Olga Pealagi,

olemise talumatu kergus

2011-06-30T23:32:00.001+03:00

Leban kerratõmbunult voodil ja kuulan Heino Elleri „Kodumaist viisi“ HaleBopp Singersi esituses
hotellis viimast päeva Euroopa Liidus presideeriva Ungari pealinnas Budapestis,
kus 1956. aastal algas kommunistlikku vägivalda murendama hakanud meele(heite)avaldus.
Äsja vaatasin rüperaalist filmi „Laulev revolutsioon“ („Singing revolution“),
mis jutustab laulmisest ja laulupidudest ja 1988-1991 aasta sündmustest Eestis ja ka Leedus,
mille pealinnast Vilniusest tudengilaulupeolt „Gaudeamus“ praegu Budapesti jõudsin
ja kus paljugi meenutas veel 1990ndate alguse taasiseseisvumise raskeid, kuid ülevaid aastaid,
mil elati õhust ja kodumaa-armastusest ning oldi valmis tegema ning andma kõik,
et Eesti saaks vabaks
ja oldi uhked oma maa, oma rahva ja oma keele üle.
Just tollest ajast ma tulen, tegelikult ka.
Nendest laulupidudest, olgu ööl või päeval, mil sündis ajalugu, otse häälest südamesse.
Budapestis möllab torm.
Kui Eestisse jõuan, lähen laulupeole.

Mida teha ülestõusmispühadega?

2011-04-24T12:53:00.004+03:00

Nõuka-ajal, kui need pühad olid keelatud, siis ma teadsin küll. Siis olid need munapühad Tallinna vanaema juures. Või ka Tartu vanaema juures. Igatahes munapühad või siis ka lihavõttepühad, kuigi paastu meil ei peetud ja ega mulle jäi ka hämaraks natuke, et milleks sellele liha võtmisele nüüd nii palju tähelepanu pöörata. Need pühad seostusid eriomaselt ainult teatud toitudega ja piduliku söömalauaga (mis teinekord kattus Tartu vanaema sünnipäevaga), sest kingitusi ei olnud kombeks (minu mälu mööda küll). Ettevalmistused olid ka tähtsad. Kunstnikumeelega ema rõhus erinevatele munavärvimistehnikatele, mis olid looduslähedased vaid osaliselt. Lisaks sibulakoortele, tangudele, värvilistele lõngadele ja kohviubadele puistati teinekord märjale toorele munale või sinna sibulakoorte vahele enne mässimist ka veidi sünteetilisi riidevärve. Kui siis muna juhtus keemisel katki minema, oli munavalge kõik riidevärvist soonestikku täis… Tallinna vanaema juures kingiti mulle teinekord ka Soomest saadetud šokolaadimune või –jänesed, Tartu vanaema juures aga imetlesin Saksamaalt saadetud pühadekaarte, mil jänesed sekeldasid pesadesse värvilisi mune viia.

Saksamaa sõprade käest korjasin üles ka hilisema tava peita oma lastele aeda korv pühademaiustega, kuid just neil kevadetel, mil tibid parajas eas olid, juhtusid munapühad erakordselt varajasele porisele ajale. Igatahes ma ei mäleta, et mul oleks õnnestunud korvi ja eraldi suuri maiustusi sisaldavaid papist pühademune peita rohetavate rohuliblede vahele või vähemalt kuivanud mätta peale.

Lihavõtte mõte sai selgeks ülikoolis etnograafiat tudeerides. Talupoeglik elutsükkel sundis kevadel pidama paastu, kui oli lootust kariloomad kuidagi ületalve pidada ja neid loomasööda liigvaraselt lõppedes maha ei tulnud tappa. Kala ehk sai veest kätte, siis söödi neid, kuni kana taas munele ja lehm lüpsile tuli ning loomset valku juba jaguma hakkas.

Kuid need on kõik vaid rituaalid, millest täpsemalt teab rääkida Berta.

Kuid tänavu, üleüldiseid eksistentsialistlikke mõtteid mõlgutades tahtsin saada aru just ülestõusmispühade filosoofilis-moraalsest ja religioonipsühholoogilisest mõttest. Lihtsamalt, leida vastused küsimustele nagu: mida ma oma hinges neil vabadel päevadel pühitsema peaks? Mille üle ma rõõmustama peaks? Kuidas saab ühe mehe märtrisurm lunastada terve inimkonna? Ja milles peitub siin lootus?

Uuringut alustasin juba neljapäeval. Küsitletuteks said:

N, kes lisas oma käsitluse kannatusaja ning suure reede kohta ja täiendas oluliste nüanssidega küsimustikku – usutunnistuselt pigem agnostik nagu minagi ja teadmiste poolest teoloogia vallas samavõrd võhik;

A, kellega jagasime rasket jumalavallatut ja usulisest praktikast puutumata lapsepõlve, kuid kelle hilisemad õpingud ja maailmavaade on tugevalt mõjutatud evangeelse luterliku kiriku poolt;

H, kesk- ja kõrgkoolis teoloogiat õppinud kolleeg, usutunnistuselt miskit sorti protestant;

M, lapsest saati suhteliselt aktiivselt tegev apostliku õigeusu kiriku juures ning õppinud pastoraalteoloogiat.

Neljapäeval töölt pikkadele pühadele minnes jäin kimpu küsimusega, et mida soovida selleks esimeseks vabaks päevaks reedel? Eeldades, et tegu on kannatusaja viimase päevaga, soovida „Head kannatamist!“? Mida üldse Suurel Reedel pühitseda? H õppinud inimesena ei saanud ka aru, mistarvis see päev meil vaba on, kannatusi hullunud arvutisüsteemidega jagus talle selletagi. Pikad kiriklikud pühad on aga tema arvates kehtestatud selleks, et paganlikke pühi (vt eespool rahvakalendri seletusi) summutada uute traditsioonidega - puhas võimuvõitlus!

++++ I intervjuu

M: kannatas ennekõike Kristus. reetmise, mõnitamise, ebaõiglase kohtumõistmise, piinamise ja lõpuks ristisurma. see on endassesüüvimise ja alandlikkuse nädal...

K: no aga kuidas seda nö kodustes tingimustes kõike nüüd pühitseda?

M: see on igaühe jaoks individuaalne kui palju keegi sellega tahab tegeleda. nädal ise ongi kasinuse ja loobumise nädal.

K: ma olen väga kasin old ja paastunud ja puha…

++++++

Suure Reede hommikul jäime N-ga 3 tunniks filosofeerima - ikka selle suure kannatuse teemal. Et mida tähendab 'on meie patud lunastanud' ja mis üldse on patt ja mis on selle kõige psühholoogilis-sotsiaalne mõju. 2 uskmatut või agnostikut võivad teadmatusest ikka igasugu asju kokku fantaseerida. N näiteks tuli välja ideega, et Kristus keeras juutidel lihtsalt paasapühad tuksi.

Minu poolt oli analüüs lingvistiline. Sest mind ei kõneta endiselt eestikeelsed piiblitõlked - sõnad on nagu emakeeles, aga aru ei saa mitte muhvigi. Ingliskeelne ja soomekeelne - hoopis teine asi. Kuid sisuliselt on see lunastamise teema endiselt arusaamatu.

Meeleolu hoidmiseks kuulasime Cyrillus Kreegi "Reekviemi", mis ju kaunis tükk on ja kenasti asjakohase mantrana kummitama jääb.

++++ Vaiksel laupäeval jätkasin I intervjuud.

K: mul on siin väike, ei, suur religioosne küsimus ikkagi. kuidas saab ühe mehe märtrisurm teisi lunastada?

M: Kristus näitas teed, see on asja põhimõte. rahvas ei kuulanud Jumalat enam

K: aga hakkas siis rahvas sellest rohkem kuulama?

M: Kristus oli kuulekas Isale, surmani. samas, inimese allumatusega Jumalale tuli surm maale, Kristus võitis surma ja oma eluga ostis inimesed vabaks .. kui nii öelda

K: sõber, su sõna on hämarad... ma ei suuda mõista neid

M: mõned asjad ongi rasked mõista... ka mulle. ja teatud asju ma võtan nii nagu nad on... ma ei oska ka seda päris lõpuni lahti seletada... ning surma teemaga tundub mõttetu tegeleda, kui oled noor

K: minu peamine küsimus täna õhtul: mida ma peaksin mõistma, et homme rõõmu tunda?

M: Kristus, kes oli surnud, on võitnud surma ja elu läheb edasi, teisel kujul... mul on endal arvamus, et seda saabki lõplikult mõista alles peale surma... sinnamaani on see ainult teooria, millel pole raudkindlat tõestust.

K: no siis pole jah miskit teha... aga mille üle sina homme rõõmustad?

M: seda on natuke raske seletada... aga neil päevadel tekib lihtsalt kirikus rõõm. nagu täna... oli ilus teenistus... rahu, rõõm.

++++ II intervjuu, mõtteühtsem

K: ma siin hingepiinas religioossetel teemadel. et tahaks täiega aru saada ülestõusmise mõttest, eriti sellest, et kuidas saab ühe mehe märtrisurm kedagi lunastada? et mida ma oma hinges pühitsema peaks?

A: teoloogiliselt võiks asjast aru saada nii: jumal lõi maailma ja inimese. inimene aga igavene patukott, unustas jumala ja tegi sigadust. jumal karistas, veeuputas, aga ei midagi, varsti jälle jama. siis otsustas enam ei uputa. siis mõtles, et saadab oma poja inimesena maa peale, et inimesed ka nagu tema oma lapsed. idee selles, et oma poeg on inimene.

K: aga ikkagi, märtreid oli enne ja pärast, kuidas tema üksi kedagi lunastas? ja mis mõttes lunastas?

A: poeg hea, õpetab, aitab inimesi, aga ikkagi jumala poeg. märterlus selles, et sureb mingi idee nimel. lunastus selles, et päästab kedagi. st idee, et jumal laseb oma pojal surra selle pärast, et inimesed võiks olla juba ette oma sigadustest puhtad, ja võiks olla jumala poolt õigeks mõistetud.

K: kõlab kuidagi äraspidiselt

A: no kreisi jah, aga see ju juudi värk - jumal ei saa niisama andestada, peab ohvri vastu võtma. vana testamendi ajal oli üks karistus teise järel, et inimene võtaks õppust. siis aga jumal, kes vajab ohvreid teatavasti, otsustab, et ühtlasi ohverdab ja samal ajal võtab vastu mega ohvri - oma poja inimeste eest. et inimeste sigadused oleks ette andestatud

K: ma mõtlesin, et siin juudi värgist edasi mindud... et tahaks ka nagu millegi üle rõõmustada, aga ei saa aru, mille üle siis seekord või eriti seekord

A: noh rõõm see, et kui tunnistad pattu ja usud jumalat, siis ei pea kartma, et põrgus põled. VT ajal saad karistuse, mille oled ära teeninud.

K: noh... ma ei tea, miks ma põrgus põlemist ei karda? kardan hoopis rohkem hingepiinu eluajal.

A: no see juba teine teema ja üks teoloogia suundi, et tegelikult ongi põrgu inimese eluajal südametunnistuse piinade näol. et kui süda puhas, siis põrgut pole

K: aga inime ju a priori patune. sest pärispatu-värgist on veel raskem aru saada

A: see on see aadama-eeva värk: et sõid keelatud puust ja sellega on kogu inimsoo patuga märkinud

K: sedand küll, aga kui aadamat-eevat isegi võrrelda eneseteadvuseta lastega, kes keelust üleastumise järel said eneseteadvuse ja samas jäid muretust elust ilma, siis mumeelest tähendab see lihtsalt, et tuleb vastutama hakata ja eluga edasi minna. milles see patt siis?

A: ma mõistan seda nii, et kogu VT aja lootis jumal inimese ümberkasvatada, aga siis mõistis, et pole kasu, jääb ikka lontruseks

K: aga muidugi, kui sellest arvata, et inime jääb lontruseks, siis muidugi, on tema patune

A: vaata see on mumeelest Platoni koopamudeliga seotud ja patt on see, et ei uskunud, et lihtsam on ilma eneseteadvuseta

K: „see ka mõni patt!“ :D

A: patt on lihtsalt vale tegu, oma elu raskemaks tegemine

K: ja inime teeb jumala meelest sünnist saati valesid tegusid? kus see lootus lunastusele siis on?

A: ta ei looda enam teda karistades ja hirmutades ümberkasvatada, vaid annab ette andeks. aga nagu juudi kombele kohane vajab selleks enne ohvrit. ideeks teada anda, et on leppinud inimesega sellisena ja soovib, et inimesed seda ohvrit ja ohvri vastuvõtmist hindaks. sellest rõõm, et tegelikult ei lõppenud kõik koleda surmaga, vaid ülestõusmisega. see oli sümboolne akt.

K: miks see mulle küll kuidagi hinge ei lähe?

A: ma ei saa ka öelda, et mulle läheks. kuigi idee poolest võiks ju olla kergendus: tead, et sind tingimusteta armastatakse ja see jumala ohver on märk sellest, et ta on lõpuks loobunud tingimusi esitamast ja võtab inimest sellisena nagu ta on

K: aga ega inimesel sellest kergemaks lähe, sest siga keeratakse endiselt nii endale kui teistele

A: ega inime, kes teab, et teda armastatakse vähemalt kellegi poolt tingimusteta, ei muutu ju põhimõtteliselt ka sellest paremaks inimeseks, aga tal on vähemalt teadmine et kusagil on keegi... st. inimese loomus ja kellegi armastus ei ole omavahel lahutamatult seotud.

K: ja see konks, et kui pattu ei tunnista ja end ei paranda, põled ikka põrgus ;)

A: mul arusaam, et see patutunnistamine on põhimõtteliselt tunnistamine, et ma pole täiuslik ja teen alalõpmata vigu. mida iga arukas inime ju teeb. ja võime endale ka seda ebatäiuslikkust andeks anda

A: ma juba ammu ei usu ega arva, et jumal oleks kusagil kaugel. ma arvan, et ta istub meie sees – peas - ja juhib me elu just nii, nagu me ise seda teeme

K: see on ka minu kreedo, ma arvan

A: ses mõttes anda oma elu jumala kätte oleks see, et lülitan automaatpiloodi peale ja ei juurdle lõputult, et miks ja kuidas ja mis on parem, vaid lasen elul end juhtida lootuses, et see jumal minu sees aitab intuitiivselt vms teha õigeid valikuid. aga lunastuslugu läheb ka sellega kokku: et kui nn jumal on sinule andeks andnud ja oma poja ohverdanud, siis see tähendab, et ei ole õigust ise enda üle kohut mõista. st. jumal minu sees on mulle andestanud, aga mina ise ei taha seda uskuda. ses mõttes polegi vahet, kus see jumal asub.

K: aga ikkagi. kui jumal on minu sees, kes siis homme üles tõusma peaks ja mille üle rõõmustamisele pürgida?

A: see ju kõik sümboolne lugu: rõõm sellest, et päriselt ei surdud, aga andestus on ikka.

K: ei surdud siis päriselt või?... ei, see on loll küsimus, vaidlustada paradigmaatilist ja narratiivset aksioomi...

A: ähh, no surdi, aga ärgati üles, ses mõttes. ja rõõm sellest, et jumal on ikka vägevam surmast

K: oijah... mis teavad elavad surmast, neil on vaid lein

A: just, seepärast elavad sillas ongi kui surnust keegi ärkab ja selgub, et sel on võim surma üle

K: et võivad jätta oma leina kus see ja teine?

A: või ka et võivad uskuda, et surm pole lõpp.

K: usk hauatagusesse ellu? või reinkarnatsiooni?

A: noh vaata - püüa seda olukorda kujutleda nii, et on üks inime, kellest väga hoolid. siis selgub, et ta läheb ennast ohverdama selleks, et teisi inimesi päästa ja saabki surma ja siis selgub korraga, et ta ärkab üles ja ütleb, et tegelikult elan ma edasi. ma pole kaua siin maa peal, aga teispoolsuses kohtume

K: nyyh!

A: et selgub, et keegi teab, kuidas asjad tegelikult on ja mis saab pärast surma jne. see on iseenesest ju vägev, kui nii oleks

K: jah...

A: aga mis puutub nendesse pühadesse, siis ma ka ei suuda seda lugu pühade kontekstis uuesti läbi elada, st. mind ei liiguta

K: aga vähemalt on ilus ilm ja puhas õhk, mille üle rõõmustada.

"Kui käituda ei oska, siis ära käitu!"

2011-04-18T19:07:00.003+03:00

Postituse pealkiri on laenatud kallilt ak! emalt, kes sellega meid rebaspõlves väga selgesõnaliselt ohjas. Kindlasti oleme kõik lapsepõlvest saati kuulnud suuniseid nagu
"Käitu korralikult!" (aga kuidas on korralikult?)
"Ära nii käitu!" (aga kuidas nii, kas ma sain ikka õigesti aru, mida ma valesti tegin?!)
jne
...

Täna tegin jälle selle strateegilise vea, et läksin läbi raamatupoe. Ja külge kleepis end täiesti kuldaväärt raamat, mis jagab terve rea kasulikke näpunäiteid käitumise kohta - Julia Sviyashi "Kuidas kiiresti ja lihtsalt rikkuda enda ja teiste elu".
Võtkem näiteks see: "Meie maailm on lausa uppunud nõuannete, metoodikate ja instruktsioonide merre, kuidas saavutada õnne ja edu. Aga tehnoloogia, kuidas põhjustada kannatusi, on jäetud tähelepanuta. ---- Tegelikult tegeleb inimene kogu elu sellega, et leiutab lugematul hulgal viise, tehnoloogiaid ja kavalusi, mis hoiavad teda õnnest eemal. " Ja mis peamine: "Inimene pole loodud täielikuks õnneks. Järelikult ta pole huvitatud suurema osa oma probleemide lahendamisest. Vastasel juhul oleksid kõik juba ammu õnnelikud."
Või mõned näited pealkirjadest: "Teie ebaõnn on teie endi kätes!", "Kuidas endas lõplikult pettuda", "Kuidas ennast haigeks teha", "Millele raisata elu ja aega".
Peamiselt kõnetas mind esimesel sirvimisel lause lk-l 9: "Ja isegi kui filmil on HAPPY END, siis just sellega film lõpebki! Pärast õnnelikku lõpplahendust pole lihtsalt enam midagi näidata, sellist süžeed pole kellelegi vaja." - see asjaolu on mind kogu elu häirinud, sestap otsustasin kiirelt raamatu soetamise kasuks.
Raamat on lihtsate ja efektiivsete harjutuste kogumik. "Ja mis peamine, need ei nõua eneseületamise piinarikkaid pingutusi. Teil on kõik juba olemas, vaja on seda lihtsalt teadlikumalt kasutada." Triviaalsed tõdemused nagu "kannatused, üleelamised ja pikaldased depressiivsed seisundid on teie nii-öelda looming" esinevad raamatus ka, kuid vürtsitatud ohtra äraspidise ja musta huumoriga, millest lausa pritsib rõõmu inimliku hädaldamise, muretsemise, probleemitekitamise ja õnnetusetunde üle.
"Tujurikkujate" käsiraamat ühesõnaga, mis pakub ohjeldamatult ainest nii äratundmisrõõmuks kui -kurvastuseks. Ja tõhusalt toimivat iroonilist eneseabi minusugustele, kes ei tea, kuidas käituda.

Haagin!

2011-04-16T20:40:00.009+03:00

Saabun paraja kapsana hommikuse Amsterdami lennuga ja olen siiski 2 tundi enne kohtumise algust Madalmaade vastavas ministeeriumis kohal. Kohtumine möödub meeldivas ja konstruktiivses õhkkonnas, eriti arvestades seda, et möödunud kuu jooksul laekunud ettepanekute põhjal jõuliselt täienenud dokumendid lammutatakse üksipulgi lahti ja üks suur tükk ehk Membership Agreement koos allkirjastamise kohtadega visatakse üldse välja (laps koos pesuveega, arvake oma maitse kohaselt, kumb on kumb). Peale kohtumise lõppu on kõik sõbrad edasi ja lahkumiskätluse üritus venib mul kolmveerandtunniseks, sest selgub, et huvitavamad jutuajamised huvitavamate inimestega on kõik veel pidamata. Valusalt taastekib ametniku summutatud igatsus vana armastuse ehk vöödneti segaseid radu ja rägastikke käia.
Töötegijast turisti sõber siin linnas ei olda, sest muusjum on lahti 10-17. Nii jäävadki meeled segamata Escheri pööraste piltidega...
Kand ja varvas otsivad üles hotelli, sedapuhku kusagil kaugemal (kuid siiski nii ligidal!). Saan wifistatud ning peojälgedest kannatanud vaiba ja toolidega penthouse’i, mille voodi ja vannituba osutuvad täiesti ületamatult mõnusateks. Leebe kevadise ilma kutsel otsustan minna välja ja hotellist saadud linnaplaani tuhlates selgub, et Scheveningeni kuurort teps kaugel ei ole. Võtan siiski trammi, mille peatuse avastan kuulsa Vredespaleis’i (maakeeli Rahupalee) kõrvalt. Tramm nõksutab pikalt mööda helerohelises looris puiesteed ja üllatus-üllatus! hakkab end siis ülespoole vinnama (tuletan meelde, et tegevus toimub madalmaades, kus põhimõtteliselt ei saa nagu küngastki olla). Selgub, et rannale muidu kui düünidest üle roomates jõua.
Ja seal ta ongi – mu igavene, vastupandamatu, vaimustav, muutliku meelega mõõtmatu kallim – meri! Sellel siin jagub miilide viisi laia liivariba ja kõvakoorelisi karpe, sekka millimallikaidki. Päikese piimklaasjas valgus tekitab värve, mille jäädvustamiseks mobla kaamera jõuetuks jääb. Rahu ja õnnetunne mässivad kogu mu olemuse. Kui ma teaks, mis on zen, siis oskaks võrrelda ja nimetada, kas on või ei ole. Õnneks ma ei tea, vaid korjan karpe edasi, nii neid tavalisemaid kui ka kummalisi pikki karpe. Alati võiks kodus rohkem olla mereigatsust leevendavaid meeneid, kive või pilliroogu või karpe…
Hotellis tunnen keharaputavat külma. Oo, aga siin on ju vann! Mõeldes vannist tavapäraselt kui oma kõntsa leemes suplemisest, hindan praegu üle prahi rohkem võimalust soojas vees ligunedes sooja saada. Vann toimib imeliselt. Kasutan ohtralt hotelli pakutud pesunesteid ja võideid ning tulemuseks on ülimalt rahulolev keha – soe, puhas ja siidine.
Hommikul jalutan mõnuga läbi linna raudteejaama, pildistades ja imetledes kuninglikku aeda, vahvaid silte ja jalgrattaid. Rongis lennujaama poole kõlab kõrvaklappides just seesama „Mis teame maast, mille poole seame samme? Seal ütleb paavst: Tere, Thijl ja tere, Lamme!...“

psühhohügieen ja füsioteraapia

2011-04-14T10:54:00.004+03:00

Armsad sõbrad, tänan küsimast, mul on nüüd juba palju parem. Peaaegu kõik korras. Ja saba ka nagu polekski. Igatahes ei valuta enam.
Nädal bipolaarseid meeleolusid. Kadunud söögi-isu ja 2 kilo kehamassi. Mitmed rõõmsad joogid heas seltskonnas. Arvukad rattakilomeetrid. Mõõdukad basseinimeetrid. Tunnid rännakuid hinge kummalistel ja keerukatel maastikel, kohtumised iseendaga, lähedane sõber toeks. Mis salata, 3 kibedat tabletikest ka. Laul, mis teeb alati rinnad rõõmsaks. Muusika eneses. Muusika ümber. Muusika. Vaimustavad kohtumised, uued huvitavad ja innustavad väljavaated ja teaduslikud ideed. Kerge ja helge ja energiline tunne.
Elu on lill, aga selline, mis teeb arenguhüppeid :D

Lisatud hiljem tsitaat Tiialt:

Ma tahan elada naeratades, tunda tõeliselt ja südamest kaasa õnnelikule elule. Teiste omale ka. Ja teate, absoluutselt igal inimesel on põhjus olla täna, just praegu õnnelik. On palju asju, mis on hästi.

