How happy is the blameless vestal's lot!
The world forgetting, by the world forgot.
Eternal sunshine of the spotless mind!
Each pray'r accepted, and each wish resign'd.

-- Alexander Pope, "Eloisa to Abelard"

Võtan õhtul tableti.
Näen öö läbi õnnelike parastavaid kilkeid: "Vat kus loll! Närvihaige! Tüütus! Luuser! Paras talle! Need oleme meie, kelle õnn muutub suuremaks sellest, et saab võrrelda, arvustada ja hinnata sinu õnnetust, halba iseloomu ja kiuslikku meelt!" Rõõmsate manamisi: "Unusta ära, et sul on võimalus pääseda inimhinge üksinduse vanglast! Ära loodagi, et sa kusagilt rahu leiad!"
Ärkan hommikul selleks, et kahetseda suuremat osa oma elatud elust. Kahetseda teistele tehtud valu ja ütlemata jäetud häid soove. Kogetud pettumusi ja õnnelikke hetki. Luhtunud lootusi ja südamevalu. Aga ma ei leia andestust.
"Surra, magada... Jah, magada... Võib-olla undki näha?"
Asu ei ole enam unenägudeski.