, vabanegem oma mõttekrampidest.
Asjad, mis tõestamist ei vaja, võivad siiski selgitust vajada.