Lai-a-li on, lai-a-li on…

2011-04-13T12:00:00.000+03:00

HBS-i tänasest muusikateraapiast viimati kummitama jäänud „laiali on kõik mõtted ja tunded, laiali on kõik taevas ja maa…“
„Ma olen selleks liiga vana, et kõike otsast alata. Ma vajan rahulikku ja kindlat suhet.“ – nii öeldi mulle tookord, kui ma alles tegin tutvust xanaxi perekonnaga. Täna võin öelda samad sõnad enda poolt. Iseasi, mida keegi rahulikuks ja kindlaks peab. Mida ma siis nüüd õppinud olen? Küllap seda, kuidas on võimalik armastada kedagi täpselt sellisena, nagu ta on – ilma petlike ootusteta. Tingimusteta armastus?
Minu paanilises peas muutub see küsimuseks: mida ma kardan? mis mind ärevaks teeb? Kardan seda, et olen liiga vana, et kõike otsast alata, et leida keegi sõbrast enam lähedane, OMA inimene, kes suudaks mind taluda sellisena nagu olen ega teeks endale minu suhtes petlikke ootusi. Nagu ka mina tema suhtes.
Äkki siin peitub mingi konks? Tuleta meelde, mis aitas eelmine kord:

saad kõik, millest loobud.

Peamiselt loobusin jonnimisest maailma vastu, mis ei toiminud nii, nagu mina tahtsin. See omakorda vabastas sisemised varud avada silmad ja meeled.

Beware the Ides of March

2011-04-08T12:46:00.003+03:00

ütles Shakespeare ennustaja suu läbi Caesarile.
ja sealt see kõik alguse saigi. käes on kevadise ängi ja ärevuse ja kurbuse aeg, mis sajab maha koos järjekordse lörtsiga. on tunne, et kui ainult see AEG saaks mööda, siis muutuks kõik justkui iseenesest, tuleks vabanemistunne ja töötahe, uus algus ja rõõmud.
praeguseks lahkunud ministri auks sooritasin juba enne ärasõitu ministeeriumi trepil elegantse kukkumise omaenese jalgade otsa. aga ei old aega seda praavitada, bussile oli kiire ja alles tln-s avastasin, et oli nii verd kui liha selles loos ja vasaku jala säärele tekkinud üsna sügav auk. selline enesevigastamine näitab meeldejäävalt, kui sügava vastumeelsusega suhtun uude ministrisse, aga nii ei saa ju rallit sõita.
kilulinnas näidati teaatrit. nummer 72 vist oli. kuda Eesti tõuseb ja langeb, või on seda juba teinud. nuuh, mulle meeldis, oli kenasti õmmeldud tükk. jättis mulje, templi isegi mu rikutud ajju. no oli depressiivne, aga milleks sellest häiruda, kui isiklik psühholoogiline profiil on pigem optimistlik. rõõmsa kevadiselt ootusäreva meeleolu tekitas monoloog noorest Marjust. ja kummaline, et kõige pöörasemalt, pisarad sirinal voolamas, olen ma üleüldse ülepea naernud söögiga seotud stseenides. eelmine mälestusväärne kord oli filmi "Suur võidusõit" tordisõda. natuke jäi häirima mõte, et kuidas leinata Eestit, kui teda enam ei ole? näidendi terapeudi pealiskaudsed trikid - et vaatame aga enda sisse ja mida tunneme ja nüüd kui ma nipsu teen, on kõik läbi - võis tekitada vaatajas, kes leinateraapiaga kokku puutunud ei ole, tugeva vastuseisu sedasorti tegevustele ja järelduse, et sellest ei ole mingit abi. M arust vihjas see meil kohati levivale "mitte midagi tundmisele". teraapiasse tulnud paarike käitus ka klassikaliselt, korrektselt ega julgenud ka käsu peale tunda seda, mida nad tegelikult tundsid. meie inimesed ei ole harjunud enda tunnetega tegelema, nii banaalselt kui see ka kõlab, "sest mida see aitab?". ma arvan siiski, et aitab küll. ängi, kurbust, viha üle elada nii, et endale ja teistele vähem kahju teha.

millegipärast tuleb kogu aeg meelde üks koht Pipi raamatust. kui Pipi hakkas ära minema Kurrunurruvutisaarele ja Tommy ja Annika tulid teda saatma. ja olid sõnatud ja kurvad. ja siis Pipi rääkis jälle ühe oma lugudest, kuidas kellelgi tema sõbral tema arvukatel rännakutel oli olnud sama lugu, et ta ei olnud kurvastusest tükk aega rääkinud ja kui ta siis tahtis öelda: Hüvasti, kallis Pipi ja aitäh kõige hea eest!, siis selgus, et tal oli keel ära kuivanud.
noh, Tommy ja Annika muutusid rõõmsamaks küll, kui Pipi ikkagi ümber mõtles, sest ta ei suutnud näha, kuidas nad nii kurvad on ja pärast läksid nad kõik koos rõõmsalt Kurrunurruvuti saarele. aga nii oli raamatus. ja ma tean juba ette, et varsti ma muutun väga vihaseks. sest elus nii ei ole. ja ma isegi ei tea, kas aitaks see, kui sul keel ära kuivaks, sest siis oleks ometi olemas põhjus, miks sa ei saa öelda "Hüvasti, kallis Pipi..."

Turvanaine

2011-04-07T01:57:00.002+03:00

Kunagi ennemuiste.

M: „Ma ei taha kuulda, mida sa kusagil mujal kellegi teisega teed.“
K: „Hüva, sa ei pea seda kuulma.“
M: „Ma väga kardan sind kaotada. Ma ei taha sinust ilma jääda.“
K: „Mind ongi raske kaotada, vaata kui suur ma olen! Ja ilma jääda saab pigem siis, kui mina sellega nõus olen. Ma ei loobu naljalt neist, kelle kord sõbraks olen tunnistanud. Sa oled vaimustav, su pesa on mu turvapaik ja hingekosutus, su veinid ja gurmee tõeline nauding, sinu hääl üks lummavamaid, mida tean. Siiski, otse ja ausalt, kui sul on vaja naist ja perekonda, mida sa vägagi väärid, siis minu peale ei maksa loota.“
M: „No vaatame, mis sest asjast saab. Ma ei ole ka eriti see tüüp, kes mitu rauda igaks juhuks tules hoiab. “
K: „Siiralt, ma hoolin sinust nii palju, et igal juhul rõõmustan, kui sul hästi läheb.“

Eile või pigem mõni aeg lähiminevikust.
M: „Ma pean sulle midagi ütlema, sest pean seda õigeks.“
K: „No mida?“ (kuigi seda on kerge aimata nii näoilmest kui kehakeelest, aga aus inimene, las kasutab emakeelt.)
M: „Ehh, seda on nii raske sulle öelda, sest ma ei taha, et sa kurvastama peaks või haiget saaks.“
(Enda vastu aus olles, sellise stseeni välistest tundemärkidest lähen ma juba sisemiselt ärevaks küll. Läksin juba tookord, kui ta alles pika helisemise peale toru võttis ja hääles ei kõlanudki seda soojust, mis tavaliselt. Kuigi ega ma muud ei tahtnudki, kui öelda, et Eesti võitis Uruguayd!)
M: „Ma pean tunnistama, et mul vist hakkab siin üks lootusrikas suhe tekkima… et see maailm saigi tookord paremaks.“
(ja mida muud ma siis kogu aeg olen soovinud? Teades selle armsa inimese vajadusi, talle neid sageli meelde tuletades…)
K: „Ma olen siiralt rõõmus sinu pärast. Enda pärast ma üliväga õnnelik just ei ole. See on kummaline tunne hakata kolima välja kellegi elust, kuhu õigupoolest ju sissegi kolitud pole. Kummaline on harjumuse jõud. Mul tuleb lahti saada harjumusest olla sinu juurde alati väga oodatud, see vist ongi kõige nukram asja juures.“
(ja lahti saada ka sellega kaasnevast enesehaletsusest ja üksindustundest…)

p.s. ma pean nüüd saama füüsiliselt raske ja finantsiliselt kerge rännu osaliseks, soovitavalt mäed vms.

olgu siis üks kord ka poliitikast

2011-03-30T02:00:00.000+03:00

eksole, kui on ometi üks suht hästitoimiv minister, siis mingite parteisiseste jageluste pärast teda välja vahetada on täielik raiskamine riiklikul tasandil!!
noh, vastik tunne on eelkõige väärtushinnangute kriisi tõttu.
oravad on selleks, et riigi raamatupidamine oleks korras ja majandus püsiks. pean lugu kainelt mõtlevatest inimestest, kes jäävad ausalt oma ratsionaalse maailma piiridesse. nad on riigi püsimiseks ja juhtimiseks stabiilsel kursil. aga riigil on vaja juhtimises ka inimesi, kes riigile mõtte annaks, hoolitseks aadete, ideaalide, väärtuste püsimise eest. minule oli selliseks seltskonnaks Isamaaliit, ma valisin neid just ja ainult selle pärast.

HUA!

2010-12-31T17:35:00.000+02:00

Mitu korda olen lootnud aastat kokku võtta... aga võta näpust! Eks ole ses aastas kõike ja meeldejäävam osa ehk see, mida oodatagi ei osanud. Kuid head soovid uude aastasse on sellised... lumised :)

....

2010-09-08T23:38:00.002+03:00

ajuti ma arvasin, et olen saanud vanaks ja rahulikuks, tunnen rõõmu selle pärast, mis on ega mõtle sellele, mis oli, et mineviku nukrused ja jõuetused ja kõrvetavad igatsused on oluline, kuid läbi põetud tõbi, mis aitab stöörimise suhtes immuunsuse saavutada. nörritav on see, et ma siiski ei saa enda peale kindel olla. hirmutav on see, et need ohjeldamatud tunded võivad niimoodi lambist tagasi tulla. eino, ilmselt ei ole see lambist, aga väsimusest, kui närvid on jälle pingul ja lihased sellest pinges. aga noh, ajuti ma arvasin, et ma saan sellega hakkama, aga jumaltänatud, inimeses on ikka kõik seotud, nii füüsika kui psüühika ja minevõtakinni kes seekord all ja kes peal.
praegu ma ei tunne rõõmu. kahtlustan, et ma ei tunne ka ärevust, küll aga pahameelt ja nördimust ja hirmu. ja seda kõike iseenda suhtes, mitte väliste olude ega mõne kurja inimese suhtes.
"jätke kõik lootus...?"

Jumal kui sparringupartner ehk... usutunnistus

2010-07-26T02:15:00.000+03:00

M: ning seda rõõmu hinge tahaks minagi, kuigi viimasel ajal valitseb hinges hoopis rahutus ja rahulolematus
K: miks rahutus ja rahulolematus?
M: oh.. kes seda täpselt teab..
K: sina tead
M: eks on asju mida tuleks muuta ja asju millega leppida.. ning kõigest sellest tuleks eelnevalt aru saada
K: no mai tea, kas sinu jumala juures selline palve aitaks ;)
M: minu jumala? Hmm… kas mul on jumal?
K: ikka on. mis paneb sind arvama, et ei ole? see mõttekaaslane, kes ütleb sulle, et see ei olnud praegu hää ja see jällegi ole suurepärane?
M: mul on tunne, et aeg-ajalt tulevad mõned inimesed, kes suudavad selle suure seina sisse, mis on inimese ja jumala vahel, teha väikese augu või tillukese akna, kust paistab jumalikku valgust, kuid siis tulevad järgmised inimesed ja panevad selle akna hoolikalt kinni ja katavad religiooniga..
K: jah, see on tuttav tunne
M: jumalaid on tulnud ja läinud, kas sellepärast on jumal surnud?
K: põle surnt, sest põle sündinud, on üks ja kogu aeg ja kõiges
M: me valame jumala vormi, mis meile meeldib, kuid see ju ei tee teda selliseks
K: nuh, see on see inimeste pöörane terviklikkuseihalus, mis mumeelest jumala juures läbi ei lähe. nimetagem seda siis Kõiksuseks
M: ... me oleme targemaks saanud ning avastanud, et taevast edasi on kosmos ja et universum on üüratult suur..
K: nii on vast lihtsam aduda, et vormi valamiseks on inimene väeti
M: ... ja siis arvame, et kuskil on üks taat, kes meiega kõvasti tegeleb..
K: päris pöörane idee, kas pole ;) ja äärmiselt piiratud kujutlusvõime
M: ... noh.. oma aja kohta oli see piisavalt progressiivne. mitmest tehti üks..
K: ma loodan, et piiratud kujutlusvõime on samasugune kübe Suurest Plaanist nagu mõningad taotlused jumalat monopoliseerida
M: mnjaa.. monopol on seda parem, mida kõrgemal sa seda haldaval püramiidil asud
K: no aga milleks Kõiksusele püramiid?
M: tipust on hea vaade..
K: seda püramiidi on vaja ju ainult inimestel. vohh, sa aitasid mul tulla heale ideele: minu jumal on nagu väikestviisi suhtluspartner, vahendaja, kes suudab teha hoomatavaks ja inimlikult talutavaks kõiksusetunnetuse. ma ei personifitseeri teda parraka taadina, üldse ei tee teda inimesekujuliseks, see on selline mentaalne suhtluspartner
M: sparringupartner
K: ei, mitte päris. pigem nagu sõber ikka. meil ei ole võistlevad suhted
M: noh.. ta on sinust parem "mängija", kuid aitab sul areneda mängides sinuga, kuid sinu tasandil… mitte võistluse, kuivõrd arengu mõttes..
K: siis peaks meil ikkagi olema üks ja sama eesmärk: mäng (Elu) võita, aga see ei ole nii. see on minu eesmärk, aga tema ei ole mängija. noh, ühesõnaga, seoke see minu jumal on, kes aitab mul suhtes Kõiksusega toime tulla: et ma selle suurusest ei muserduks ega teisalt ennast sellest ülbelt ülemaks ei peaks. mis võib ka juhtuda, kui näha ainult pisidetaile ja arvata, et need on tühiasi
M: vajalik sell
K: väga vajalik sell. aga tema ei ole see, kes mind karistaks või näppu viibutaks ja "häda ja viljaikaldust saadaks". sestap mul ongi selline palve, et ma saaks aru, mis sõltub minust (minu tegudest ja ostsutest) ja mis mitte
M: oo.. kas sa mõtlesid selle palve ise välja?
K: ei, niipalju nutti mul küll ei ole. ma ei tea täpset autorit, aga erinevates sõnastustes olen kohanud seda mitmel pool

2010-07-22T02:11:00.000+03:00

K: sellistes asjades olen kuidagi paratamatu ... romantik on liiga romantiline, idealist liiga kompromissitu, maailmavalu liiga valus... mingi igatsus kõiksuse järele?
M: hmm.. mingi igavene toetuspunkt universumis?
K: pigem taotlus leida ühine toetuspunkt nii mikro- kui makrokosmose jaoks, et saavutada tasakaalu enda ja kõiksuse vahel? ei, tasakaal ei ole õige sõna...
M: see on normaalne.. kuna üks asi on kindel siin maailmas, et maailm muutub, siis tekib inimesel vajadus millegi püsiva järgi, millegi järgi, mis ei muutu tuhandeid aastaid enne meid ja pärast meid... sellises olukorras on võetud käiku jumal.. teatud seltskond väidab, et religioon on lihtsalt ellujäämissüsteem.. miski mis aitab meil edasi elada, sellele toetuda, miski mis ei muutu. alguseta ja lõputa, hävimatu
K: jah, sellist kindlustunnet on inimesel põhimõtteliselt vaja, olgu siis religiooni vm kujul. lihtsalt ma arvan, et mu isiklikus väikses maailmas on tugevate emotsioonide lülitiks igatsus. kui on igatsus, siis pole tasakaalu. see mingi käsitamatu ilmaolekutunne, paaniline otsimine omaenese sisemuse pimeduses.
M: kui inimese sisemaailm on väike, piiratud kindlate piiridega (kasvõi religioon), siis on tema maailm täidetud, ta teeb kõike korra järele ning ei vaeva oma pead miks asjad nii on, milleks sellised reeglid, mille järgi ta elab. kui inimene mõtleb ja arutab maailma toimimise üle, unistab, igatseb "kauguste ja kõrguste" järele, laiendab oma silmaringi ning ei piira ennast reeglite ja seaduste rägastiku maailmaga, siis sisemaailm avardub. kuid kahjuks on seal ka üksindus, kui näeb kuidas teised istuvad oma turvalistes "kastides". vähemalt mulle tundub nii..
K: jah, see on üsna sarnane mõte, v.a ses osas, et "teised" ei pruugi sugugi istuda "kastides", vaid olla samuti otsingute teel või siis hoopis leidnud oma otsingute tulemusena mingi oma tee või rahu, aga ometi on nad teised ja jäävad kaugeks
M: nõus. paradoksaalne on, et mida targem on inimene, seda keerulisem on tema elu, mida rumalam, seda lihtsam.
K: ma ei teagi, kas see tuleb tarkusest sellises üldlevinud tähenduses... ma kahtlustan, et see on mingi muu isikuomadus, mis selle näriva igatsuse ja tunnetusvajaduse tekitab või mõni tähtkuju, mis sihib kogu aeg kuhugi tundmatusse kaugusse ;)
M: hmm, rahulolematus, et magavale kassile hiir suhu ei jookse.. kindlasti. see ikka rohkem vanarahva tarkus, kuid vahel pakub elu ka võimalusi, enamasti pisikesi.
K: kummaline on see, et tagantjärele tundub, et uskumatult palju hiiri on suhu jooksnud samal ajal, kui ma ise ainult unistanud ja igatsenud olen. aga need ei ole üldse need hiired, millest unistanud olen. samas, paljukest ma jahti pidades neid igatsetud hiiri kätte olen saanud?
M: kirikus on väide, et kui sa palud Jumalalt valesid asju, siis ta ei anna neid sulle armastusest inimese vastu. tuleb õigeid asju paluda.
K: mul on tunne, et õigeid asju antakse ilma palumatagi. ainult endal ei ole seda tunnet siis, et on õige asi.
M: osad asjad, mida tahad, tulevad kergemalt, teiste nimel tuleb rohkem tööd teha. ja mõnda ei saagi kätte. milline see üldine reegel on, seda ei tea keegi..
K: issanda teed on imelikud... või hoopis imelised... see on üks mõistatuslikumaid tõlkekonkse mu jaoks. eesti keeles oleks mõlemal variandil oluline tõlgendusvõimalus. minu jaoks näitab valik emma-kumma variandi vahel distantsi või lähedust usuga. imelikud = nii on, aga see ei puutu minusse; imelised = heakskiit ja jäägitu usaldus
M: imelik on võõrastav.. imeline on imetlev, heakskiitev. ja eks seda fraasi öeldaksegi vastavalt olukorrale.
K: imeline on vaimustav

naftatipust ja majandusest, isiklikult

2010-07-05T20:08:00.008+03:00

Silmad avanevad aegamööda ja ühtäkki. Seda, et Wildikas kurja kuulutab, teadsin muidugi ammu. Täna aga sattusin lugema Fritz Vorholzi artiklit samast asjast, mille kommentaarides viidati omakorda varasemale Kaupo Vippi kirjutisele Sirbis. Kõik need tõhusalt veenvad tükid tegid mulle muu hulgas selgeks paar isiklikku kiiksu.

K: ja kuidagi tahaks oma lapsi ette valmistada eluks nagu 150 aastat tagasi - süüa said siis, kui ise kasvatasid. selline tulevik neid ootab
N: Eestis on maad küll
K: kui seda maad ei ürita vallutada põgenikehordid sealt, kus maad enam ei ole
K: ma ei ole varem viitsinud majandusse süüvida, nüüd tänu riigiameti tööle pean süüvima

Kui näiteks rebane kulutaks saagi püüdmisele pikema aja jooksul rohkem energiat, kui ta püütud saagi seedimisest saab, siis teda kauaks ei oleks. Rooma impeeriumiga ning maiade ja inkade tsivilisatsiooniga juhtus sisuliselt sama.

K: ma sain aru, miks ma jaanalinnu kombel pea majanduse eest liiva alla pistsin. sest majandusteooriad olid karjuvas vastuolus minu arusaamaga loodus-, eelkõige füüsikaseadustest, eriti energia jäävuse osas. ma tahtsin uskuda, et kui siiani on maailmamajandus toiminud, ehk targad majandusteadlased teavad ja toimib edasi ka. aga sisimas mu tark talupoeg teadis, et see on bluff, millega looduse vastu ei saa. mul ei ole konstruktiivset plaani maailma majanduse päästmiseks...
N: tegelikult on nagunii see energia kõik päikeselt. ta on lihtsalt salvestatud maa sisse
K: jah. aga üht ma tean: massid on lollid ja manipuleeritavad ning kõige kauem aega ja vaeva nõuab ses protsessis inimkäitumise muutmine. ses mõttes ma nagu ei näegi poliitilis-seaduslikku väljapääsu.
N: "Sinu televiisor valetab" ;)
K: jah, see ja paljud teised filmid võivad avada minu ja sinu silmi, masside silmi indiviididena, aga kuipalju see muudab meie käitumist, otsustamist?

