Taevas on tähine ja kraadiklaasil 12 pügalat sooja siin 700 km Tartust põhja pool Toivolas. Tugev tuul on pehme ja üllatavalt soe. Lahtisel verandal männimetsa õhus maitsevad noor kihisev valge vein ja parmesani juust (kas tõesti see jaanipäevaks-toodu?) nukker-hõrgult. „Ja seda suve ei tule enam, ei tule enam seda suve…“ Uskumatult ilusate kohtumiste ja uskumatult valusate lahkumiste suvi. Endaksjäämise ja suurekssaamise, tõestamise ja tühjarääkimise, unustamise ja unistamise, meeleheite ja meelekindluse, toe ja tõuke, vihkamise ja armastuse suvi. Midagi koorub mus üha ja üha. Ja on paiku, kuhu saab mõttes tagasi minna, kui tegelikkuse rada käänab vajuvasse liiva.
Antero rääkis loo, kuidas soomlasi öiroliidus ebaõnn tabas. Soomlased nimelt tahtnud saada Soomemaale ka ühe institutsiooni – elintarvikevirasto oleks see soome keeles. Mida iganes. Seotud esmatarbekaupadega ilmselt. Kõik muud euroriigid olnud poolt, aga Berlusconi pistnud kisama, et soomlased ei tea söögist midagi ega isegi seda, mis on ’parmesan-sink’! Savi sellega, mina ka ei tea. Aga mis teinud seepeale soome ajakirjanduslased? Nemad suuremate päevalehtede esikülgede tasemel hakanud kogu Soomemaa rahvast valgustama, millega ikkagi tegu on. Et tõestada Berlusconile-makaronisööjale, kui hästi soomlased viimse imikuni gurmaansemat kulinaariat jagavad. Sellegipoolest sai sinjoore Berlusconi nimetatud ameti itaallastele sebida. Küsisin Anterolt, miks soomlased küll uskusid, et B on üldse huvitatud nende enesetõestusest? Kas nad poleks võinud B-d samamoodi Sirtsi sohu saata ja üldse mitte välja teha sellistest otsitult paikapanevatest argumentidest? Antero jäi vastuse võlgu, kuid mulle sai ühtäkki selgeks kogu loo MORAAL: kui kellelegi tuleb kasuks eelarvamus (nagu B-l), ei aita sinu kuitahes ratsionaalsed tõestused mitte tuhkagi. Karju ja lahmi vastu kogu fantaasia piirides, siis on vähemalt lootust, et sind kuulda võetakse.
Palun, vabanegem oma mõttekrampidest.
Asjad, mis tõestamist ei vaja, võivad siiski selgitust vajada.
