Daki blogist sain olulise tsitaadi iseloomustamaks möödunud aasta keerulisimat protsessi:
"Seoses lahkumistega ja lahti laskmistega on alati väga valus näha ka seda, kui sind ja seda, mida sa oled pikalt teinud ja ehitanud, ära kustutatakse. Justkui sind polekski olemas. Justkui kõik see, mida sa armastusega oma õrnade valgete kätekestega ehitasid, oleks väärtusetu. "
Just. See väärtusetuse, moodsa sõnaga tühistamise tunne on nii raske üle elada ja sellega hakkama saada.
Aga seda tunnet on varemgi olnud, see on tõesti oluliste lahkumiste ja lahti laskmiste puhul paratamatu?