2010-07-02T02:09:00.000+03:00

Käevigastus polnud aga mitte nii tõsine kui valus. troimapunkti ei hakanud tülitama. ma tean, et kirvega kätte lüüa ei tohi, aga mõned ümmargused halud ma siiski sain pooleks enne kui õnnetus (üsna etteaimatav) juhtus. natuke läks põlve ja seelikusse ka. seelik paraku ei parane. õnneks on pekki nii palju. jah, see on ainuke olukord, kus pekikihist kasu võib sündida. külma vette kukkudes on ka pekist kasu.

puhkan

2010-07-01T02:04:00.001+03:00

ma PUHKAN. see käib nii:
ärkad selle peale, et kass ajab kirjutuslaual maha ilge virna (mis oligi ebastabiilne, olgem ausad) ja kell on üle 9. siis vedeled veel voodis mõnda aega ja just siis kui kass on end mõnusalt jalgade konksus sisse seadnud, teed talle tagasi ja otsustad üles tulla.
ühesõnaga, ringutad, virgutad, viibutad ja siis vaatad mõtlikult taevasse, mis paistab lausa kahest erinevast küljest tuppa ja voodisse. ajad end sirgu. kass volksab voodist solvunult välja. lähed vetsu. siis teed esiukse lahti ja mõtled, et kui trepiremondiks läheb, peab hakkama hommikuse lehe järel käima tagaukse kaudu. aga trepiremondiks peab minema enne, kui trepp päris jalustrabavalt ära laguneb. ühesõnaga teed esiukse lahti ja vaatad, milline loom selle peale aktiveerub. Bella täna näiteks ei aktiveerunud, aga kass kaapis ust juba võtme keeramise ajal. lähed roosas nodzu pildiga (või ka selles punases väikeste valgete südametega) öösärgis ja toasussides aeglaselt värava juures asuva postkastini ja avad selle elegantse liigutusega helkuri paela otsas rippuva võtme abil. ja avastad, et postkast on TÄIS: tellitud ajaleht, tellitud ajakiri, tellitud Loomingu Raamatukogu ja terve posu tellimata reklaami. naased kõige selle paberivirnaga tuppa, lukustad ukse (kass jääb õue, koer endiselt esikus), siis lähed kööki ja askeldad, aga kohvi ei tee, vaid hakkad eile käima pandud kalja taarasse valama. sest kali on nüüd valmis. kui kali on taarakotist leitud sobivasse veepudelite taarasse valatud, siis tuleb tema külmikusse mahutada ja taaratu osa ära juua ja nõud puhtaks pesta. külmikusse mahutamiseks tuleb välja võtta arbuusipoolik. ühtlasi saab ka buusipoolik konsumeeritavaiks tükeks hakitud. siis vaadata, mis Kertu teeb. ei maga enam, aga vedeleb. nõutada Kertult laulupeo tekk ja minna sellega õue ja murule laiali laotada. enne koristada üleliigsed aiatoolid kokku ja vaadata kahjatsusega grilli, et kust otsast sellega pihta hakata ja tegelt oleks kõige mõnusam, kui mõni oskaja sellega elegantselt ümber käiks. ühesõnaga minna veelkord tuppa ja naasta postkastist leitud ajakirjanduse ja peakomplektiga ühendatud moblaga (raadio kuulamiseks) ja asuda igast otsast ajakirjandust tarbima ja päikest võtma.
esimene väljaanne, mille otsast otsani peaaegu läbi lugesin, oli Elioni videolaenutuse kataloog. sealt sai mitu huvipakkuvat filmi ära märgitud. nojah, siis lugesin hoolega kõik reklaamipahna läbi. ja jõudsin Anne&Stiiliga poole peale, kui päike ära läks ja kell 13.13 sai. siis kolisin kogu laagri tuppa tagasi ja sõin veel arbuusi ja lõin ALLES SIIS läpaka lahti.
vat nii käib puhkamine.

vete pääl

2010-04-23T17:02:00.005+03:00

Mitte küll Soomaa suurimates üleujutustes osalisena, kuid siiski Navesti peal 12 km distantsil võidukaks osutunud paatkond astub alles sõidukisse. Loodus oli. Ilus oli. Õhtul saunas oli jällegi väga lõbus. Rahvas oli väga tasemel. Mõni oli isegi üle taseme. Pärast jäin Viljandisse maha. Sest seal terendas üks auto.

Java Jive

2010-04-20T18:06:00.003+03:00

ma armastan sind just sellises konditsioonis
ja sellistes annustes koorekohvis
ja kas te kullakesed tunnete perkolaatoriga tehtud kohvi hõngu
või kas teate kuidas maitseb kreeka või türgi kohv või egiptuse oma?

Ja kui keegi viitsib lugeda, siis lisaksin siia ühe perekonnalegendi.

Minu isapoolse vanaema Hilje isa Hans Betlem pidas millaski 20. sajandi teisel kümnendil Helsingis äri, mis pakkus tollal trendikat teenust - prouadele kohvi voodisse!
Proua helistas (te ju kujutate ette, millised telefonid siis olid?) ärisse ja tellis endale hommikukohvi ja saiakesed ja siis boy haaras sangaga vineerkasti, milles kohvihulgaga sobiv kohrutatud vasest kohvikann(ukene) värskelt röstitud ja jahvatatud ubadest tehtud kohviga ja üks kuni mitu sooja värsket saiakest (arvatavasti oli valik pagaritoodete osas mitmekesine ja sisaldas vähemalt viini saiu ja kanelipullasid ja kõiki neid teisi häid küpsetisi, mida mu vanaema hiljem nii suurepäraselt teha oskas) ja jooksis tulistvalu proua juurde, kes teda siidises hommikumantlis ja looritatud pilguga (selleks on omaette meigistiil olemas) vastu võttis, osutades elegantses sõrmustatud käes oleva (ja ka sama kalbe) vandlist sigaretipitsiga madalale rahvusliku juugendi stiilis öökapikesele, mille alumisel riiulil lebasid moeajakirjad ja värske Helsingin Sanomat....

(ja labane mühakas on see, kes mõtleb tolle kuldsete aegade meeleolupildikese peale "drop your nickel in my butt...")

keebuskiöö

2010-04-12T11:35:00.003+03:00

üleüldse õue kolida on mõistlik mõte. las mustad nõud ja porised põrandad korrastavad end toas ise, inimestel pole vaja seda pealt vahti. meil pagesid loomad ka õue. kass pages lausa katusele. pärast ei saanud alla, nagu ikka. varsti helistas naabermaja loomakaitse ja teavitas meid, et meie vaene kassike on katusel. meie meelest on ta Darwini auhinda väärt, kui ise katuselt alla ei saa. linnukeste järele kahmates puult katusele kargamiseks on küüsi piisavalt, kräunudes poolde katusesse alla tulemiseks ka. jah, meil leidub majapidamises katusele ronimise redel. ei, me ei kasuta seda, kassi õpitud abitusest ei peaks inimesed õppima. paaril korral varemalt on kõrguskartmatud külalisesinejad tõesti ka redelit pruukides kiisukese alla toonud ja nii see õpitud abitus süveneb. sedapuhku kuulasime öö otsa kassikontserti. hommikul jätkus looma keelitamine. hirmsa kaeblemise saatel soostus loom lõpuks madalamale saunakatusele tulema ja sealt katuseluugist Kertu teda koukida üritaski. jälle jätkus elajal piisavalt küüsi, et katusest kõigest väest kinni hoida. kass on vist Pratchettit lugenud või ise leiutanud samalaadse tõdemuse, et "ega kõrgus ei tapa, maapind on see, mis tapab".

tinditoomapäev

2010-04-08T19:26:00.003+03:00

K: hei, kas sa teadsid, et täna on tinditoomapäev?
Toomas: hommik! ei teadnud. mis ajast see moodi läks?
K: täna pärast lõunat läks moodi, kui ma avastasin, et pean minema tinti tooma printerile. ja siis ma olin mõnda aega tinti toomas.
K: ja tegin üksiti ka üleujutusest pilte

põrnitsapäev

2010-04-07T19:20:00.001+03:00

T: Vanapagana vanaeit teadis, aga tema .. midagi, mida nad oma majapidamises kasutasid, ma üritan meelde tuletada, põrnitsemise abivahend see igatahes ei olnud
K: põrnits sai [Heiki poolt vist] tegelikult leiutatud selleks, et ütelda kuidagi teistmoodi vaatmiku kohta, mis on ilmselgelt liiga peepnemvalts, et olla poster.
T: õudselt hea sõna tglt. mõned on veel, mis kõrva kummitama jäävad
K: nagu see pülk, eksole ;)

nahmataba päev

2010-04-01T15:07:00.002+03:00

T: nahmataba oli ka pühak, Etioopiast pärit, tegelikult see kolmas, keda kuningate kummardamise pildi peal tumeda värviga on maalitud, kui asjatundlikumad maalrid osutusid olevat, aga miks tema päev kevade hakule või otse muudest legendidest täis-tähtsale päevale on sattunud, ei oska keegi enam täpselt seletada, võibolla on juba vanal ajal midagib segamini läinud.

kõimulausi päev

2010-03-31T21:06:00.003+03:00

KL: suguvõsa manamiseks? midagi hõimlastega ja nende lausumisega (vrdl hobulausuja)

T: sellega on nii, et algne tähendus on aegade muutudes hämarusse vajunud, aga mõningad viited on igapäevaelusse üle võetud ja tehakse kogu aeg, mitte ühel päeval nagu vanasti; üks selle päeva derivaatidest on näiteks kõva sõna rubriigid päevalehtedes, algselt olla nii olnud, et ühel või mõnel päeval öeldi kõvasti ja kõik, mis arvati lausaliselt ühel või mõnel päeval aastas, st sel päeval tuli igalt poolt lauskõimu, aga pikkamisi mahenes see ühiskonna ja poliitilise korrektsuse arenedes ühest küljest igapäevaseks, teisest küljest ebasoovitavaks tegevuseks; ja tänapäeval kohtab seda kommet üksnes mahajäänud elemendi seas...

loobikupäev

2010-03-29T18:28:00.002+03:00

N: see kõlab küll nagu lendleht, mida loobitakse
K: paljast lehte ei anna hästi loopida, lennukiksvoldituna aga küll
N: lendlehti ikka loobitakse
K: no kas seda saab loopimiseks nimetada, kui sirge leht ei taha loopuda?
N: see on hea küsimus. kas loopimine eeldab sirget trajektoori?
K: no loopimisega antakse ikka sirge trajektoor, iseasi, kas loobitav seda hoida tahab/suudab
N: kuidas selle loopimise etümoloogia on?
K: õrna aimu ega leksikaalseid ressursse pole
N: ma pakun, et ta on seotud ingliskeelse sõnaga "loop"

õrne irdakipäev

2010-03-28T18:21:00.000+03:00

N: no see õrne kõlab ühest küljest nagu õrn ja õnnelik?
K: jaaa, selline tunne võib tekkida küll :)
N: aga teisest küljest on hõrn või hõrnas võru keeles forell
nii et see võib tähistada siis sellise õrna roosa lihaga kala, õrnsoola forelli- või lõhefileeed näiteks ;)
K: jah, vaata kui raske on leida sõna, mis midagi ei tähendaks. see hõrnas oli mul ka meeles. ja mitmel muulgi korral, kui uut sõna mõtlen, siis tuleb ikka meelde, et et ligikaudu sarnane arhailine või murdesõna on juba olemas

muiglipäev

2010-03-26T21:03:00.002+02:00

K: muigel:muigli:muiglit
T: Muigel on suuremat sorti kevadine koristamise ja korrastamise päev, mis tekitab ka suuremat sorti sebimise ja segaduse ümbritsevas keskkonnas. Sellega võib kaasneda näiteks libisemine seebil või lombi põhjaks oleval jääl vms, mis suurendab üldist segadust veelgi. Kaugelt sugulane hoopis teise iseloomuga mürgliga /mürgel/.

lebadine päev

2010-03-25T21:00:00.001+02:00

N: ma tean küll, miks täna selg jälle valutab: lebadine päev on ;) tuleb lebada

A: lebotamise ja kevadise vahepealne, selline kergelt lögane-lörtsine ka. nagu täna

T: "lebadine" oli küll miskit pühak või seesugune, sai hukka kevadväsimuse läbi? lebadine, rõhuga "i"-l?

murvik kuimipäev

2010-03-23T20:56:00.001+02:00

K: murvik... kui seda niimoodi vaadata... võiks olla... mureküpsis!
K: teisalt võiks ta olla ka omadussõna
N: Mureliküpsis?

M: see kõlab nagu murdkääbik
M: kum on seal kuskil slaavi keeltes miskit sugulase tüüpi või oli ristiisa... ehk siis mõrvarlik ristiisa... nii setu slängis

ailupoobe tähenudse päev

2010-03-22T20:54:00.002+02:00

T: ailupoobe kõlab paljulubavalt, aga guugel ka ei teadnud.
T: midagi lastega seotut. voodis soigumine?

mõnduskipäev

2010-03-20T20:47:00.001+02:00

M: see on päev millal tehakse mõnduskit ja terve päeva peab mõndusklema
K: ja milline on mõnduski retsept või mis materjalist seda tehakse?
M: retsepte on mitme-setme suguseid ja mõnduskleda tuleb mõndsuse saavutamiseni
siis saab olla rahumeeli mõndsuses. vastav mõndsuseni viiv seltskond on puudu
K: laulmine on mõndusk
M: aurusaun, eriti kui külm vein või õlu kaasa võtta. massaaž. meeldiv seltskond. delikatessid
M: tõelise mõndsuse nimel tuleb pingutada.. ja kõik looduse poole pakutavad mõnduskid ära proovida. loodus on igast asju pakkunud... tünnisaun, päiksetõus kuuma kohviga soo peal, päikseloojang veiniklaasiga, saun järva ääres, istuda kaelani Vahemeres ja juua tekiila Sun Rise´i
K: või hoopis surfata
M: mulle muidugi meeldivad tegevused, kus mõndusklemiseks ma ISE ei pea eirti midagi tegema
K: ma väga kaua ei suuda paigal mõnduskleda. sõidan rattaga. maiustan... suudlustega :)

närbakulmi päev

2010-03-19T20:40:00.001+02:00

M: Mis loom see närbakulmi on? Et kärbitud kulmud vai lihtsalt kulmud sorus?
närbakulmi päevi
nabranga kuusid
mügarünga aastaid
mööda aega tatsad
mõnda asja satsad
K: oijah, sinu jutumull teeb mind lihtsalt kadedaks. ikaldus nende südamesse jälgi jätvate inimestega... sestap ka närbakulmi päev

peruskaivi päev

2010-03-18T20:31:00.001+02:00

N: mis see peruskaiv on? nagu aluskaev? või kaevualus?
N: aga äkki on see see siirupikaev, kus nad vinnasid asju, mis algasid m tähega? arhetüüpne aluskaev?
K: ...on selgunud päeva sõna võimalik tähendus või hoopis mõistesisu?
N: mõistesisu on ikka hämar... eriti kui mõelda selle peale, et ega siirupikaevus ei pruugi väga palju valgust olla. virsikusiirupi või hoopis virsikuleeme?

2010-03-16T12:49:00.003+02:00

See toimus viis aastat tagasi. Aga siiani teeb haiget ja paneb südame peksma, kui selle peale mõtlema juhtun.
Olen vahepeal palju targemaks saanud, treeninud end tundeid ohjama ja valitsema, nendega koos elama ja neid kõrvale panema.
Aga selle mälestusega lõpuni tegeleda pole suutnud vist, miks ta muidu...

loomad ju ei karista järglasi füüsiliselt?!

2010-03-13T12:45:00.005+02:00

Targad mõtted Soome psühhiaatri Martti Paloheimo raamatus «Lapsepõlve mõjud»

Mõnedki loomad võivad oma poegi õpetada ja kasvatada võtetega, mis paistavad üsna metsikud. Aga oma poegi nad selle rahmeldamise käigus siiski ei kahjusta.
Inimene on ainus olend looduses, kes võib õpetamise ja kasvatamise ettekäändel sihilikult, teadlikult, nagu ajaviiteks ja seda isegi nautides, peksta oma järglasi ehk siis oma lapsi.

saavad kardetavasti nuripidise tõlgenduse Eesti õigussüsteemis ja ultraliberaalsetes "ärme sekku!" hoiakutes...
Mitte ainult lapsed, ka täiskasvanud käituvad sageli nii, et verbaalse mõjutamise kaudu ei jõua midagi kohale ja jätkatakse ennast ning teisi kahjustava käitumisega.
Kui aga kirglikust lastekaitsest sündinud seadusepügal võtab võimaluse tervemõistuslikuks sekkumiseks, on kahju kahekordne. Kasvatamatud (kes vajanuks ehk mingis varases staadiumis empaatiavõime kasva(ta)miseks kogemust omal nahal kogeda teise elusolendi valu) saavad õiguse veelgi enam irvitada kasvatajate üle, kes sõnadega neid ohjata püüavad. Kasvatajad hoiduvad seaduserikkumise (õigemini tõlgendusvõimaluste) hirmus aga igasugusest füüsilisest kontaktist, jättes sellega kasvamisest välja võimaluse kogeda kallisid?
Ma ei mäleta, et oleksin saanud vitsa, aga ma tean, mis on vitsahirm. See on selge piir, millest üle astuda ei tohtinud. Ja vits oli mingil ajal silme all, kapi otsas täitsa nähtaval, pikk kaseraag. Ja ma ei paneks seda pahaks ühelegi lapsevanemale, kui ta ette teada olevat piiri kehtestab ehk annab vitsu sellele, kes piiri teadis, aga sellest ikka üle astus. Laps võib muidugi olukorda vähe teisiti hinnata ja arvata, et piir ei ole siin, vaid hoopis seal. Aga niimoodi terve mõistus ja arutlusoskus ilmselt arenevadki. Tõenäoliselt on see ka põhjus, miks ma vitsa olemasolust hoolimata seda oma nahal maitsta ei saanud.

transpordist ja õlledest

2010-02-05T16:20:00.001+02:00

Kui ma neid õllesid Marguse jaoks ostsin, ei mõelnud vaid, et mälestuste jaoks… Ma mõtlesin, et ostan kohe 2x4 purki, siis jätkub talle kauemaks ja kujutasin ette, kuidas südaöösel tema lõõmava kaminaga tuppa laekudes võiks isegi ühe purgi ära mekkida. Läks aga muidugi nii nagu alati – inimene mõtleb, jumal juhib. Seekord oli jumalaks Londoni metrooremont, mis lasi mul sobivast Gatwicki ekspressist maha jääda ja hilineda tervelt 5 minutit lennuki check-ini. Mis mul muud üle jäi, kui huvitavaid assotsiatsioone tekitava nimega, kuid abivalmis firmast Skybreak hankida lähim ja odavaim võimalus saada tagasi kodulinna Tallinna. Antigi, 190 naela eest pilet Stansted-Tallinn ja juba hommikuks. Buss Standstedi sõitis 3 tundi läbi kolme lennujaama ja sisaldas endas närveldamist, kuidas ma kohapeal sõba silmale saaks – endal läppar tühi ja sull otsas. Margus teostas kaugseiret ehk saatis mulle sõnumeid, millised magamisasemed millise summa eest lähikonnas saadaval on. Aga ju pime väljas, õrna aimu pole, kuhupoole minna ja kuidas. Ainus hotellimüütaja lennujaamas väidab, et alla 100 naela ei saa ühtegi hotelli osta, ka neid, mida ma talle sõnumitest ette loen. Abivalmidus 0! Õnneks lennujaama infopunkt oli abivalmim, sest kui ma läksin enese (ja rüperaali) kogumiseks küsima, kust võib seinast pauerit ammutada, siis sain traagilise ilme abiga ka teada, et magada võib siinsamaski – (muumi)maja ööseks eal lukku ei panda ja arvukad istekohad täituvad ruttu lamajatega. Läpparile ammutasin jõu ja ennast lasin internetil kurnata – 1 naela eest sai võrgus olla tervelt 10 minutit! Elu sees pole näinud nii kiiresti tiksuvaid sekundeid!
Aga peavalu järele ei andnud, ka peale 400 mg ibuprofeeni. Olin juba suhteliselt närb ja närviline, kui meenusid hetked, millal jäin magama nagu nott, poolelt sõnalt. Ilmselt ei ole ma eriline haruldus, et Une-Matil enesele uneliiva asemel alkoholi abiga mõjuda lasen. Peavalust lahti ja unerammestuse sisse aga praegu vaja oligi! Nööpisin lahti esimese 440-milliliitrise Caffrey’s (Irish ale). Sisises küll, aga veerand tunni pärast ei teadnud ma enam maast ega ilmast, unenägudest rääkimata. Paraku ei lasknud surev külg end sama kergesti petta ja poole kuni kolmveerandi tunni pärast oli ilus uni läbi. Vahtisin ringi kui kubisti portree, kõrvad-silmad-suu segi. Ega’s midagi, lennukini veel kõva kolm tundi ja und võiks ju olla, õllet on nagunii… läks teinegi purk joomaks, kuigi ega suu järgi ta mulle ikka pole… Selle eest oli Kidari saatnud sõnumi, et Tartu kaubamajas olla nähtud 0,33 l Sandelseid!!
Noh, kui sama moodi jätkata, siis võin ausalt tunnistada, et oma 524 pudelit õlut aastas, nagu õigele eestlasele ette nähtud, joon ma ära ise.

Meem, mille jõudmist tasus oodata ;)

2010-01-28T20:23:00.008+02:00

Kus olid, kui:

1. esimene inime kuule astus 21.7.1969

Pakun, et mingi viiekuune loode ema kõhus?

2. John Lennon mõrvati 8.12.1980

Tallinnas, kodulinnas. Ehk Soome TV seda ka tuututas, aga et ma veel biitlitest eriti miskit teadnud ja vanemad ega muu lähikond ka ei erutunud (erinevalt näiteks Georg Otsa või Paul Kerese surmast umbes 5 aastat varem), siis jäi kogu juhtum isikliku tähelepanuta.

3. Tshernobõli aatomielektrijaamas plahvatas 26.4.1986

ikka Tallinnas, kodulinnas. Nüüd oli Soome TV-st abi küll. Piilusime tuuli ja ilmakaari, mõtlesime, kas tasub vihmaga välja minna. Tundsime hiljem kaasa nendele, kes sundkorras reservõppuste sildi all õnnetuse tagajärgi likvideerima saadeti ja palusime salamisi, et see kutse meie lähedastest mööda läheks.

