lunaatikutele

Vennad Grimmid rännanud ja korjanud Saksamaal rahvajutte. Mõni neist olnud kohe ekstra jabur, et... 4 vanderselli jõudnud kord ühte külla, kus miski imeasi tammepuu otsas säranud. Külavanemalt Tõnu Kattailt saanud teada, et see pannkook on Kuu, mille õlitamise ja paistetamise eest teenib ta ühe taalri nädalas! Valgusti ise maksnud kõva nutsu - tervelt kolm taalrit! Vandersellide kodukoht jällegi olnud öösiti pime kui karup...e. Mõeldud-tehtud, roninud maailmaparim ronija Mati Kõrts romantilisel tenorihäälel tamme latva ja toonud kuu ära. Nõnda virutasivad sellid kuu omale ja panid selle kodukülla puulatva paistetama, ise valetasid, et ostsid raha eest. Lihtsameelne külarahvas jäänudki uskuma ja maksnud veel iga nädal taalri tehnilise hoolduse eest. Ausad olid nad kah, pakkisid igale vandersellile nende vanadussurma saabudes veerandi juustu, ptüi! kuud ikka, kirstu kaasa.
Surnuteriiki ootamatult saabunud valgus tekitanud muidugi paraja karja lunaatikuid, kes kaardi-, täringute ja keeglimängus piiri ei suutnuvad pidada. Läinud tõsiseks madinaks, saatuslikuks tendentsiks kujunes juua oma kirstud maha. Peetrus Taisto Noor vaadanud taevast, et mis jama. Tulnud alla ja rahustanud lunaatikud kõva rahvamehe hoiaku ning populistlike loosungitega "Veini ja tsirkust!", "Joome ennast seljakile!". Julgemad kommenteerisid koguni: "Peetrus üksi rohkem joob, kui me seltskond juua jõuab!" Tõsi mis tõsi, varsti olnud kadunud hinged sellises joobes, et leppisid ka pimedusega, vahet nagunii poleks. Saanudki kuu taevavõlvile tagasi ja inimestel heameel.
Ent sellega asi veel ei piirdunud. Carl Orff näinud ära, et täitsa nootipandav lugu on. Saksa põhjalikkusega teinud sellest muinasjutt-ooperi ja väikse maailmateatri, misiganes see ka poleks. Paljud maailmas võtnud tükki ette kanda, aga kõige värskemas ja sääserohkemas õhus laseb sel sündida Thomas Wiedenhofer ning kogu kremplit üritab ohjata Lilyan Kaiv. Kiidil. Sel suvel. Ja ainult neli korda, sest ööd on siin mustad ja koidikud vaiksed.
Kui te mind ei usu, lugege juhtivaid ajakirjanikke Postimehest ja Võrumaa Teatajast

pildikesi koolipõlvest

Kas Kuutroll on juba välja haudunud need pildid, mis ta Trollidemaal oma futumassinaga tegi? Ei, ta on neist ainult rääkinud, näidanud pole ühtigi... seal olla miski hallutsigeenne pilt viisnurgaga, millest keegi ei tea, millal see võetud ja kelle poolt. Tuli meelde Paavli katuseid lugedes. Umbe vinged jutud ja moraal on ka hea:

teavad rääkida, et kes vana asja meelde tuletab, selle silma sööb orav ära.

Peaks need sellid oravaklubi mentoriteks arvama!
Ajaveebidega juba on nii, et hakkad ühest otsast surfama, teise otsa välja ei jõua mitte. Teekonnal Olga Pealagi - ebalogaalne (Kopli) - Lo-Fi (Kopli) avastasin, et kodulinn Tallinna mentaalsel kaardil on mitmeid valgeid laike. Jah, Kopli kandis eksiks vist ikka veel ära. Muhe ja põhjalik guided tour eelnimetet bloogi vahendusel tekitas mitmeid mõtteid, esimene neist kõlas umbes nii: miks ei võiks Kuutroll oma lupettaga kolida kuu peale või näiteks Koplisse Neeme tänavale? Ai, see oleks Amburi tänava laskekauguses!! Teine mõte tekitas pelmeeni-isu. Kolmas mõte ütles, et sinna kanti peaks minema elu ja inimestega tutvuma. Enne kui tänapäevast ajalugu saab.