4. Balti kett 23.8.1989

Vormsi saarel pulmareisil. Meretagune asi - kuulasime raadiost ülekannet, võtsime kahekesi käest kinni ja moodustasime ka täitsa tubli keti. Eks aeg näitas, kes oli nõrgem lüli...

5. Estonia uppus 28.9.1994

Kodus, Tartus. Hommikul laulsime Kertu 4. sünnipäeva puhul üles, läksid issiga lasteaeda ja mina jäin koju oma Mitsubishi rüperaali taha bakatööd kirjutama. Kella 10 paiku kööki minnes keerasin seltsiks raadio ka lahti... ja ei tahtnud tükk aega kõrvu uskuda. Vist helistasin kellelegi lähedastest, et kas olen mina anomaalse reaalsuse pilve sattunud või ongi kogu reaalsus selline. Sinnani olin ikka merde ja füüsikaseadustesse uskunud, et ka rauast ja vägagi suured laevad võivad vee peal püsida, kui just jäämäe otsa ei põruta - Läänemerel muteada jäämägesid polnud. Ja et kaasaegsetel laevadel peavad olema mitut-setut sorti päästevahendid ja veekindlad vaheseinad ja mis kõik veel... mida me kõik nüüd põhimõtteliselt tüütuseni oleme kuulnud nagunii ja leppinud faktiga, et merepõhjas see Eestimaa-nimeline valge laev ikkagi lebab koos uskumatult arvuka hulga seilajatega, juba enam kui 15 aastat. Selle traagilise sündmuseni olid nii laevahukud kui kummituslaevad kui Eestimaad päästvad igatsuste valged laevad kõik turvaliselt kauge ulme. Isiklikult õudseks muutis kogu loo see, et ainult kaks nädalat hiljem pidin reisima heakeküllet-Mariellaga heakekülletainult-Turu-Ahvenamaa-Stockholm jubeaga-öösel veeljubedam-kõigealumiseltekil. Arvake, kas ma silmad kinni panin...

6. Diana suri 31.8.1997

Pakun, et Tartus. Kertu pidi järgmisel päeval ju kooli minema ja eks meil oli mingi väike esimese-koolipäeva-erutus juba sees, sestap jäi printsessi surm meeletus-meeletus maailmas meeletu-meeletu kihutamise keskel meie väärilise tähelepanuta.

7. saabus aasta 2000

Täiesti traditsiooniliselt Tartus, oma kodus, koos suurema hulga sõpradega nagu tollal meil aastavahetamistel kombeks.

8. toimus terroriakt World Trade Centerile 11.9.2001

Tööposti otsas Tartus, Tiigi tänava õppehoones. Neeme hakkas umbes lõuna paiku mingit jama ajama nagu oleks meerikas mingid hullud vähe valesti rihtinud ja JFK lennujaama asemel WTC-s maanduda üritanud. mina ei tahtnud usku, sest kui Estonia puhul võis veel aru saada, et torm ja nii, siis veebipildilt oli näha, et meerikas puha selge taevas ja lustiline lennuilm. Enesetaputerroristidest ei saa ma siiani aru, päriselt. Aga fakti olen sunnitud juba uskuma selle aja peale.

9. Michael Jackson suri 25.6. 2009

Keegi veebisõpradest oli see kurjakuulutaja. Järelikult olin ma veebis sellal. Jälle ei tahtnud uskuda, sest eks ütle ju klassikud tavaliselt, et "kuuldused minu surmast on liialdatud...". No Jacko on klassika mu jaoks.

10. milline uudis jäi meelde eilsest päevast või mida tegid eile?

Uudiseid pold mahti lugeda. Liikusin mitmete rohkem ja vähem asustatud punktide vahel ning kannatasin külma ja ka kuuma (mis oli palju meeldivam kui külm). Hommikul varustasin reied ja sääred tavapäraste teksade all erakorraliste villaste sukkpükste ja etnopõlvikutega, ülajäsemed nii sõrmikute kui nahast labakutega ja kaalusin tõsiselt Pr-maal põlualla sattunud burka kliimakohaseks rõivaks kuulutamist Eestimaal, sest terroriste pold võtta, kellelt näonahka kattev kudum riisuda. Sõitsin taaralinnast kilulinna ja palusin seal iga 200 m järel poliitilist varjupaika võimutseva pakaseriigi eest. Lõin nirukeskuse kohmikus lahti translokaalse kunturi ja tegin tööd, kuni tuli kilulinna ametnik IS kellega koos suundusime Kreekamaa ametniku MK poole lõket vahtima ja viimaseid valitud punaveine tarbima. Mõlemad otsad linnadevahelises bussis jagasin mikrokliimat lavastaja ja kultuuritegelase MK-ga.

Kaderi Poonusträkk: ...sel päeval, mil Mike Tyson hammustas Evander Holyfieldi kõrvast tüki (28. juuni 1997)?

Jaa, ka mina olin seal, Zürichis, kaunis Shveitsi linnas, aga nii maailmavaadet ja elumõtet ruineerivaid uudiseid ma õnneks ei kuulnud. Sestap ka eranditult meeldivad mälestused inimestest, maastikest, veestikest, tudengielust ja arvutilingvistikast ;)

Nagu ikka, las teised ka pingutavad oma mälulihaseid nüüd: Kidari ja Ajuhaamer ja Kuutroll ja ...

Head ... uut aega!

2010-01-11T01:37:00.002+02:00

Parem Hilja kui mitte kedagi, eksole...

2009-12-10T23:42:00.002+02:00

hetkel tundub mulle, et võrreldes praeguse olukorraga olen ma elus alati teadnud, kuidas välja tulla, kuidas leida mingi lahendus.
"Kunagi pole nii, et kuidagi pole, alati leiab lahenduse."
ja ma olen sellesse uskunud.

Lootus jääb. et kõik möödub, ka see.
Aga alati jääb ka küsimus: kas ma olen teinud kõik endast oleneva? kas ma olen teinud õigesti?

"Armas jumal, anna mulle jõudu muuta asju, mida ma muuta saan ja leppida asjadega, mida ma muuta ei saa ja tarkust nende kahe vahel vahet teha..."

arooniliselt

2009-11-30T01:24:00.003+02:00

Naerge, Indrekud, end ribuks - tänavu olin mina see, kes lõpetas sünnipäevapeo traumapunktis sõrme tikkida lastes :) Aga admiraliga ma ei kakelnud, lihtsalt klaas hõõgveiniga libises käest ning kukkus vastu lauaserva kildudeks hetkel, kui arvasin ta kinni püüdvat - kätte sain ainult killud...

2009-11-18T01:09:00.003+02:00

Kui olla päev otsa erinevail põhjusil totaalselt mures ja närvis ning isutusest mitte midagi peale kohvi ja õunamahla konsumeerida, siis muutub õhtuks ikka totaalselt jaburaks küll - see on nüüd kontrollitud. Mitte et jabur ei saaks muil põhjusil olla.
Psüühika kaitsereaktsioonina kultiveeritud jaburus kukkus täna välja selline, et kõigepealt käisin konvendis ja puhtalt õelusest produtseerisin piiratud seltskonnas lennukaid ideid, mis võiks ühe teatud naiskorporatsiooni moraali uppi lüüa, aga et kõige nooremad inimesed pole milleski süüdi ja nende ideaalide purustamine oleks kuritegu, siis jääb haige aju sünnitis sedapuhku realiseerimata (välja arvatud juhul, kui minus tekib kõigi elukeeriste toimel vastupandamatu kiusatus manustada kavaleri tehtud ohtrad veiniliitrid ära koos sõprdega ühes üdini "karskes" kohas - no sorry, aga minu sõbrad peavad ka ebaviisakaks ja jätavad juubelile tulemata, kui ma neile omalt poolt tervituspokaali ei paku - nii on ju üldine akadeemiline tava!). Ei saa salata, silmakirjalikkus on mu nõrgemaid külgi... Aga leidub õnneks paremaid sihtrühma tarvis ligunevaid omavitsu, millega peksmiseks ei pea ise suuremat pingutama, nii et las nad olla. Homeeriliselt naljakas oli ikka, kui kolm elust pargitud paksunahalist kujutasid ette pilti, kuidas uus luud sosistab pin-koodi või seisab tummalt kui post, aga müriaad naerumürisevaid mehemürakaid saadab ta puhtalt ja pikalt. Aga kui uus luud saab hakkama, siis müts maha - kasu on sest kõigile, eelkõige neile enestele elukogemuste näol.

Aga mitte sellest...
Kui orkut küsib, mida oma viimasest suhtest õppisid, siis mina vastan: sõbrad jäävad sõpradeks. Ja kui ma ütlen, mis on minu leitmotiiv ehk juhtmotiiv, siis hoolimata õeskonna lipuvärvide tähenduse toimivust kahtluse alla seadvatest tegelikest inimsuhetest, jääb sõprus mu enda ellu üheks kõrgemalthinnatavaks suhteks.
Ja nii see sõber keetis mu kurnatud vaimule ja näljasele kehale fenkoli teed ja röstis saia ja sain kosutust hubasusest, mida otsima olin tulnud.
Pärast aga sõidutas mu koju :) Umbes poolel Tähtvere tänaval teadvustasin, et sõidan Range Roveriga ja ajukäär (milline neist?) ühendas klõps! mede itipoisi isikliku spontaanse vaimustuspuhanguga, kui lahe on off-roadi sõita. Pakkusin naljaks minna ka Range maastikuomadusi proovima ja nii me sõitsimegi ontlikult Emakese Jõe äärde, mis teps mitte jääkaane alleaa ei ole, vaid ikka veel läbi viib oma vee rannapajude alt jne. Seal seisis üks auto ees juba ja aknad, usute või mitte, olid udused :P
Suve mäluskript sõrmedes, läksin mina vetta katsumaie. Teate üllatust, vesi oli hoooopis teine... tera. Teraskülm. Märg liiv mõjus matkasaapa all kuidagi kohatuna ja tahtnuks sest voolida palle kui lumest, et lumesõda pidada. Seejärel võis näha riputisi näituselt "Bodies survived", allakirjutanu ja Roveriomaniku füüsilises teostuses. (väkk, torud olid märjad!) Külma vastu aitasid paarisgalopp, midagi oigejavasemba taolist ning "Nõianeitsi" tantsutoa repsist. Vastukaaluks EPA tornist kostvale õllemeeskoorile kasutasime kõlakojana üht plekist rõivistut ja esitasime Liivimaale sobiva pala "Puhu, tuul ja tõuka taati". Puhus, tuul, hänna alla ja kandis tühjatilpnevatele kettkiikedele. Seal siis sündis tõeline lahtise suuga laulupidu: ridamisi setu hitte, kiigelaule ja korporantset klassikat nagu "ah kui juba mürrrrrgeelll". Meenutatud hea sõnaga leibcantuse omanikku (hüva mürglit, Tuuli!) ja korraks kirikukülla läinud kavaler Anterot. Pärast võetud veel väiksed Sandelsid (Aardla).

2009-11-12T00:47:00.006+02:00

Vahepeal olnud b-ilmast palju eemal. Teiste oluliste blogisid lugemata ei jätnud.
Sedapuhku ei ajenda kirjutama enda elu, küll aga arutelud ühe lähedase inimesega, kes elab läbi suhtekaotusvalusid. Ta on veetlev, tark ja tugev, aga ka tunne on tugev. Õnneks käivad me isiklikud kaotusvalud parajas faasinihkes, nõnda saame teineteisele vajadusel toeks olla.
Aga mitte sellest...
Kulub aegu ja suhteid, et inimestest aru saada. Hakata märkama korduvaid mustreid ja kordumatuid isiksusi. Korduvate mustrite pealt oleks nagu õigus teha üldistusi. Ma siiski ei tahaks uskuda (veel), et kõik mehed on niisugused ja naised naasugused. Võib-olla oleme meie lihtsalt mõnes mõttes sarnased ealt, soolt ja kasvukeskkonnalt ja saame seetõttu sarnaste kogemuste ja sarnaste ebaaõnnestumiste osalisteks. Aga sarnasusi igatahes on.
(Kui ma vahelduseks mõtlen sellele, kui võluvalt lahterdas mind kunagi mees-valvepsühhiaater "tüüpiliseks hüsteerilise reaktsiooniga naisterahvaks", siis tahaks küll teha üldistusi, psühhiaatrite kohta, aga õnneks ei saa, sest teine sama ameti esindaja osutas ülimalt asjatundlikku ja tõhusat abi, nii et mul lihtsalt vedas, igas mõttes!)
Tänaste südamepuistamiste käigus aga koorus tõsiasi, et me mõlemad oleme olulise suhte lõppedes tundnud piinavat valu just selle üle, mida pahatihti ei suudetagi kaasa anda - teadmist ja mälestust sellest, mis kõik oli ilus ja hästi. Tunnet, et sa oled väärtuslik hoolimata sellest, et kellelgi sai tunne otsa või otsustas hoopis kolmanda kasuks. Ma tean, see on psüühika paradoks ja mõttetu on oodata, et inimene, kes oma süütunnete käes vaevleb või oma valu põeb, jaksaks ja taipaks tulla ütlema: meil oli väga ilus armastus ja sa oled endiselt võluv, tark ja hea... Aga ikkagi teeks kõik palju vähem valu, kui niimoodi hoolivalt kokkuvõtteid teha võiks.

mmuah!

2009-09-24T13:41:00.002+03:00

Võrratu - lapsele on sattunud ülikooli parim eesti keele ja stilistika õppejõud! Teie tunnete teda Polaarkaru nime all.

Jalgrattasaaga

2009-09-22T14:35:00.006+03:00

Sellal, kui mina lainetes lobistasin, pani keegi kaak või kaagid mu koduaiast Taaralinnas 2 jalgratast pihta. Minu kallikese Helkama Kaunotari ja tütre sõbra Trek 800. Müstilist on selle nüüdseks kriminaalasjaks saanud juhtumi juures paljugi, kuid tõestuse said ka mitmed psühholoogiateaduse deklareeritud inimeste kognitiivsed omapärad. Esiteks, rattad seisid tagaukse juures, nii et neid ei olnud tänavale näha - võiks eeldada, et varas pidi teadma, kuhu ja mille järele ta tuleb. Teiseks, igast kandist tarastatud aias jookseb ringi meie hoiatava haukumiskäitumisega koer - võiks eeldada, et aeda siseneja pidi ette teadma, et koer on aias sees kohe sõber kõigiga, kelle peale ta tänaval kurjalt lõugab. Rataste puuduoleku avastasin alles esmaspäeval, kui läksin neid garaažist otsima - mina eeldasin pühapäeva hommikul saabudes, et keegi kodustest oli rattad igaks juhuks garaaži varjule lükanud. Viisin esmaspäeva õhtul kaugele põllu peale politseisse avalduse, et siuke lugu ja pandagu palun tähele sellise tähistusega rattaid. Teisipäeval helistas sõbranna, et ajalehes olnud kuulutus, et leitud valge naistejalgratas, kätte saab politseist. Mina eeldasin, et politsei on mu avalduse vastu võtnud ja kõik raaminumbrid hoolega andmebaasi pannud ja seega ei saa kuulutatu minu ratas olla. Sõbrad soovitasid siiski asi üle vaadata. Helistasin politseisse. Nemad ei osanud ratast rohkem kirjeldada kui "tagumine porilaud on mõlkis" ja "nime me ei suutnud raamilt välja lugeda, see ratas on nii kulunud". Viimatimainitu tegi mind tähelepanelikuks ja otsustasin asja kontrollima minna. Jube! Oligi mu armas truu kaaslane seal politsei seina ääres, kahvlid paigast, tagaratas kaheksas, porilaud korgitseriks ja tugijalg seasabaks väänatud. Keegi pätt oli lihtsalt jõhkrutsenud! Tunne oli, nagu tuvastaks laipa, mida ta ju sisuliselt oligi. Vinnasin velomobiili, pisarad kurgus, rattaraamile ja sõitsin kohe omade jalgrattaspetside juurde. Jalgrattapoes oli suhteliselt ühine otsus - taastada pole mõtet. Pakuti mulle müügiks korrastatud Nopsasid ja Crescente, aga peale proovisõitu sain aru, et pole ikka üldse see... ei lõhn ega värv ega mugavus ega jõudlus. Õnneks läksime korra ka romulasse vaatama ja ennäe, seal seisis kordategemata Kaunotar, mil keskjooks ja pedaalid nagunii puudu. Pani siis Kalle oma kuldsed käed tööle ja sündis Helkama Kaunotar 2in1: ühelt rattalt raam, käiguvahetus, kett, tagaratas ja porilauad, lenks, pakiraam; teiselt rattalt rehvid, esiratas, helkurid, sadul, keskjooks, pedaalid, esituli ja pardakompuuter. Poeriiulilt lisaks esikorv ja uus lukukett. Sõiduk sai uuem ja tervem kui enne oligi. Kuigi olgem ausad - eelmise kella kõla kõrvust ja käiguvahetuse liikuvus käe seest on visad kaduma... Ka rattaparklas käisin alguses segase ja häirituna ringi ja otsisin korduvalt oma valgeroosat taga enne, kui taipasin avada silmad hõbehallide jaoks. Vat niisugune lugu juhtus.

Kloogarand

2009-09-13T23:00:00.006+03:00

"Kui ma ei oleks inimene, tahaks ma ilmselt olla merineitsi," ütlesin oma kaaslasele, kellega olime sihipäraselt kottpimedas rannasalus ekseldes jõudnud düünide vahele säravasse kuupaistesse. "Kui ma ei oleks inimene, tahaks ma tõenäoliselt olla metsavaim," ütles ta tükk aega hiljem, kui olime jõudnud tagasi puude pimedusse, kus lummavast tähevõlvist paistsid üksikud riismed. Veel ühe pika pausi järel lisades: "Vaat kui erinevad inimesed siis..." Kuulatasime. Minuni jõudis mere vääramatu kohin, mille madalamad toonid kõlasid bassipõhjaks laagrist kostvale "Rändajatele". Tema kuulis rohu kasvamist.
"Meri, mu tuhandenäoline sõber... sa oled mu arm!" hakkas kõrvade vahel aga kummitama kohemaid, kui looduslikku planetaariumisse jõudnuina koorisin jalad lahti ja sääred üles ning astusin sammu liivale rulluvatesse laintesse. Lained olid soojad ja pehmed ja voogasid vääramatus rahus. Nii me seal seisime, rannale laokile jäänud inimesed, pead kuklas ja suud lahti, vahtides suursuguseima katedraali võlve ja laekaunistusi. Jalad mere soojas embuses, sest liiv oli juba kõrvetavalt külm. Siis ilmus pühamu looritatud valgusse veel üks käest kinni hoidev paar ja viisakad inimesed alustasid vestlust, lõhkudes kogu hingematva salapära. Eks ma olin ise küll ennemalt korra kiljatanud ka, kui kaaslasel tekkis nähtavasti uitmõte "haaran sülle selle hülge" ja ta üritas seda mudeli mõeldud-tehtud! järgi ka ellu viia.
Jah, kujuta ette, on inimesi, kellele meri ütleb sama vähe kui minule kodunurmed, mis ei kõneta kohe üldse...
Mu ootused olid selgelt ambivalentsed. Ühest küljest oleks tahtnud kogu mere ja kummuva tähevõlvi ainult endale hoida ja seda vähehaaval palakaupa ettevaatlikult limpsida või siis kõiksusekogemusest oimetuna lebada liigutuspisarais kasvõi sel kõrvetavkülmal liival. Teisalt oli väga oluline elamust jagada sama sügavalt ja vahetult kui see mind ennast oli tabanud. Minu pettumuseks selgus, et meri ei kõnetanud mu kaaslast hoopiski ja nii ma solberdasin lainevahus edasi, pungil jagamata elamust ja tundeid.

(üli)kooliminek

2009-09-04T15:19:00.003+03:00

tänavu kujunes välja nii, et ülikoolilapse kooliminek oli kuidagi erutavam kui põhikoolilapse oma. kaugeks on jäänud mu oma ülikooliminek, tehnoloogia on selle 20 aasta jooksul astunud röögatute sammudega. mina jooksin igasugu paberitega majast majja ja sain vastu uusi pabereid nagu õpinguraamatu ja raamatukogupileti ja mis kõik veel. kammisin raamatupoode ja naasin neist paberiplokkide, käsiraamatute, juhendmaterjalide, vihikute (te mõelge, kui vähe maksid toona raamatud ja paberikaubad!) ja otse loomulikult kirjapulkade-kustukummide-teritajate sülemiga (olen jätkuvalt pliiatsifriik). minu noor studiosus ostis lapsevanemate kogutud algkapitali eest süleri koos wifiga, vist ka veidi paberikaupu ja printer-skänner-koopiamasin anti niisama kauba peale. puudu on veel eluvõimas mälupulk ja teadmiste kogumine võib alata! enese möllimiseks piisas ülikooli kasutajakonto aktiveerimisest ja seadistamisest, siis veidi möllamist ainetele registreerumisega ja oledki täieõiguslik tudeng... kui mitte arvestada seda, et kõige enne tuli sõlmida õppeteenuse osutamise leping ja maksta ettemaks esimese semestri alustamiseks. stipist ei maksa tänapäeval esimesel semestril unistadagi. nagu ütles laenuametnik Tootsile: teie olete meile tundmatu ja laenu saamiseks on teil vaja käendajaid. aga kui võimalikel käendajatel on endil õppelaenulepingud kaelas?
mitu kopikat maksis klaas teed kapitalismi prügikasti kadunud Sophoklese keldrikohvikus ja kui suure protsendi 70-rublasest kõrgendatud stipendiumist see moodustas?

veider lugu

2009-08-25T22:48:00.003+03:00

mõnikord saab mõne asja ärategemise ajendiks see, et ta on hädavajalike-kuid-tüütute-ja-vastumeelsete-tegemiste nimekirjas kõige viimaseks kukkunud, mis omakorda tähendab seda, et temast on saanud kõige vähem hädavajalik, aga ka kõige vähem tüütu ja vastumeelne tegevus selles kumuleeruvas listis ja seega võib ta rahulolevalt ära teha.

August

2009-08-04T23:29:00.003+03:00

Minu libahundiaeg. Täiskuu. Rahutus ja ilu hinges.
...
Lõvide aeg. Kunagi oli see Karepa mustikavartes ja lõhnavates mastimändides, nagisevates puutreppides, jahedates sammudes rannaliivas, kibedates pisarates, vihas ja armastuses, kires ja vaikuses, unes või ilmsi, niisketes heinamaaradades ja uimastavas tähesajus, väga lähedalt vaadatuna, ometi nii sügavas pilgus...
...
Usk. Lootus. Vabadus. Armastus.

2009-08-04T00:13:00.006+03:00

...ja mul oleks vaja lihtsalt seda inimest, kellega käest kinni jalutada. eiei, sisse pakkida pole vaja, ma hakkan kohe tarvitama, tänan!
...
ma tean täpselt, kui vihaseks ma saaks, kui keegi sellise suhtumisega mulle läheneda püüaks. täna aga tulin mõttele, et et et... äkki on küsitavusi ka mu enda suhtumises sedalaadi huumorisse. või oleneb suhtumine sellest, kuidas ülaltoodut esitatakse? et kas tekib seepeale tõrge "mida te õige endale lubate?!"
...
ajendiks oli tänane nämma-film "Happy-go-lucky". kus esines 'arrogant' tõlkevastena 'suureline' - mai gaad, väga nüansirikas aduda küll, aga hirmus vanaema-moraalsena kõlab :D kuidas teie end tunnete, kui täiega hüsteeriline ja naisküsimuses frustreeritud sõiduõpetaja vahutab muude "heade" omaduste loetelus: "Sa oled... suureline... ..."? minu jaoks on suureline tüüp pigem selline hoopleja, kes teeb suuga suure linna ja käega ei suurt kedagi? keeleinimeste-sõnaseletajate piibel EKSS ütleb, et suureline on upsakas, rumaluhke, ennast täis, suurustav, kelkiv, hooplev - kanäe, kuidas ühele sünonüümirea otsale olen vähemasti pihta saanud...
...
kogu tööpäeva erutavaim teema oli ometigi uue keeleseaduse eelnõu. eks igaüht eruta selles omad asjad, aga paadunud sõnaseletajana häirisid mind peamiselt äärmiselt ebamäärased mõisted nagu 'korrektne keel' ja 'avalik keelekasutus' - seda viimast võib muidugi osavasti vormianalüüsida ka avalikult kasutuks keeleks või veel enam olukorraks, kus keel on avalikult kasutu ;)
Toimendatud: põle eelnõus kahjuks sellist fraasi nagu 'avalik keelekasutus', see mu meelevaldne tuletis sättest:

...asutuste töötajad peavad suulises ja kirjalikus suhtluses avalikkuse ja asutustega kasutama kirjakeele normile vastavat eesti keelt.

ja kuivõrd mu blogi pole suhtlus avalikkuse ja asutustega, siis mingu see kirjakeele norm siit blogist sinna, kuhu avalikult kasutud asjad ikka lähevad. mitte et ma ei oskaks või ei tahaks. on inimesi, kelle keelekasutus ja -oskused erinevatel põhjustel ei küünigi kirjakeele normini. on korrektseid inimesi, kes oskavad suurepäraselt ja sellest piisab, nad ei soovi kusagil normist kõrvale kalduda. ja on inimesi, kellele normi piirid jäävad eneseväljendusel ahtaks...
...
isiklikult erutav teema on erinevate lihasgruppide olemasolu ja nendesamade lihaste võimetus öeda lahti töötegemise innust. neil paistab tänagi olevat raskusi mõista töö- ja puhkeaja vaheldumise seaduspära ja mõju tuleviku töövõimele. tee siis sihukestega koostööd! jätaks nad neljapäeval trenni minnes preventiivsetel eemärkidel koju maha?
...
aga päris tõsiselt - mul on vaja seda inimest, kellega käest kinni jalutada ja kes ei vihastaks, kui ma teda sissepakkimata tarvitaks :D
päris tõsiselt...

lõunapaus

2009-08-03T12:32:00.003+03:00

Koristasin lõunapausil e-postkasti, mida ma tegelikult ei kasuta ja loen vaid paar korda aastas. Muu kräpi hulgas leidus seal miski assotsiatsioonidemäng, mille tõlgendustes kirjas, et "laul nr. 10 taga kirjeldab kõige paremini Sinu olemust." Lauluks nr 10 taga olin pannud hommikuse Kuku-raadio kummituslaulu "Täna ma ei skoori"... Bingo!

2009-08-02T21:05:00.002+03:00

Täna tegin kahte asja esmakordselt elus.
Käisin esmakordselt tennist mängimas, koos inimesega, kes vana kalana viitsis mind ka õpetada ja suunata, nii et harjutamine edenes ja leppisime kokku, et teeme seda veel! Kui nüüd ilm ikka laseb... Mängimine ise nägi välja nii, et kiskus ajuti minu poolelt sulgpalliks ja pinksiks, aga siis ma keskendusin hambad alahuules mõttele, et löögi järel on kasulik hoida reketit vasaku käega puhkamas ja see võte tuletas meelde, et tegu on mulle varemtuntud mängudest erinevalt ikkagi ainult tennisega. Kuid hasarti läksin samamoodi!
Ja siis õppisin veel muru trimmerdama. Kõigepealt muidugi vaatasin suuril silmil, kuidas seda imeriista käima tõmmata (ma ei ole vedelkütusemootoreid kodumasinate juures kunagi usaldanud!) ja seejärel muidugi ei õnnestunud seda trikki endal korrata. Aga käima ta sai ja siis õppisin veel mitugi trikki trimmeriga: kuidas sellega kadunud asju ehk kiviparketist kõnniteed üles leida näiteks. Väga kasulik riistapuu kodus! Peale 2-tunnist trimmerdamist täitis käsi senikogematu värin - küllap suurest õnnest.
Muus osas oli elu tavaline. Söögiks hommikul pannkoogid värske mustsõstramoosiga, lõunaks kahekilone küpselõhe, keedetud riis ja juustukaste ning magusaks veel mannavaht, õhtuooteks massiliselt 'täitsa-perses-kui-suured' vaarikaid ning kamaluga tikreid, õhtul teleka ees veel õunu, õunakooki ja mannavahtu. Suveõunapuu on nii hullupööra täis, et poetab targu äbarikumad ubinad maha, ent needki näevad juba nõnda ilusad ja maitsevad magusalt nagu ... meie suuuuuuurest suveõunapuust kukkunud martsipan.

2009-06-16T23:47:00.002+03:00

olid rattaga kodu poole kimades targad mõtted peas... no olid.
ja tunne kuidagi eufooriline.
Trints oli vahepeal laulu loonud ja aitasin tal seda noodistada.
isegi lehte noodipaberit ei olnud kodus, sai siis paaril käsitsikirjutatud tühjade ridadega noodil sabast lõigatud. natuke kahju hakkas, et pole nii ammu ei kitarri, klaverit ega suupilli mänginud. ise ka ei saa aru, miks.

aga mitte sellest ei tahtnud ma...
viimasel ajal ajakirjandusest mitmeid tarku mõtteid lugenud: "Arvamuskultuuris" Jüri Allikult ja "Arteris" Martin Poomilt ja täna täitsa olulist "Postimehes" ka Pulleritsult, kes muidu kibe(stunud) kiruma ja sestap arvama, et see ongi uuriv ja uudislik.
Hämmastav, aga enim jäi kummitama mõtetesse hoopis Delfi naistekas avaldatud tõde:

...naisele ei piisa teadmisest, et mees tahab seksida. Vaid naine vajab tunnet, et mees tahab seksida just temaga.
Meana [Nevada ülikooli psüholoogiaprofessor, kes asja uuris] sõnul on soov valituks saada ka üks peamine põhjus, miks naised niivõrd palju oma välimusele tähelepanu pööravad.

Hämmastav ei ole mitte see, et niisuguse asja peale võib ka teadusliku uurimise teel tulla, ses mõttes on tulemus trivia. Hämmastav on hoopis see, et ma sain aru. Et ma olen naine ja mitte külm kala, milles mõni mind süüdistada tahaks. kui ma ikka tunnen, et minu isiksus või olemus pole oluline, siis on kogu afäär totaalselt lörris juba ette. ja see just tõestabki, et ma olen naine :D

Lahtise suuga laulupidu kaarsilla kaare peal

2009-06-14T03:15:00.005+03:00

Hea mitu head asja jälle tehtud.
Tartu laalupidu käis ollivuudi muusikali "I'm singing in the rain" heade traditsioonide vaimus. rahvusmeene staatuse saanud tennised olid vabamüüki jõudnud ning investeering tasus end heldelt ära (ostjad jõudsid kasumisse), sest sai vettinud pastla veel vettimata ja kordi pidavama tallaga hiinlaste rahvusjalanõu vastu vahetada. suurusnumbrid, teadagi, tuleb elevantse eestlase jalalaba jaoks korrutada tambovi konstandiga ja liita 2. lisaks oli kärssavate ja tilkuvate saslikutelkide vahel näha meeneid ja suhkrumandleid ja plekkmärke ja linaseid murumütse ja peaaegu kogu valik rahvussokke - puhtast ja kuivast peast asendamatu kraam üldrahvaliku heaolutunde tekitamiseks. meie Koit-"tuleb-taevasse" aitas üldrahvalikule heaolutundele kaasa suure rummipudeliga.
ja end oli ka häppi - rahvas sai raeplatsil telgis piirivalve orgesteri ja vello saatel priilt õllekruusist kinni hoida ja puha. Koit-"oli-nii-lahke" ja soleeris pala "New York" oma kolmele andunud muusale, kes seepeale tormasid äratehtud sireenidena kaarsilla kaart ületama. Oli ka aeg - Evely visatakse järgmisel nädalal ülikoolist välja, aga tudengile kohustuslikust kolmest alast üks veel tegemata. seal ülal oli vinge, mitte üks polits ei köhind, vaade oli avar ja tuul puhus kõvasti. linnalegendid teadsivad rääkida, et tavapärane olla vähemalt üks suudlev tudengipaar keset kaart just sel hetkel, kui sina tahad seal jalutada. saatus säästis meid sellest kitsendusest.

sümptomaatiline

2009-06-08T22:46:00.006+03:00

...pidi olema üks sõnadest, mida juba švipsis peaga olevat raske öelda.
täna vähe veinisena uljalt kodu poole kimades hakkas kuid siiski kummitama üks lapsepõlves õpitud luuletus ja kui mõelda eelmise blogipostituse peale, siis oli see vägagi sümptomaatiline lulla, väljendamaks muutuvaid meeleolusid ja mis seda mõjutab. (sümptomaatiline on ka see, et mis pikad tekstid kõik titestpeast täpselt pähe jäävad ja kauaks ja kuidas vanainimesele ei kipu isegi täna loetud asjade sisu meelde jääma, vormist rääkimata.) Niisiis, saage tuttavaks - "Nõid Korinti"

Kord ennemuiste elas nõid
Korii-Koraa-Korinti.
Ta ujus tindipoti sees
ja nõidus muudkui tinti.
Kui kirjutaja oli morn
ja vii ja vaa ja viril,
siis hoopis teise mõttega
tal välja tuli kiri.
Kord kirja saatis pojale
üks ii, üks aa, üks isa:
"Ma sinu pärast häbenen,
et silma tuleb pisar!"
Laisk poeg sai kirja,
hirnuma ta pii ja paa ja puhkes.
Seal seisis nii: "Mu armas laps,
su üle olen uhke!"
Siis muhedasti muigas nõid
Korii-Koraa-Korinti
ja ujus tindipoti sees
ja rüüpas lonksu tinti.
Üks keiser kirja kirjutas,
all pii ja paa ja pitsat:
"See mees, kes täna pilkas mind,
peab saama tublid vitsad!"
Kuid pärast kirja lugedes
sai nii ja naa ja nalja:
"See mees, kes täna pilkas mind,
saab tasuks toobi kalja!"
Siis muhedasti muigas nõid
Korii-Koraa-Korinti
ja ujus tindipoti sees
ja rüüpas lonksu tinti.
Poeet poeemi kirjutas,
küll rii ja raa ja riimis:
"Teeroos on kõige lõhnavam
ja kaunim meie riigis!"
Tee roosi üllust ülistas
ta pii ja paa poeemis...
Kui aga valmis sai poeem,
siis jutt seal oli peedist!
Siis muhedasti muigas nõid
Korii-Koraa-Korinti
ja ujus tindipoti sees
ja rüüpas lonksu tinti.
Kui selles jutus midagi
teil mii ja maa ei meeldi,
siis arvan, et teid targemaks
ei suuda teha keegi!

Ma ei väida nagu oleks selle lulla ise loonud. Vemmalvärss on mu mälu mööda pärit roheliste kaantega klamberköites saksa lastelaulude kogumikust "Himplike ja Pimplike". Oi, seal oli arvukalt mällusööbinud kalambuure, näiteks "siis kana kireb ja kaagutab kukk ja mina vatran ja latran kui sukk." Ilmavõrk annab teada, et tõlkinud Heljo Mänd, küllap seepärast nad end nautida lasevad.
Taas valgete õite aeg on täies hoos ja teeroos on kõige lõhnavam ja kaunim meie riigis, ilma igasuguse naljata...

põhjuseta

2009-06-07T15:57:00.001+03:00

jälle mingi selline hetk, et ennast ei tunne.
võib-olla tuleb see pillid kotti pannud immuunsüsteemist.
võib-olla on mingi selline arenguetapp kätte jõudnud.
aga ma ei saa ju lihtsalt ära kloostrisse minna ja ilmaga hüvasti jätta, südant jääks vaevama, et lapsed pole veel lennujõulised, mõni on puhta samasugune ja ei saa enesestki aru veel.
ma ei ole õnnelik praegu - liiga palju ebaselgust selles, kas mu tegudel ja otsustel ka loodetud tulemusi on. hetkele keskenduda õnnestub väga ajuti ja siis kestab see vaid hetke, peale mida saabub taas pidetu paanika ja sihitu ekslemine oma kahtlustes ja kõhklustes. ka rahuhetkedel teadvustub kuidagi eriti teravalt mõte, et see rahu ja kindlustunne kaob peagi, sest on ainult põgenemine mingisse unustusse järgnevate tulutute jõupingutuste ja ebaõnnestumise eest. hirm elada?

Öiroopa-muljeid

2009-05-26T11:21:00.014+03:00

Tšehhi linna Praha õhk oli avali lennukile, millega otse Eesti linnast Tallinnast õhku olin tõusnud. Veetlevad kõrge kontsaga tänavakingad hakkasid aga juba esimesel päeval alatult alt vedama. Tänavasillutis ei ole ka seal väga kiita, armastavad maha raiuda 5x5-sentimeetriseid kivikuubikuid ja jätavad pealt lihvimata. Võibolla lörtsiga on abiks.
Aga et nunnus hotellis oli vaba ja piiramatu wifi, siis sain ideid teistelt presideerivas öiropealinnas käinutelt või parasjagu käijatelt, et mida teha ja kuhu minna. Esimesel õhtul kondasime Katrega vanalinnas ja suundusime seejärel sihipäraselt Jaagu soovitatud pubisse The Pub, mille peamine võlu on see, et õlut saab ise lasta ja maksad mõõdu järgi (mõõdetakse 10 ml täpsusega). Me ei hakanud sekkuma laudkondade võistlusse, vaid suhtlesime niisama vabalt. Järgmistel õhtutel aga pakkusid Komisjon ja eesistujariik niivõrd rikkalikke bankletilaudu, et pubist õlut juurde libistada oleks vatsa rebestanud. Nii ma neljandal päeval piripardani täis vatsa ja uutest ideedest tulvil peaga hilisõhtul Eesti linna Tallinna tagasi lendasingi. Et vurada varahommikul kooriga Ungarisse puhkusele, mis väga lõõgastavaks just ei kujunenud, aga 2 kontserdist ja ohtrast veinist ei saagi ju lõõgastust loota?

Euroviisusid kaesime suurelt ekraanilt Poola linna Varssavi pubis. Ennustusvõistluse Eesti koha üle paremusjärjestuses võitis Taivo. Lahtine õlu oli seal pubis tõeline saast, nimeks Tyske või midagi sarnast.
Madjarimaa linnas Budapestis tegime algul spaapuhkust kuulsates Szecheny termides (ma ei hakka oma ajusid ega keelt kiusama ungarikeelsete nimede hääldamisega erinevalt Taivost, kes kutsus esile imetlevaid naerupahvakuid, hääldades mängleva kergusega kohanime nagu Satoraljaujhely - see kõlab alguses paljutõotavalt, kuid lõpupoole võiks arvata, et ütlejal on rohkest veinist tingitud kõnehäired). Loodetavasti said ka minu luud-kondid suht penskaririkkas maapõuest paiskuvas lämmis (20-38 kraadi) ja lõviosa Mendelejevit sisaldavas vees uue hingamise.
Pealelõunal tegime asja EV saatkonda. Meie unustamatuks lemmikuks said saatkonna trepid, kuhu rivistununa läbisime 30-kraadises päikselõõsas (tule)proovi. Päris kontserdil järgmisel päeval lasime end juba peaaegu lohutustpakkuvalt kuusel varjutada. Terava sulega William Lower edastab saatkonna avamiselt oma elamused EV välisministrist ja HBS-st päris kujundirohkes inglise keeles.
Ega me teadnud, et meie siiras kava võib selliseid asssotsiatsioone tekitada, seepärast läksime pahaaimamatult õhtul mitteilusa kohvikarva Doonau peale seilama ja sööma-jooma. Toit oli hää ja ports piisav ja veini anti ka jaopärast ning rahvakunstitrio meelitas kuulsate Ungari tantsudega, mis küll ühe tšehhi helilooja looming teadupoolest. Üks ta Austria-Ungari keisririigi värk kõik! Mingil ööl me vallutasime Johansonide-Jürgensonidega ka Buda kindlust ja avastasime kuningalossi võlvistikust trubaduuri, kes purustatud ja käepäraste vahenditega (nael, teip) paigatud kitarrist võlus välja kõikvõimalikke kauneid ja kaunimaid hitte. Kui me üritasime kampa lüüa oma selgeksõpitud biitlitega nagu "When I'm sixty-four", siis pani ta ette laulda midagi romantilis-ballaadilis-nostalgilisemat nagu "Michelle"... ja esitas selle ise südantlõhestava veenvusega.
Nyiregyhaza (järjekordne keeleväänamisoht!) linnas Ungarimaal saime me kohalikeks kuulsusteks, paistab - lapsukesed koolimaja ees plaksutasid meile vaimustunud äratundmisrõõmus, kui lahkusime peale edukat kontserti Kodaly Hallis Eesti suursaadiku vastuvõtule kohalikus pubis, kus ülla-ülla! kanti meile lahkeste vaid Eesti õlut ja mitte Ungari veine!
Kontserdiga jah, läks niimoodi, et esialgu kuulasime meie, karp lahti, kuidas kohaliku kooriinstituudi kooride lauljad seisid meetriste vahedega kogu saalis ja täitsid selle kõrvulukustavalt täiuslike häältega moodsate kooriheliloojate loomingu abil. Tormis kaasa arvatud. Aga piano ei olnud nendega. HBS seevastu kogunes järgmise esinejana kesklavale troppi kui laborihiirte kamp ja üritas seejuures meelde tuletada, kas tasub usaldada oma sisekõrva, kui naabritki ei kuule, teisest häälerühmast rääkimata. Tõestasime ausalt, et oleme Eesti koorimaastikul erakordne nähtus, kes ei tunne end mugavalt igast kummalisest asendist Tubina "Igatsust" või Veevo "Kadakaid" lauldes. Ja eks sedalaadi "klassikalist" koorimuusikat olid kohalikud juba kõriauguni kuulnud ka... nii et me ei tekitanud, teadagi, ahhaa!-elamust. Kuni järg jõudis meie oma ampluaani, milleks seekord olid Valgre ja biitlid ja Lätte "Metshaldjas" jms. Nendega suutsime saavutada madjarlikult tulise publiku kaasaelamise ja skandeerivad aplausid. No ja muidugi kui meie Koit tuli taevasse ja esitas omad soolod, siis ei tahetud teda mitte ära lasta, vaid kõiges ihusuuruses ja -ilus kohalikesse kunstiansamblitesse värvata!
Järelejäänud Ungari-päevadel me siiski saime veine ja päikest ja termaalvesi veel päris ohtralt. Tokaij on selle UNESCO maailma kultuuripärandisse kantud piirkonna nimi, kus õnnestub hallitanud ja külmanud viinamarjadest tehtud veini erilise väärtusena ja kalli raha eest Tokaij Aszu nime all maha müüa. Aga ta kuramus oli tõesti hea, eriti see 5-puttonyi väärtusega pokaalitäis, mille peremees 39 meetri sügavusel veinikeldris meile 7 veinist koosneva degustatsiooni lõpus valas!

Kuid nüüd mulle tundub, et ma olen otsapidi jõudnud Rumeenia linna Targu Mures. Ma jõudsin sinna juba Ungari-reisi viiendal päeval, kui omavalitsusametnikust kaaslaulja küsis, kas ma tean, kas mul on ikka sama minister, kes Eestist lahkudes. Õudne, ma ei teadnud ja ilmavõrku puhkusele-reisile ma targu kaasa ei võtnud nii et kohemaid olin Targu Mures. Naastes selgus, et hoolimata armsa ministri säilumisest on ikka põhjust mures olla eelarve pärast - sedapuhku mina ega mu kallid teadlased kärpekrokodilli käest ei pääse...

palun sulge regulaarselt enda järel ruumi uks, milles viibid

2009-04-29T17:36:00.002+03:00

vat see on mind juba poolteist aastat häirinud, aga alles täna sain aru, et just see...
Suleks jah regulaarselt kõik uksed, milles viibin ja peataks maailma - ma tahan maha!

Harilik volbrimase ja harilik raha-masu on levinud olukorrad siinmail.

ainult üks blogi ülepea

2009-03-31T22:00:00.002+03:00

teised kirjutavad palju huvitavamalt, neid on palju mõnusam lugeda. neid teisi on mul riideris 29. mina üksi, kibe tõde.
mitte et elu ei oleks huvitav. on küll. kiire, pingeline, lahe, õnnestav, kurnav, närvesööv. ameerika mäed. rikkalikult juhhuuu!!-elamusi ja mingeteõige-oigeid.
või nagu Olaf Kopvillem laulis: "Kui püüaks kõike kirjelda, see laul ei saakski valmis..."
neljapäev-reede-laupäev läksid kohe lauluga. ikkagi kahes eri kooriliigis laulupeolepürg pluss 2 täispikka kontserti bigbändiga.
laalupidu ümber alles hakkavad kired möllama, kui tulemused millaski maikuus avalikuks saavad. olen siiski kindel, et MINU koorid saavad mõlemad laulupeole hoolimata sellest, et mul endal võib tekkida identiteedikriis. ühendkoorides on konks. seal oleneb sellest, mis vanuses ma üht või teist laulu laulma hakkasin. olen vana nagu settekivim. kõige põlisemad asjad nagu A(lgus) ja O(ts) ehk Lüdigi "Koit" ja Ernesaksa "Mu isamaa" on selline ürgne sete, pärit aastast 1980 või midagi ja teisiti kui pisarsilmi ja vana Kusti käeviipe järgi naiskoori II aldi partiid neis laulda pole võimalik. Aga Sarapiku "Mesipuu" - ma ei teadnudki, et sel naiskoori seade ka üldse on. milleks? segakoori aldi partii on ju ihu ligi ja seljaüdis! "Tuljak" ilma meesteta on teadagi nagu terve ilma poolikuta ja ärge häbenege ... midagi meid, meie võime ju omal ajal ... teid. pigem et miks värised, hüppad nõnda südameke sees, kui kaenlasse vajutab ... mehine mees?
tõesti hea küsimus. natuke nagu puudu on sellest mehisest mehest, kes kaenlasse vajutab. praegu suudan hästi ette kujutada, kuidas tegelikkuses mu laulupeotoonus langeb kolinal. kui ma teadagi millist mehist meest kohtan ja kindel see on, et tema juba laulupeost eemale ei hoia. no ei minagi. puhtalt kiusu pärast.

2009-03-22T14:26:00.003+02:00

Kui ärkad säraval kevadtalvisel puhkepäeval varajasse linnulaulu ja tunned, et maailm ei saa enam kunagi korda... - kas see on depressioon või lihtsalt vitamiinipuudus? Sest halb ilm põhjusena langeb ära ja halba iseloomu põhjusena tuletavad mõned lähedased liigagi sageli meelde isegi siis, kui arvad, et tunned end sabakondini õnnelikuna.
ja hirm on. ja lootusetusetunne. vahel tuleb see sellest, et head kavatsused ei kanna vilja. olla kavatsemata ja oodata sellest hoolimata paratamatult tulevat prohmakat? sest niipalju elukogemust on küll, et teada - eitamine ja põgenemine ei tee ebameeldivaid asju olematuks, pigem lasevad neil veel hapumaks minna.

lihtsaid ja tõhusaid näpunäiteid

2009-03-11T00:18:00.002+02:00

Kehva seksi kättemaksupakett: tahvel kamašokolaadi ja villased sokid (auklikud, kantud). M lisanuks vastutustundlikult ka kondoomi.
Et miks nii? Teadupärast on puhas ja õige šokolaad mingis mõttes hea seksi biokeemiline ekvivalent, petab aju ära. Kamašokolaad ei petaks ja oleks seega kehva seksi biokeemiline vaste.

Käimas on teadusliku uurimise rühma "Friends Forever" sotsiaalne eksperiment "Kirjaliku ja auditiivse pinnatöötluse mõju KV naerukurdude spontaansetele reaktsioonidele" ehk teisisõnu: mul on sõbrad ja kaaslased, kes hoolivad, mõistavad, jagavad ja naerutavad.

Embame!

Milleks?

2009-03-10T14:28:00.002+02:00

Indrek, vastu tulles sinu ootustele saada lugeda uusi blogisissekandeid, ma nüüd kirjutan. Aga sa ei taha seda tegelikult lugeda, sest pole siin midagi lahedat ega vahvat, nii et masenduse vältimiseks võid sellesinatse vahele jätta ja järgmist oodata ;).

Oiraisk, ma olen mingi vana roostes reha muru seest üles leidnud ja ilusti selle varrega piki pead saanud. Jälle! see on nii nõme mu meelest, kui ilusad lootused taanduvad mingile võidujooksule, kes kellele enne lapse teeb... Ma ei taha sellisest võidujooksust osa võtta!

Ma ei taha olla praegu tark ega mõistev ega mõistlik. Ma tean, mida tähendab toimida mõistlikult ja mõistuspäraselt ja südamega vastuollu minnes. Head see ei tähenda.
Läheb ea jupp aega, enne kui usaldus taastub.

mu sõber meem

2009-02-02T00:41:00.006+02:00

Kuigi käin ja kiibitsen ka meemi väidetava käimalükkaja blogi, pani meemi mu poole veerema Uurija. Paadunud meemisõbrana ei saanud väärt meemi eluõigust kosutamata jätta.

"1. Leia oma vanadest blogikirjutistest teemad, milles kajastuksid järgmised sõnad/teemad ning lingi need: pere, sõprus, armastus, mina ise, mida iganes (vaba valik, mida tahaksid esile tuua).
2. Anna viiele blogipidajale meem edasi. Kaks neist peaksid olema Sinule uued blogitutvused.
3. Meemi saanud blogipidaja kopeerib reeglid ja lingib talle meemi ulatanud blogi."

Hehe, otsi nüüd 244 postituse seast nagu tuult väljal neid teemakohaseid...
Olen maininud pere kohta, et see on kui kloun Korgitsa koduse elu illustratsioon.
Viimati tahtsin kõiki sõpru kallistada selles loos.
Armastus on... kõik, mis mul on.
Selge pildi Mina Isest aitab luua taas üks meem.
Esile tahaks tuua paljusid asju, sest edevus ei hüüa tulles. Aga kui vaadata väga sügavale südamepõhja, siis tean, et ma tahaksin suuta väljendada seda, millest tekib koorilaulmise kunst.
Ma palun lahkesti meemile eluõigust ja levikut andma Ajuhaamerit, Tuhatjalgset, Redpencilboxi, ... ja kõik teised ka, kes tahavad sellest kinni haarata!

2008-12-23T18:35:00.005+02:00

imetlen inimesi, kes suudavad endas sihikindlalt jõulurõõmu tekitada. mõned suudavad isegi teistes.
kõik vajalik ja kanooniline oleks nagu olemas.
kuusk on? on. lumi on? on. saag jäi küll koju, aga küla pealt oli asendaja võtta. sõit väikeautosse topitud ligi kahemeetrise kuuse ja kahe 13-aastase tibiga täisjäätunud maanteel kesk mägesid ja orge pakkus hoo-hoo-hoo-elamusi, vat siis oli jõulutunne olemas. hiljem küpsasime vitraažpiparkooke, porgandisaia ja piparkoogimaitselist porgandikooki ja kuigi aktsioon kulges väsides öösse, oli jõulutunne ikka olemas. hommikul sõin porgandisaia ja rüüpasin mõnuga kohvi ja kõik oli nagu päris idüll. tunne oli ka siis veel, kui Kertu muudkui helistas mulle töö juurde ja küsis detaile, kuidas kanamaksapasteeti tehakse - siis tekkis selline ülemäärasuur ootus, et ahhh! kui ma koju jõuan, särab maja küünlasäras ja kaunistustes ja kodused tegelevad kaartide saatmise ja käsitööga ja ... sest ma tahaks ju ka puhata ja mängida ükskord. ja et me teeme seda kõik koos, sest muidu poleks ju üldse koos jõulude pidamisel mõtet. et me saame ja tahame teise elamusi jagada.
kodus selgus, et Kertu tehtud pasteet oli ülimaitsev! neelud selle järele käivad siiani, õnneks on veel mõningaid varusid olemas. Bella oli saanud oma jõulukingi ehk põhjaliku kammingu ja nägi välja nagu üks hoopis teine koer. paraku hakkas mulle tunduma, et tema oli seltskonnast ka ainuke, kes koosolemisest ja koostegutsemisest siirast õnne tundis. ülejäänud olid sukeldunud oma tubadesse oma arvutitesse ja elasid seal. peale lühiajalist üritust teistega kontakti luua ja ühistegevusele ärgitada andis mu palgatööst nagunii närtsinud vaim alla ja otsis mõnd lihtsamat põgenemisteed kõigi nende luhtunud lootuste ja tegemata tööde keskelt. totaalselt tahaks magada, kuigi kohustuste ja lubaduste nimekiri ulatub tulevasse aastasse välja. see on nii veider - ma saan puhkepäevi, et pühitseda perepüha koos perega, kes tahab olla pigem omaette...
muidugi ma tahaks teile kõigile saata kaarte, mille mõte on heades soovides:

rohkem täitunud lootusi ja rohkem (vaimu)jõudu neid lootusi ise täita!

aga ma praegu ei jaksa.

sünna ametlikult läbi

2008-12-08T01:48:00.007+02:00

Alustame lõpust ehk langenud kangelase alkoholijoobest ja ütleme ära, et tekkinud kokkupõrkes oli dolomiidist admiral Pitka see kaine osapool. (tuletab meelde, et kusagil Runebergi lugulauludes oli ka eeversti Sandelsi vapratest tegudest juttu päris pikalt) Suur ja sügav lihahaav IN sõrmes sai kesklinna troimapunktis lastud kinni tikkida, kuid pidu oli end vahepeal kokku korjanud ja ses mõttes jäi kuidagi lõpetamatuks mu jaoks, et ei saanud viisakalt kõigiga kallistada. Aga minu peamised kallid külalised ehk Tuul ja C, olid päästeaktsioonis kenasti kaasas ja nendega läks lõpus kõik kaunilt kaua ja Tuul leidis mulle Krissu voodis pehme maandumispaiga. Tuul ise puhus politseile 0 promilli ja C puhus politseis 0,18, kuid juhilubadeta isik võib seda endale nagunii lubada. Minult oleks ta oma meetriste tumepunaste roosidega peaaegu vereproovi kätte saanud, aga eks okkad kulusivad minu okaste vastu ära küll ja üldse on rahu maa peal ja inimestest hea meel. Peamine ikkagi see, et kuigi alul kippus palju asju plaanide vastu minema, siis lõpuks läks täiesti plaanipäratult üle ootuste hästi ja tegi mu saba- ja nabakondini õnnelikuks. Ja kuigi paljudele me 3 sünnipäevalapse piduseltskonnast õnnestuks väikse vaevaga psühhiaatriline diagnoos panna (hiljem selgus, et on pandudki), oli enamasti tegu ebaadekvaatsuse seltskondlikult meeldivate vormidega. Ühesõnaga - kui mõned kausaalsed sündmused välja arvata, siis teisi kordaks ikka ja jälle.
Tunnistan käsi südamel, täiesti ebaobjektiivselt eelistan ma teatud omadustega mehi. Kui kohale ilmus ülemeelikus tujus C oma politsei kamuflaaž-saunalinaga, olin juba kindel, et hakkab sujuma nii, et saab hää. Noh, Herki võimeid kidraga ma ju lihtsalt ei teadnud veel :) Kirkad on need hetked elukangas, kui saab pillide ja häälega jämmida, lihtsalt hullu vaimustusega mitmel kokkukõlaval häälel laulda, tantsus sulada või tundlike sõrmede all painduda ja punguda - siis tean, et olen vägagi elus ja siin ja praegu ja muu ei olegi oluline! No ookei, tegelikult oli samaoluline ka imehea kartulisalat ja mõnus saun ja võimas koht ja hurmav külaliskond (koosluselt korraga kolme inimese osaliselt kattuv sõpruskond) ja hunnitu kringel (Rahvusraamatukogu kohvik teeb seda!). Elulisuse pitseri jätsid kogu peole veri, higi ja naerust valatud pisarad.
Elu läks edasi järgmisel hommikul kallutatuna libeda liuvälja poole. Minu esimesed uued iluuisud said ristsed Harju tänava jääl ja see on nüüd küll kilulinna hää omadus, et seal nii mitu uisurada on, kus inime saab jääsporti harrastada. Trikk triki otsa said kõvasti lihvi.

Ja Int$$, tead, mingis horoskoobis on öeldud ka seda, et kui näete kedagi oma eksi oma pulma kaasa tirimas lihtsalt sel põhjusel, et eksil oli nii õnnetu nägu peas, siis ilmselt on kättpidivedaja (mitte -veetav!) Ambur.

P.S. Mõistlik inime sõidutab ja pargib oma auto nädalavahetuseks sinna, kus lund ei saja (veel). Siiras tänu V-le, kes garaažiukse esise oli kojusaabujale puhtaks rookinud!

talvemaastik rebastega

2008-11-24T17:18:00.015+02:00

Kauniks tavaks on viia rebased kilulinna vilistlastele näha. Ja Tartu meresadama vanad head vil!! valmistuvad selleks kohtumiseks hoolega, reserveerides supigaleriisid, restorane, muuseumigiide ja uisupaare. Sõbralike organisatsioonide konventidest rääkimata.
Kui Tartu vilistlane vaksalisse jõudis, olid rebased juba kogunenud. Usinalt rongi trügitud, lugesime peade arvuks umbes 13. Sõit läks lahti, alul tasakene-tasakene, siis ikka kiiremini. Rebased kibelesid laulma. Ma manitsesin küll, et näete see kaunis paarikene seitse pingirida eemal asutab teineteise kaisus tukkuma, ärgem neid häirigem, aga peale esimest poolsosinal lauldud "Kord sügisöösel..." olid nemad esimesed plaksutama! Nii jätkus meie kontsert tõusvas populaarsuses ja üha kestvamate kiiduavalduste saatel. Isegi naabervaguneist tuldi kuulama! Balti vaksalis maabudes käis kuulsus juba meie ees ja seni kui meie rivistusime paarikaupa väljuma ja tallinlastele "Terelaulu" laulma, oli meie andunud publikum jõudnud teavitada perrooni otsas seisvaid ootusärevaid vilistlasi, et "oi, kui toredasti nad terve tee laulsid, me oleme niiii liigutatud!"
Tallinn võttis meid vastu paksus lumes ja kerges pakases. Vudisime üle Tornide väljaku ja Paksu Margareeta juurest keerasime Linnahalli poole, aga ikka jõudsime supigaleriisse liiga vara - avamist tuli oodata pea tund aega. Kasutasime seda aega vastastikuseks tutvumiseks ja kõik vanad vilistlaspead olid tegevuses 13 uue näo ja nime kokkuviimisega. Rebastel oli hulga lihtsam, kuivõrd vilistlasi oli kohal alla 10. Kõhud 6 soolasemast ja ühest magusast supist punnis suundusime Vironiasse. Mis üks kena koht uudistada oli. Ma ütlen, kamin oleks hubasuse tipp, aga ilma selletagi võis end mõnusalt tunda, mida mitmed varahommikused kohaljorutajad ka juba tegid. Järgmine lahke konvent ootas meid suisa Lossi platsil Nevski katedraali vastas ja peitis endas vastremonditud Rotalia ruume koos sama värskete rotalustega. Neil oli mureks, et pealinnas võiks rohkem naiskorporatsioone olla ja olid varmad alustama arutelu teemal "C!I! koondis Tallinnas". Lahkusime tänulikena tunnustuse ja komplimentide eest.
Kohtusin kogu pesakonnaga uuesti Premia jäähallis. OOO! Uisutamine on mu tänavutalvine nõrkus ja kavatsen sellest viimast võtta! Sedapuhku tegin tõsist trenni ja tööd pööretega tagurpidisõidust edaspidisuunale. Ja lõpuks tulid need päris kenasti välja, isegi pisukese hüppega koos! Ja siis veel pöörded edaspidisuunalt selg-ees-sõidule, neile suutsin lisada aimatava tagurpidi-"pääsukese".
Jäähallist lahkusime väsinute ja õnnelikena. Ees ootas pidulik õhtusöök Linnupesa kõrtsus. Toit oli hää, ports piisav, aga kringliga olime selgelt üle pingutanud. Taheti seda Meriväljal majutuvatele rebastele kaasa pakkida, aga meie keeldusime lahkesti meeter korda poolesest kringlipakendist käe otsas kaasa kõlkumast. Jalutasime siis lihtsalt 2 kätt taskus ja reisipaunad seljas läbi sumedalt talveöise Kadrioru pargi Poska peatusesse. Jajaaa, Kadrioru park passib talveöil suurepäraselt romantiliseks jalutuskäiguks, eriti siis, kui lumi paksult mais ja puis ning külma nagu polegi, pikem mõni soojakraad. Bussipeatuses selgus loomulikult tõsiasi, et bussini on ca 20 minutit, mis ei ole mitte meeldiv aeg paigal tammuda. Hakkasime astuma järgmise peatuse poole, teepeal võtsime Russalka ja merekalda ja üldse ma arvan, et rebased said kõigiti näha parimat ja kaunimat osa Tallinnast.
Meriväljal pugesime üsna ruttu lahkete annetajate kohaletoimetatud põhku ehk magamiskottidesse.
Hommikul, oo, siis ootas meid Tallinna vilistlaseks hakanud Kairi riisipuder ja võileivad, konkurentsitud ja kindlad väärtused tundmatu ilmastikuga hommikus. Olin vastu hommikut ja läbi une ühe silmaga jälginud tormi tõusmist ja puude väänlemist akna taga. Rebane Krista oli aga öösel vaadanud koguni piksenoolte välkumist!
Õue jõudes adusime, et pole olemas halba ilma, on ainult ebasobiv riietus. Ja tekkel ei olnud selle ilma jaoks kõige sobivam peakate. Siiski läks teekond allmäge ajakava kohaselt, kuni ma avastain, et see, mis künka tagant kumab, on meie loodetud bussi esituli. Panin ees jooksu ja kõik ülejänud 7 inimest samamoodi. Kätte saime, kuigi pidime selleks autode nina alt punase tulega üle tee spurtima.
Kadriorgu jõudes ootas ees hoopis teistsugune park kui öösumeduses. Väiksemad ja suuremad lumepöörised sakutasid meid eest ja takka ning Mikkeli muuseumi treppidest oli saanud libe kaldtee. KuMu juures vedasid turistid lirtsudes oma kohvreid kaldteest üles ja niimoodi meid täpselt kell 11 uksest sisse pühitigi.
Kunst oleks muidugi omaette peatükk eluloos. 2 tunniga sai ainult meelde tuletatud, et seda ja seda ja todagi peab kindlalt tulema veel pikemalt uurima. Seekord imetlesin rohkem Weizenbergi carrara marmorist skulptuure, vargsi silitasingi. Sürrealistide fotonäitusest sain ainult teadmise, et see on. Kaasahaaratud lisamaterjal sisaldas siiski piisavalt manifeste ja fakte, et suuremat isu tekitada.
Ja tuligi taas väljuda avakosmosesse. Weizenbergi tänav oli omandanud polaarklimaatilise iseloomu ja taas ma küsin: kaameramehed, kus te olete, kui teil on vaja teha võtteid lumetormiga rinda pistvatest vapratest eesti naistest!?
Trammis algas võidujooks ajaga. Viru väljakul roomasid rööbasloomad teosammul ja pigem stoppasid kui liikusid ülepea. Vaksalis ootas meid aga kringliga Tarmo ja me ei teadnud, kas me sellele viimsele väljuvale rongile üldse jõuame. Nojah, tol hetkel me veel ei teadnud, et järgmine rong on väljuma veel visam. Õnneks sai tramm liikuma ja uste avanedes sukeldusime taas silmipimestavasse möllu. Rebased sõna otseses mõttes lükati vaguni uksest koos kringli ja tuisuhooga sisse.
Mina aga kobisin trammile tagasi ja läksin Viru keskusesse lumevarju ja kuivama. Sealt hiljem sõbranna juurde Koplisse saada oli tunduvalt suurem kunts kui lumepilves pidevalt hälbivaid rebaseid leida. Kuid kohale ma sain ja konjakit ja riided kuivama ja juttu ajama ja Monopoli mängima ja kõike muud head, mida lumevõitlejail vaja, enne kui nad taas teise linna otsa teele asuvad.
Mmmmm.... mõnus nädalavahetus, selliseid võiks rohkem olla :)

2008-11-16T00:11:00.002+02:00

Vanasti oli nii, et lugesid raamatu tagumise kaaneni läbi ja jäid veel natukeseks võib-olla seda läbi elama ja mõtisklema. Aga internetil, paganas, ei ole ju viimast lehekülge! Kuidas ma saan selle lugemist lõpetada?

2008-11-15T22:40:00.005+02:00

Kass, see meie uus roidusk ei lase mul tippida rohkem kui ühe käega. Ma olen nii järeleandlik ja vastutulelik, kui ta tuleb ja sätib end kirjutuslauale rüperaali ette laualambi soojusse pool-selili röötsakile üle mu käe ja jääb niimoodi nurruma... Midagi tohutult võluvat ja elunautlevat sunnib mind häbenema oma "otsatult hõivatud päevi, milles võiks olla rohkem tõsidust" või kuidas see tondikäsi majasoku õele Friidale seinale kirjutaski.

Mul on uus pliit ja kuigi vana ja truu sai välja vahetatud (sorry, kullake!) just põhjusel, et ahi kustus parandamatult, ei ole ma uue ahjus veel ühtki oma tuntud hittidest proovinud teha. Mingi selline hirm on sees, et äkki ei tule välja ja siis tundub sooja sõbra väljavahetamine eriti reeturlik. Mul on üldse armsate ja truult teeninud asjadega omamoodi emotsionaalne suhe. Feliiciakesega näiteks.

Melanhool on peal. Mõnda asja ei tohi endiselt meelde lasta, ka rohkem kui kolm aastat hiljem. See ei tee enam valu, kuid muudab tuleviku lootusetuks. See on just see asi, milles peab mõistuse häält kuulama, sest vaist ütleb ja sisetunne ütleb ja süda ütleb ja hirm ütleb, et pole olemas kedagi teist Minu Inimest. Mõistus ütleb, et vaja on õppida (see on ju mõistuspärane tegevus, eks) armastama ja usaldama ka Teisi Inimesi ja just selle pärast, et mitte olla nii ühes kinni. Et tulevik poleks lootusetu.

2008-11-13T01:38:00.002+02:00

Päev oli pikk ja pingeline. Tuli end tõestada nende ees, kellega aasta tagasi olin samal poolel. Ma vist ei olnud väga veenev, tajusin, kuidas turi tõmbus kühmu ja tekkis mingi vabandav hoiak. Vanade sõprade ja tänavuste koostööpartneritega vastasseisu siiski ei läinud, tundsin nende pisukest toetust. Ju siis ikka Väikeste Teenete Investeerimispank maksab oma intresse ka rasketel aegadel.

Hiljem hakkas mälus kerima luuletus:

MIS SEE ON, MIS IKKA AJAB PINDE
Oled tüdruk - olla tark ei tasu.
Oma katkikäristatud hinge
ära näita. Ega aluspesu.
Kui ka võitled, võitle omal rindel.
Usu kulda. Kulla kurss on kindel.
Kirsikoort ja apelsinisisu.
Õpi laulust eristama linde:
õpi keeli.
Neist on ikka kasu.
(Doris Kareva)

Olgu see mulle õpetuseks!

uuuhhhh! minu ilm!!!

2008-11-10T22:19:00.003+02:00

väljas on minu ilm praegu. ilm.ee ütleb, et lõunatuul 6 m/s, aga seda on liiga vähe pakutud. tegelikult on täpselt selline tuul, mille tõttu siin Tartus oma lapsepõlvekodu Tallinnat taga igatsen. tormine. soe. niiske. võimas. tantsuhoos. elav. väljakutsuv. proovilepanev. tahaks lennata, tahaks seda tuult purjedesse!

Jäime konvendis peale kooriproovi veel repertuaari otsima. Meil on ju koosseisus juba kokku kolm endist ellerheinalast, nii leidub laule, mis võetakse kohe ette nooti vaatamata. kummaline, kuidas lapsepõlves omandatu säilib mälus palju paremini, otsekui mudakiht veekogus - mida sügavamal, seda vähem hajub. kui ette võtsime lood, mis kunagi koos liikumisega sabaaju tasemele harjutatud, siis ei saanud liigutusteta laulda neid ka nüüd. ja seda tunnet! mingi üdini nostalgiline ja magus-valus-igatsev värin saatis neid lugusid hinges. (õnneks on kogu nostalgiatripp ehk Vinteri "Pildikesi koolipõlvest" mingi re-re-re-salvestisena kodus olemas)

aga jah, see ilm... on terve rida klimaatiliste tingimuste komplekte ja kombinatsioone, mis teevad mind pahuraks, tigedaks, loiuks, uniseks, masendunuks, ja kahjuks esineb sihandseid ilmu Eestimaal päris ohtralt. võib-olla veelgi ohtramalt esineb aga ilmu, mis panevad nurruma, sisemiselt puksuma, mõnust ruigama, tantsima, naerma, elu nautima, joovastusest hõiskama, pööraselt karjuma, vaikselt seisatama ja imetlema...
Ma nautisin kogu hingest ja iga ihurakuga õhtul mööda Baeri tänavat üles väntamist. Tuul puhunuks puhanguti peale minu ka ratta püsti ja prillidel poleks kojamehedki nägemist oluliselt parandanud, kuid tunne oli võrreldav surfamisega!

2008-11-08T13:45:00.003+02:00

öine mana päädis päeval suitsusingilisandiga kotlettidega, valmistet vanaema küpsetusnippe kaasates. mmmm... kõrvale sai kartulit, kooreta keedetut, kuid ma pean mainima, et me tänavune kartulisaak pole paraku üldse keetmisaldis.
siiski. hingest mingi raskus, äng - lahkuda ei taha. seletamatutel subjektiivsetel või minule teadmata põhjustel on ühe inimese käitumine muutunud, selle nüansside seast on midagi tibatillukest ent üliolulist kaduma läinud. minu jaoks on küsimus hoolimises ja õrnuses, ei milleski muus. Õrnus on see, mida ma ei näe ega muud moodi taju enam. võib-olla on temas õrnust mingi konstantne hulk, mis on vahepeal kuhugi mujale paigutatud. võib-olla olen ma seda õrnust varem ette kujutanud ja nüüd on selgeltnägemise aeg. võib-olla me lihtsalt ei peegelda ega kaja enam vastastikku. natuke nukker lugu igatahes.

idüllist rääkides

2008-11-08T00:19:00.004+02:00

Indrek ütleb: oh seda igapäevast kotletti küll
Helge Lahke ütleb: anna meile hommepäev
Helge Lahke ütleb: ja ülehomme seda pikka poissi
Helge Lahke ütleb: et meie käsi ikka hästi käiks
Helge Lahke ütleb: ja jalg tatsuks ja suu matsuks
Indrek ütleb: ja siis me nägime, et see hää on
Helge Lahke ütleb: juust!

kass, kes on oma eluea kohta kõige püsivamalt paikne isane siin majas (mul on kuri tunne, et K meestevahetuses on kõutsil oma roll), nurrrrrub laual mu käte peal, kui sõrmed üritavad sõnumeid tippida.
leegid ahjus on.
soe tuppa levib.
tähed taga-aias taevalael.
ja kuigi eila veel
tusatuju pilved kaasa tõi
siis täna juba öelda võin
et üleeilane
või oli see üle-üle-eilane
rõõm pea saabub taas
mu juurde ja siis istume
saarele sauna ja nii
keskele floora ja fauna
ja aidaa!

sookvoodid ja otsustuskogud

2008-11-05T11:41:00.006+02:00

Käisin öiropealinnas korralisel temaatilisel kogunemisel. Teist korda sellel aastal juba. Vihmavarju, mille eelmisel korral äkiliselt ja kallilt ostsin, ei suutnud enam kodunt leida, niisiis läksin pelguses, et olen tüüpilisteks Brüsseli sadudeks taas ette valmistamata. Ilm oligi B-s nii märg, et lennukil lubati Helsingist minema lennata plaanitust poolteist tundi hiljem. Mis tähendas, et tähtsamast, aga samavõrd igavamast osast jäin ma oma töögrupis ilma. Kuulatavamad olidki rahvuslike esindajate ettekanded, näiteks rääkis Norra esindaja sellest, kuidas õiguslike vahenditega püüti mõjutada soolist esindatust firmade nõukogudes (corporate boards), kus ju üldjuhul peamiselt meesterahvad istuvad. Mul jääb ikkagi küsimus, kust leida neisse otsustuskogudesse piisavalt aktiivseid ja kindlameelseid naisi, kes ei oleks seal lihtsalt kenadeks kehadeks ja julgeks end vastandada vajadusel man-powerile.
Rumeenia esindaja kõneles oma kommentaaris, et neil olid 1999. aastani sookvoodid, ja see oli hea, sest sundis mehi hoolitsema selle eest, et otsustuskogudes oleks häid naisi! Sellised sätted tekitavad otsustuskogu liikmetes vajaduse vaadata ümberringi, kes on su partneriks. Naised ei pea olema häbelikud tukunuiad ega ka küünarnukkidega trügima, selline seadusandlus lihtsalt sunniks mehi asjale tähelepanu pöörama ja tõesti, leidma ja valima kogusse sobivaid naisi, kellest oleks nii ideede arendamisel kui otsustamisel samuti tolku.

Teema koomaletõmbeks sobib väga hästi tänane tsitaat Dakilt:

"Kui sa midagi tahad, otsid sa võimalusi. Kui sa midagi ei taha, otsid sa vabandusi."

raamatusoovitusi

2008-11-01T12:55:00.003+02:00

Pratchetti "Autojuhid" (orig. "Truckers") on taas üks tema universaalteoste seast. Või millised Pratchetti teosed ei oleks universaalsed?
Eriti soovitan seda lugeda:
* Indrekul, sest juttu tehakse juhtimisoskustest ja müügireligioonist ja tähistaevast;
* Indrekul, sest räägitakse ka religioossest piiratusest;
* Neemel, kes mäletamist mööda oskas P teoseid nautida ja kes teab mõndagi maailmadest maailmade sees ja nimetamise ja sõnade võimsusest ja tehisintellektist;
* Kidaril, sest võimas lootus ja eneseusk on täiesti uskumatult võimsalt raamatus sees;
* Kertul, sest elu on palju mitmekesisem kui kujutleda oskaks ning leidlikkus pole selle juures kunagi liiast;
* Katriinil, sest raamat räägib sellestki, kuidas lugemisoskus ja loetu mõistmise oskus aitavad ellu jääda;
* Caiusel, sest kirjeldatakse seda, kuidas toime tulla asjadega, mis ei ole sellised, nagu näivad. Kriitiline tegevusanalüüs on ka tõhus meetod;
* kõigil eestlastel, sest veidi progressiivset kollektiivsust ja koostööoskusi tuleb eestlastele kasuks samuti kui väikerahvast noomidele;
* kõigil naistel ja meestel, kel on varnast võtta stereotüüpseid, kuid põhjendamatuid väiteid naiste mistahes suutlikkuse või naistele "sobimatute" tegevuste kohta.

Eksole, suures osas samadel põhjustel võin ma soovitada ka iga muud Pratchetti raamatut.

2008-10-31T23:58:00.002+02:00

MA TUNNEN, ET OLEN VÄGA ÕNNELIK
pidevalt. vanast harjumusest mõtlen seepeale, et ei tea kas peaks sellise normist hälbimise tõttu arsti poole pöörduma. ei, ei pea - sellist lausekonstruktsiooni kasutati väga sageli meie ühiskonnaõpetuse õpikus.

Ja nüüd lähen magama. Üdini õnnelikuna enda pärast!

2008-10-28T14:40:00.003+02:00

Isiklikel põhjustel on mul hetkel ülitundlikkus praemuna suhtes. Tundlikkus on isegi nii üli, et lõunalt tulles lugesin Catwalki tänavareklaamist välja PRAEMUNA 2=3. Eks lühinägelikkusel ole ka oma roll selles, kuid ilma aju vingerpussideta poleks ju saanud PREMIUM 2=3 nii valesti lugeda!
Hea meelega oleks lõunaks või juba hommikukski söönud hoopis I tehtud omletti.

andsin endast kõik,

2008-10-27T21:18:00.003+02:00

iga viimase kui geeni ära Geenivaramule. Ursula küll soovitas mõned endale jätta, aga hea doonor annab ikka kõik, mis tal hinge taga on. Raske ta ju oli veenist verd kätte saada, aga ka see olevat geneetiline eripära. Paari nädala eest veredoonoriks saada ei õnnestunudki, sooned pidada liiga peened olema.
Siiski oli läbi vihma ja külma ja libeda kodu poole astudes meel ütlemata rõõmus. Et Tartu on täpselt selline nagu ta on. Et sügis on täpselt selline. Et hing on sees ja süda lööb nagu vaja. Et nädalavahe möödus kallite sõprade seas, joovastudes rõõmust ja naerust ja laulust. Milleks alko, kui on olemas Indla?
Elu võiks olla lill küll. Nägin und, et kohtusin Mehega. Ta polnud ükski mu tuttavaist. Aga esimesest hetkest peale oli tal omamoodi lähedane ja tuttav vaist. Mitte ammutuntud, mitte tundmatu ja võõras, mitte tüütuseni muutumatu, mitte ehmatavalt heitlik.
Loomulikult on 50:60 tõenäosus, et minust võidakse valesti aru saada.

enne kui ülestähendustega paberitüki ära viskan

2008-10-22T13:44:00.004+03:00

Käisin koos tibidega vaatamas filmi "Seks ja linn". Mida naised tahavad? Ettekujutatud unistuste ja ootuste täitumist. Nagu mehedki (?) Ja mida nad tegelikult saavad? Pettumusi, luhtumusi, armastust ja kirge kujul, mida nad oodatagi ei oska. Nagu ka mehed...!
"Kas te käite?" Kumb meist oli varmam vastust naljaks pöörama? Kas see on ainus asi, milles me üksmeelel oleme ja mingi teatava "meie" moodustame: "Ei, meie ei käi!"
Ma pole tõesti osanud kellegagi "meie" olla, ego on ilmselt niiiii suur...
Pean sinuga kujutluses pikki dialooge. Tegelikkuses sa ilmselt nii ei reageeriks. Reageeriks kuidagi teisiti, sinulikult. Mis ei pruugi kuidagi vähem armastusväärne olla, aga ei ole kuigivõrd mu kujutluse kohane.

õliküva!

2008-10-16T21:24:00.002+03:00

ajas IS oma Macil klahvid sassi.
õliküva oli see, et suhkrust ja jahust ja maasikavahust printsess katusekambrist välja pääses ja ära ei sulanudki kõigi laiade veelahmakate käes, mida autod jalgrattureile lahkelt võimaldavad.
Sügis on või midagi sellist.

25.08.1996 tekkis selline lulla

2008-10-14T23:41:00.002+03:00

On mitmeid õhtuid olnud sõpre ringis koos
ja mitmeid hommikuid meid koos on kohand jälle
kui koidu kargust joobnustavat rinda,
on kajand munakive talde traavihoos.

Ja alati ses joovastavas sõõmus
on olnud pisar nukrust -
see vist ongi blues...
Sest alati on kõik, mis annad rõõmust
pärl elu palvehelmekees
mis saatus hoiab peos.

Kes tuleb minuga kaarsillale?

2008-10-14T00:40:00.004+03:00

Nädalavahetus tõstatas taas Tartu ja Tallinna erinevuse küsimuse.
Ühtäkki sain teravalt aru, et küsimus pole isegi mitte stiilis quod licet Jovi, non licet bovi. Lihtsalt on asju, mis on tavapärased ja normaalsed ja isegi kohased Tallinnas ning Tartus kuidagi harjumatud ja mõttetud ja tunduvad ressursiraiskamisena ja vabatahtliku loobumisena võluvatest võimalustest. Taksosõit on üks selline asi. Kui sõidad Tartus öösel pidu pealt koju taksoga, siis tekib tunne, et oled mingi hälvik, kel puuduvad oma jalad ja oma pea. Minul küll tekib. Tallinn võib ju pealinn olla, aga Tartu on peaga linn! Sel teekonnal läbi öise Tartu on minu jaoks omad võlud - saab kulgeda ja vestelda ja kogu maailma ära parandada ja vaimutseda ja sügisel lehtedes sahistada ja vihmas laulda ja tantsida! Pluss otsene kasutegur kaineks saamise näol. Mulle ei meeldi purjus olla ega ammugi mitte pruukida alkoholi sellepärast, et "kui ei teaks, et pähe hakkab, ega siis ei jooks küll". Mulle meeldib maitse ja heal veinil on hea maitse ja lõhn.
Seekord oli minu ööklubi-süütuse kaotamise kord. Valiku-soovitusi andis Trints, kes oli just Atlantisest tulnud. Pärast sain muidugi Kertult pragada, et kesse nõme läheb Atti, kui Illusioonis on Vennaskond ja tal on jumala õigus! Siiani on kahju...
Aga nohh. Õnneks oli Atlantises 2 saali ja teises neist oli võimalik ka suhelda ja isegi tantsida muusika saatel, mis ei summutanud ajulaineid ega resoneerinud südame rütmidega. Võib-olla on mul mingi füsioloogiline trance'i jamuutaolise talumatus? Ise mõtlesin, et 2 korda olen Maasika ukselt tagasi tulnud, kuigi kallid kursavennad sinna meelitanud on. Et nüüd võiks ikka sees ära käia, aga mõtteks see jäigi.
Pubituur "Kaunimad aastad mu elus" sisaldas siiski strateegiliselt olulisi punkte nagu Maailm, Suudlevad Tudengid ja Pool Kuus. Wilde oli I-le liiga tuntud koht ja Rasputin ei tulnud meelde ja Püssiga läksime reede õhtul juba alt. Hindamiskomisjon Tallinnast leidis, et kõik väisatud kohad olid omamoodi mõnusa ja erilise atmosfääriga. Lisapunkte teenisid ST diivan ja tuttavad.
Nädalavahetuse hittideks kujunesid mu meelest siiski fizkultuuura ja hügieeniprotseduurid ehk iluuisutamine, kujundujumine ja koreograafiline leheriibe ning saun. Seda viimast oli 2 sorti ja puuküttega 100-kraadise versiooni puhul jäi kahjuks sooritamata katse lipata saunalinas 200 meetrit Statoili viha järele. Uisklemine Lõunakeskuse jääl tõi meelde lapsepõlve süütud muretud mängud ning tõdemuse, et uusi uiske on vaja eelkõige mulle endale. Tahan tunnustust avaldada I-le vapra uute väljakutsete vastuvõtmise ja enese proovilepaneku eest libedal maastikul! Progress oli märgatav ja julge lõvi rind on nüüd endisest rasvasem, ma loodan. Mina suutsin loodetavasti saavutada mingi progressi vettehüpetes - enam kõhtu ära ei löönud, nüüd said põhilaksu reied. I-le pakkusid uudset pinget liutorud.
Valikud kaubanduses on aga ka minu arvates Tartus nii kasinad, et häbene silmad peast ja mine Londonisse. Me paarutasime läbi absoluutselt kõik keti- ja muidupoed, kus võis oodata mingeidki variatsioone teemal mereannid (mis seostuvad mul merekivikeste ja vetikatega miskipärast), kuid labane merekarp au naturel jäätunud peast jäi leidmata. Võtsime siis eelkeedetud ja läbinämmutatud karbid veinikastmes ja küüslaugukastmes ja õppisime I instruktsioonide põhjal neid ka manustama. Rimi oli veel nii vastutulelik, et pani oma jääletti keedetud ja jääklombistatud merevähi, mille me õnneks võtsime ja kogemusi omandasime, kuidas tema kooriku vastupanu murda.
"Aga kaarsild?" küsivad mu blogi arvukad austajad. Ma siin mõtisklen, et kas hakata edaspidi mehe mõõduks pidama koos ületatud kaarsilda või mitte. Sest vähemalt 2 on sellest aust ja õnnest loobunud.

2008-09-20T23:25:00.005+03:00

Urged täitnud tatist paks pea ja kõri, milles tundub kõrvetavat vähemalt Molotovi kui mitte Ribbentropi kokteil - see kõik pole viisakas ega laiu lugejaskondi huvitav põhjus blogida, aga... oma blogi, riputan mida ja kuhu tahan. Ikkagi Olga Pealagi - pool pehme ja plekine, pool kõva ja kõõmane.
Hädasti peaks olema inspireeritud kirjutama 2 artiklit ja kohe! Ega saadav honorar ka mööda külge maha jookseks. Tulevanädalane London on nagunii mõrv rahakotis. Kuid see on siiski puhkus! Hullemad on ülesastumised Keeletalgute finaalüritustel ja arvake milles on probleem? Loomulikult väljanägemises! Kujutan end ette ärkamas neljapäeva hommikul, nina paks ja punane, silmad väiksed ja punased, juuksed nõmedad, hääl olematu... Garfieldi mask päästaks nii mõndagi sellest outlookist ja oleks lisaks üpris loomutruu.

üheshingamine

2008-09-16T23:50:00.005+03:00

Kestev romantika-lainehari, surfan tulevase laulupeo lauludel.

"Hinge" ja "hingamise" ühine tüvi pole juhus. Üks sõna arenes kunagi teisest, sest hingamine ja hing on seotud. Isegi nii seotud, et kellegagi ühes rütmis hingates võib hea õnne korral tema hingega kohtuda. See võluvägi toimib ka siis, kui üheskoos hingavad kümned ja tuhanded.

Käisin üle pika aja korp!i naiskooris, õppisime laulupeo laule. Eks üritan jälle kahes erinevas kooriliigis üles astuda. Tahame valiknaiskooridesse pääseda, eelmine kord saime sellega igatahes hakkama, asi siis seekord vanu häid Carmina Burana tükke teha. Meil on ju nüüd tervelt 3 endist ellerheinakat kambas, noodilugemisega ei peaks enam üheski olulises rühmas probleeme olema :)
Segakoori lugudega ei ole veel tutvuda jõudnud, Lauri on Krimmis kusagil ja tõbiseks jäänud, nii et isegi koorilaager jääb esimeste andmete põhjal ära.

Siin on oja, ojas sina
jalgupidi vees
mina puhkan, pilkupidi
puie okste sees
ja on igas hargses võras
lehed tulekul
kõrges kerges kevadõhus
hea on sul ja mul
ainus küsimus maailmas
kiigub minu suul
kas on taevas
tähti rohkem veel
kui on pungi puul
(Viiu Härm)

Neile sõnadele kirjutatud Olku laulu laulavad naiskoorid 2009. aasta laulupeol. Kummitab põhjalikult, teeb hinge hellaks ja rõõmsaks ja nukraks ja igatsevaks ühekorraga. Kui ma täna Tallinna Raekoja platsil T-ga Kehrwiederis imehead vahukoore-cappuccinot nautisin, mängis plaadimasinas just see laul ja muutis kohviku hubases interjööriski pilku osatava halli taeva heledamaks. Ma ei teadnud veel, et õhtul saan ise sellesse muusikasse sukelduda...
Tahaksin pihlapuu rüppe!

tasutud ja kallutatud reklaam

2008-09-15T09:09:00.002+03:00

Mina maksin selle reklaami eest ja mitte vähe, aga asi oli ka igat krooni väärt. Käisime tibidega Otepää Seikluspargis, kus sain teada, et mul on veel lihaseid, mis maa ja taeva vahel rippudes, kõikudes, kaldudes, õõtsudes - ühesõnaga hängides - olid hädatarvilikud kasutusele võtta. Õhulende alates 20-meetristest ja lõpetades 600-meetrisega anti kokku 7, puhtalt nende pärast võis seiklema tulla. NB! Kõrguskartlikel ei maksa vast üritada, aga kõigile muile pakun, et rõõm ja adrenaliin tekivad keresse hiljemalt neljanda raja ajal.

Ja nüüd täiesti tasumata reklaam: palun tulge ja viige mu juurest ploomid ära!!! täiesti tasuta! kes ees, see ploomisuu, aga olen kindel, et ka tagumised saavad kõik kaasavõetud nõud täis. Päästke ploomipuud raksuva raskuse käest (paraku paari oksa enam päästa ei õnnestu...)!

2008-09-15T00:41:00.004+03:00

Jumala eest ja ausõna, südame teeb soojaks, kui minu eest natukenegi hoolitsetakse.
Ma ei ole ju põhimõtteliselt karm mutt. Aga ma satun ahastusse, kui tunnen, et enam ei ole mõnus, enam ei jaksa, enam ei lähe asjad nii, nagu minu meelest peaks või võiks... ja kui ma siis ei oska olukorra parandamiseks midagi ette võtta, võibki jääda mulje, et olen mingi kontrollifriik - ei, see pole nii, mu elamise-turvatunne on lihtsalt kahjustada saanud.

Just sellepärast on liigutavalt armas, kui...
... tuleb üks ja ütleb, et teeme su toas remondi, siuh-säuh ja et kõik läheb mööda!
... tuleb üks ja annab endaks saamise ja endaga olemise aja ja paiga
... tuleb üks ja peseb ära aknad ja laotab maha parketi ja hoiab oma soojas kaisus
... tuleb üks ja toob talvepuud ja -kartulid ja koristab lehed ja putitab autot ja teeb pannkooke ja kohvi
... tulevad kaks ja üks lõigub salatit ja teine täidab toa tomatite ja köögiviljadega
... tulevad kaks pitsa või kalaga ja nakatava naeruga
... tuleb üks ja kutsub meid kaasa reisile
... tuleb üks ja viib mu ajarännule ja annab oma teki ja laseb mul olla diivanil mõnulev kass ja gurmaan tema romantilistes roogades
... tuleb üks ja ütleb, et tee lihtsam nägu!

Nad teevad seda täitsa ilma palumata - "Saad kõik, millest loobud" hakkab arenema isetäituvaks ennustuseks :)

öös on kummalisi inimesi ja pronksist loomi

2008-09-14T00:42:00.006+03:00

mispoolest on öösel kell 2 kuidagi vähem normaalne keldrisse vaiba järele minna? kui head ideed mööbli paigutamise osas tulevad pähe just öösel, pole ju midagi normaalsemat kui need kohemaid teoks teha. ei hakka siinkohal pikemalt rääkimagi sellest, et minu meelest oleks ülimalt normaalne, kui vetsu põhivarustusse kuuluks läpakas või no vähemalt pliiats ja paber, sest head ideed - need tulevad peamiselt sessinatses välisarvelduste osakonnas ja oh seda õnnetust, kui neid kohe kirja ei saa! suht normaalne on ka see, kui inimesed tassivad mööda Mustamäed kušetti ja vahepeal puhkepeatust tehes ka veidi seksistseene etendavad. seegi on täitsa ok, kui bussi sisenevad 2 tütarlast omade tugitoolidega, no igaks juhuks, kui muidu istekohti jätkuma ei peaks. või kui mööda tänavat sibab 2x4 meetrit soome papi plaat, 12 jalga all.
aga vat Tallinna linna peal on öösel küll kummalisi inimesi. poe nime silmas pidades võiks arvata, et magaja aknal on müügiks. vähemalt teeb ta head reklaami isukale unele. ja selle järsaku ääres, mida politseinikud ja kodulinlased ja öised uitajad nii hästi teavad, seal kaisutas üks mummuline tütarlaps pronksist kitse ilma, et Koort teda võtnud ja kipsi valanud oleks.

Elu korjab otsi kokku - täismängust on praegu puudu veel elusuuruses Munk.

Nostalgiatripp "20 aastat hiljem"

2008-09-08T01:36:00.005+03:00

Asi algas ju täiesti süütu õhtusöögikutsega. Ja et ma olin just lõpetanud ärikohtumise, milles mina üksi olin naiivitarist Punamütsike, keda meelitasid kavalkeelsed hundid, siis tundus süütu õhtusöök koos stressist vabastava massaažiga igati ok. Aiei, massaaž ei olnud paketis sees, see oli eripakkumine, millest ma ka järgmisel hommikul igaks juhuks loobusin.
Sõitsin Kosmose juurest bussiga otse Järve Selverisse, pidime seal toidukraami poodlema hakkama ja I asus Veskimöldrest madalastardist teele. Jõudsin täita hädavajaduse uute teksade järele ja itkesin üle rahakoti pesuriiuli juures, aga ühtteist panin siiski kärru ka. I-d ei ikka kuskil. Tuli välja, et Tallinna ekspressbussidel rutiinivaba päev ja valgusfoori taga sobivat peatust ei saanud. Näljasena jõudis I poodi ja ladus käru meeleheites hoolega täis, mõtlemata sellele, kes ja kuidas selle minema veab ja kes kõik ära süüa jaksab.
Kokandus algas sedapuhku ahjusküpset pestoga tomati-juustusaiadega, mis tegelikult kõhu pilgeni täitsid, nojaa, Coronet oli seal ju mahukalt ees loksumas. Et I tegeles gurmeega, siis jäi mulle dj roll ja selles peituv konfliktioht. Leppisime mingi olemasoleva lennujaamamuusika peale kokku, sest minu muss ei lasknud I-l kokata ja tema muss hakkis mu tuimemadki mõtted parajateks brikettideks, mis suus juba liiga suurte ja puistena tundusid. Kuid sama kindlalt, kui auto laekas arenevad kõik plaadid 2 kuuga „The best of Queen“iks, sama kindlalt PIDI meiesugustel üks kunagine „The best of Scorpions“ varuks olema, et elu liiga nokkijaks ja teravmeelseks ei läheks. Oo jaa, Holiday ja Still Loving You ka ning Wind of Change - need kõik olid meil käes ja peas! Hullem veel, südames ja meeltes ja liigutasid ja härdasid ja meenutasid, et... I sai igast palju vanu asju meelde tuletada, aga silm peast välja ei läinud, hoopis särama lõi.
Ostetud erinevad praelihad ning jääsalati jätsime vahele ja asusime kohe juba mitu nädalat varem kavva võetud murakamoosiga lapimaa juustu juurde. Sedagi oli liiast. Aga et küünal põles ilusti laua peal ja muidu oli hubane ja viisakas ja tore, siis kannatasime kuidagi ära, et kõht liiga valusalt täis sai.

Kolme paigus tekkis vajadus minna õue ja öhe ja et metsas on öösel kollid ja päkapikud ning veskimöldrid, siis tuli märku anda neljarattalisele sõbrale, kelle lahke sohver võttis sirgete kurvega kesklinna.
Potsasime Vabaduse platsi trammikas maha ja tüürisime vana hea Ararati poole. Sel on küll mingi muu nimi nüüd, aga pole vahet, pood oli kinni ja mitte üht saia enam. Nostalgiatripi olulisim punkt ehk too Pirita rannahoone juures männitukas asuv grillbaar oli vaadeldud (kahjuks vaid välispidiselt, sest napilt hiljaks jäime) juba nädal varem. Järgmisena jäi ette Avenüü, täitsa mahe koht, ja nokk-nokk-nokk tuli peale tukk. Siis jäime kuiva Musiga, sest Musi oli ööseks suletud, Kokteilibaar aga hoopis avatud ning I sõbrunes baaridaamide ja turvaga.
Neitsitorni juures muidugi tehti ajalooline peatus selleks, et mälestada neid arvukaid häid hõõgveine, mida alaealised seal kord karmidel 80ndatel tarbisid külma vastu. Puhas romantika, kuigi ei hakanud järele proovima, kuidas oleks taas "käia katuseid mööda". Vahepeal on ilmselt mäluauk, sest mitte ei meenu, kuidas pagan teise taksosse saime?
Et Swissotel oli veel kinni, siis üritas I näidata kodulinna ekstreemsemat palet ja palus sohvrit sõita Tommi Grilli juurde. Omlett oli ainult ettekääne, ma tean. Igal pool tahtis ta omletti. Tommijuures leidus tõesti, igast karvaseid ja sulelisi. Üks tüüris minu kõrvale istuma ja halama, kui rumal, edutu ja kuulsusetu ta meiega võrreldes on. Sellest koosnes kogu tema monoloog. Tüüpiline mõttetu mees, selle erijoonega, et taipas ise, kui mõttetu mees ta on. Aga muidu noh, agressiivne ei olnud, varahommikule omases ebakaines olekus ainult. Ja seepeale võttis I eest ja hakkas talle selgitama, et ainuke viga mis ta teeb, on kõiksugu asjade oletamine ja eeldamine, muidu on ta igati ok. No seda oleks pidanud ise kuulma, IN oma parimatel päevadel 20 aasta taguses minevikus andis juba aimu, et kõnetäht ja enesetunde hoidja on sündimas. Lihtsalt istusin ja kuulasin ja kaifisin I juttu täitsa häbenemata. Selles oli rohkem hoolivust ja sallivust mõttetute meeste suhtes kui mina iial suutnuks väljendada. Mõttetu mees tahtis meile muudkui jooke välja teha ja 2 rohelist teed olid tõesti kosutavad. Ja päike tõusis...
Edasi läks nii, et mina olen mudugi maalt ja obesega, aga olen juba piisavalt suur, et osata ka kontsakingaga käia ja kuntsripsmeid plaksutada, sestap võis mind viia niii peenesse paika nagu Swissotel hommikusöögile. Omlett jäi selleski urbanistlikus stiilinäites söömata (kell oli liiga hommik), kuid tee oli oi-va-li-ne, eiti selle serveerimise detailid. Magusat oli mitmel moel – klaaspurgikeses meena, puuvarraste külge kinnitatud nii valge kui pruuni suhkru kristallidena. Kõrvale maitsesime röstitud pähkleid, sirutasime jalad pehmelt polsterdet tumbadele ja nõjatusime patjadele oma sametiga vooderdet orvas. Täiest snobismist jäi puudu vaid pitsiga sigar, heegeldet pitskindad ja udupeen kübar. Tommi juures oli rohkem ehedat elu ja inimesi, Swissotel võimaldas täielikku diskreetsust ja distantsi. Teenindaja ilmus kui maa alt, et mõnd elegantset ja hädavajalikku liigutust teha ning seletas vaikselt vabandaval toonil, miks omletti on varasel hommikul ilmvõimata tuua.
Me tiksusime ja nautisime veetlevat hommikutundi päris pikalt. Huvitaval kombel ei tulnud uni magamata öö järel sugugi peale, aga olek oli juba kergelt ebamaine ja hõljuv, mis kokku tekitasid vajaduse teha issandale meelepärane tegu ja leida Viru Keskusest I-le uued teksad (vt. eespoolt, kel juba olid uued teksad!). Kell oli saanud nii parasjagu 9 ja nirukeskus avas meile oma Wayne’s coffee, et hankida hommikune ratastega sõber, kes meid peale ostlemist kaugetesse paikadesse minu reisipagasi järele viiks. Sõber M tuligi ja teatas, et temal on ütlemata kiire, aga kui kohemaid autosse istuda, siis viib ära. Logistiline ajaplaan läks pauguga lõhki ja nüüd peab M koos püksatu I-ga trollis Simferoopolist Jaltasse sõitma.
Mul on väga kahju, et I patja kallistama jäi, kui ma põgenesin kui Tuhkatriinu, salli maha unustades. Eks ma pean siis kahju hüvitamiseks padjale ikkagi ristpistes näopildi tikkima.
Päeva lõpetasin Meriväljal potti kallistades, aga mitte niivõrd enesetunde kuivõrd vetsu põrandavaiba paigaldamise nimel.

öös on laule

2008-08-22T23:59:00.006+03:00

25.08.1988 kirjutasin päevikusse:

"Hei, poisid, kas olete valmis,
siis lükkame korraga.
Peipsi koha pealt lükkame lahti
selle väikese Maarjamaa.
Või ütleme nii nagu ütles täna Loitme: "Sa Issand!" Jah... ütles.
Täna toimus "Roheline tee "Rohelistele" - II poliitilised kõnelused". Ärkamisaeg.
Minu jaoks algas see 14. mail 1988 Tartu 10.levimuusikapäevadel. Taevas oli sinine, puud olid rohelised, lipud olid sini-must-valged ja minuga olid hea ja hell sõber ja kogu eesti rahvas. Ja me laulsime koos - joovastuseni, nõrkemiseni, hääletuseni. Meieni jõudis teadmine, et kõigi maailma rahvaste seas oleme ainult meie sündinud eestlastena Eestimaale. Õigel ajal õiges kohas. Varem oli mul tihtipeale tunne, et olen sündinud liig hilja.
Nähtavasti aitas kõige selle teadvustumisele minu jaoks palju kaasa MUUSIKA, mis aitas mind ses suhtes ka edaspidi. Ma ei mõtle paljalt emotsioone, ma mõtlen USKU, mis ühele noorele inimesele väga vajalik on. Olen tabanud end palumas "Maria, kaitse oma maad!" Sest mis saab edasi? Olgugi, et pea kõik on meie endi teha, meie VÕIM ei ole see ometi. Ja kui olekski meie võim, kaua me sellega rahul oleks? Kaua ja kaugele me jõuaks? Selleks on vaja mulle usku, et mitte lasta tekkida hirmul. Ja usku tekitab muusika, ühine laul, ühtesulamine ja teadmine sellest, et kõrval on võhivõõras omainimene, abi ja toetus.
Peale 14. maid tulid järjekordsed Vanalinna päevad, kus oli lausa kõik sinimustvalge. Tulid öised laulupeod, rõõmupursete paraad, tunne, mille kirjeldamiseks on minu sulg väeti. 17. juuni Rahvarinde koosolek, mis ületas oma massilisuselt, aususelt ja kultuursuselt kõik, mida ma loota oleks osanud. Me oleme eestlased, kuid saame eurooplasteks! Meid toetab sugurahvaste ja väliseestlaste suur huvi.
Siis lõppes kool. Ma peaks olema nüüd küps elluastuv noor. Kuid kui palju pean veel teada saama, et anda juurde oma rahvale! Ei tähenda muidugi, et peaks end pühendama ühiskonnale, kuid tuleb muuta oma isiklik elu väikese Eesti heaks.
Sina, mu sõber, ei tea seda ja ma ei ütle seda Sulle kunagi ehk, et ma armastan Sind - sest ma armastan kodu, isamaad ja muusikat, kõiki inimesi, loodust ja headust. Ma armastan Sind, sest ka Sina armastad kõike seda sama."

Ja mäletan selgelt, et mõtlesin toona: "See aeg on ainulaadne ja kordumatu ja vaevalt et midagi samalaadset enam teist korda kogeda saab."
Nüüd ma tean et saab, peaaegu sama tunnet tunda. Ja kõige õnnelikumaks teeb teadmine, et sain vaimustavamaid hetki ja tundeid elus jagada oma lastega.

Ja siis veel seda, et võrratult võlub mind võimalus kihutada Feliciakesega mööda öist Eestimaad, kaaslasteks kolli ja minu mitmel-häälel-ühel-meelel automakiga kaasarokkivad tibid!

Aga kodu olid meie äraolekul asustanud looduskaitsealused mummid, kellest üks mind öösel juustest sakutas ja meelekohta suskas. Te ei taha teada, mis temast sai ja mina ei taha tema surma põhjustamise eest trahvi maksta.

vanadusest ;)

2008-08-22T22:04:00.004+03:00

Dakilt võtsin. Täitsa asjakohaselt.

25 vanaduse tundemärki

1. Su toataimed elavad ja õitsevad ning ükski neis ei kõlba suitsetamiseks.
Ei ela nad midagi, kui mina neid ei kasta. Ja siis ka vahel ei ela.
2. Seks ühekohalises voodi ei tule kõne allagi. Tuleb. Nagu ka huvitavamates kohtades.
3. Su külmutuskapis on rohkem toiduaineid kui õlut. Kogu aeg on toit enamuses olnud. Õlu hakkab domineerima seoses saunaga ehk.
4. Kell on 6 hommikul. On ärkamise, mitte magamamineku aeg. :D:D:D Ma tean veel üht, kelle kohta hiljutise põhjal sama väita ei saanud, vähemalt 2 ööl :)
5. Sa kuuled oma lemmiklaulu klassikaraadiost. Kindlasti mitte Star FMst vms.
6. Sa jälgid ilmateadet. Jälgin jah, kui mingit väliäkšuuni kavandan. Ja leinakuulutusi jälgin ka, et kellega enam arvestama ei pea :D:D:D
7. Su sõbrad abielluvad mitte ei “käi”. Oi kuidas käivad! Vahel isegi närvidele...
8. 120 päeva asemel on sul 28 päeva puhkust. Aga kui palju öid? ja mitu nädalavahetust?
9. Mõiste “korralikud riided” ei tähenda enam puhtaid teksasid ja pusa. Pole kunagi tähendanudki.
10. Sina oled see, kes helistab politseisse siis, kui kusagil muusika liiga kõvasti mängib. Ei viitsi. Kasutan kõrvatroppe.
11. Vanemad sugulased tunnevad ennast sinu kuuldes täiskasvanute nalju rääkides mugavalt. Pigem nii, et mina tunnen end mugavalt neile täsikasvanute nalju rääkides.
12. Sa ei tea, mis kell kiirtoidukohad kinni pannakse. Pole kunagi teadnud. Kas neid üldse pannakse kinni?
13. Su auto liisingumakse tõuseb ja kindlustusmakse langeb. Misse liisingumakse on?
14. Su koer on teaduslikul dieedil mitte ei söö kiirtoidu jäätmeid. Ma kardan, et poest ostetav salapärase koostisega konserv ja inimeste rõõmuks värviliseks ja kondikujuliseks vormitud krõbuskid ei ole eriti teaduslik toit...
15. Diivanil magamine paneb selja valutama. Ei ütleks, magan enamuse öid diivanvoodis.
16. Sa teed lõunauinakuid. Ma armastan kella-nelja-uinakuid tegelikult juba 20ndatest saati :P
17. Õhtusöök ja kino ongi kogu väljaskäimine, mitte ainult sissejuhatus. On ka huvitavamaid sissejuhatusi.
18. Hunniku grillkanakoibade söömine öösel kell 3 mitte ei rahusta, vaid hoopis ärritab su seedimist. Pole kunagi proovinud grillkanakoibi öösel kell 3, kas peaks?
19. Apteegis käid sa ibuprofeeni ja söetablettide, mitte rasedustesti või kondoomide järel. Seal on ju igast muud kraami ka: nohutilku ja herpesesalvi ja vinnivedelikke ja konnasilmaplaastrit...
20. 50 kroonine veinipudel ei ole enam “päris hea kraam”. Pole kunagi olnud.
21. Sa sööd hommikusöögi ajal hommikusööki. Ma joon kohvi ja näksin midagi pika hambaga. Kas seda saab hommikusöögiks pidada?
22. “Ma ei jõua enam nii palju juua, kui vanasti” asemel ütled sa “Ma ei joo enam kunagi nii palju”. Ei ütle. Ma tõesti suudan teatud tingimustel juua rohkem kui vanasti, aga milleks?
23. 90% ajas, mis sa arvuti ees istud, kulutad sa tõesti töö tegemiseks. Ärge uskuge, isegi kui ma sellist nägu teen.
24. Sa jood enne baari minekut kodus selleks, et raha kokku hoida. Ei, ma hoian raha kokku, jättes endale ise baaris joogi ostmata.
25. Kui sõbranna teatab, et ta on rase, siis sa õnnitled teda, mitte ei küsi, et kuidas kurat see nüüd juhtus. Aga nõnda küsida poleks ilus mingil juhul!

Boonus:
26. Sa loed terve nimekirja läbi ja otsid paaniliselt üht punkti, mis sinu puhul ei kehti. Sa ei leia seda. Siis saadad sa selle nimekirja aadressi paarile vanale sõbrale või lausa lingid oma blogis, sest sa tead, et see meeldiks neile ka.

20 aastat hiljem

2008-08-21T16:34:00.015+03:00

Kunagi rohkem kui 20 aastat tagasi käis sirguv noorsugu malevas. No milleks muuks kui raha teenimiseks ja sotsiaalse kapitali kogumiseks, suhtevõrgustiku laiendamiseks, emotsionaalse laksu ja loovuse väljapritsimise pärast. Mõnede inimestega oli huvitav ka ilma maleva-põhjusteta. Ja ometi mängib mälu jälle seletiivse vingerpussi, kui püüan meenutada, miks I-ga igasugune suhtlemine ühtäkki katkes. Formaalsed põhjused võivad ju olla, et üks läks ülikooli ja teine sõjaväkke, aga mis siis?

Elu on vahepeal liiga ebareaalne olnud. Elu on vahepeal 20 aastat hiljem.
Eesti arvatakse väikseks, aga siin on võimalik elada nii, et 20 aastat ei kohtu kunagise lähedase inimesega ega tea temast midagi. Ja siis kui kohtud, selgub, auku ajas nagu polekski, on ainult mingi reaalsustaju segadus. Sest tead, et peaks vahepeal mingi 20 aastat olema, aga kohtudes on tunne nagu eile oleks viimati lehvitanud. Mingi ajataju on mul ju ikka säilinud, selline õhtumaade ajatelg või aja väärtustamine, kuigi R õhtust K pealelõunani oli aeg kohati väga zen nähtus.

Kui mitu korda sai küsitud "Kas oleksid osanud kunagi ette kujutada, et 20 aastat hiljem..."
...vahime jälle augustiöiseid tähti ja kuuvarjutust
...ajame pikalt pada ja räägime hommikuni südamest südamesse
...ja tuiame seejärel esimeste kundedena kell 9 kodupoodi omleti jaoks mune ostma
...vahime lihtsalt niisama. tunde. isegi rahutust ei tule ega mõttetut mõtet ega piinavat valu mõttetult elatud hetkede pärast nagu kellelgi vene kirjanikul tuli.
...ajame hommikul voodis juttu sõidukite pöörderaadiusest
...sööme sinu pool pannkooke murakamoosiga ja minu tibid on ka
...kimame rolleriga mööda karjateid ja linnatänavaid nii, et jeee! ja vauuu! on igati kohane rõõmukarjatus
...pole meis olemuslikult suurt midagi muutunud?
Me ei tea, mis oleks siis, kui... me oleks pidanud või saanud jälgida teineteise elu keerdkäike vahepealse aja jooksul. 20 aastat tagasi arvasin ma, et oma elus on palju teadlikku ja kontrollitavat. Praegu ma imestan üha, kui palju näiliselt juhuslikku on paratamatus. Ja usun seda, et kivikese 20 aastat tagasi valitud reaalsuse rajal lükkasime veerema ebateadlikult, aga ise.

matkajajam

2008-08-09T00:41:00.001+03:00

Hea seikleja Kateriviteri
	Sa oled Gabriel filmist Viimne reliikvia
Sinu kirjeldus: Sulle meeldib matkata ja reisida. Hoolimata su pikkadest seiklusekirjeldustest, kuulavad sõbrad endiselt su lugusid reisidesrst võõrastele mandritele ja hüljatud saartele. Sõbrad ei ole tüdinenud värvikatest matkajuttudest, sest sa pole nagunii enamasti kodus või pakid parasjagu kohvreid minemaks Lõunanabale grillima. Matkarent.ee soovitus: Paadi laenutus võimaldab ilusaid matkasid kogeda koos sõpradega

Milline matkasell oled sina?

Ma tean vähemalt üht inimest veel, kes võiks selles testis sama tulemuse saavutada :)

te lugege Kertu blogi

2008-08-03T00:02:00.002+03:00

Lisaksin omalt poolt vaid seda, et noh, külmiku Tallinnasse transportimise-abi juttu sai aetud veel mõne mehega, kes lubasid mõtelda... mille tulemusest ajalugu vaikib. Ajalugu ei võta isegi toru mitte :D
Täppismõõtmised andsid tulemuse, et teoreetiliselt ja napilt peab külmik ka meie väikeautosse ära mahtuma... Teadke siis, et Feliiciake, nii väike kui ta väljast ongi, mahutab viisakalt ära külmiku mõõtudega 60x60x145. Pluss 2 inimest, nende nädalase padajanni, aiatäie musti sõstraid, küüslaugud ja piparmündid. Pirita Selverist lisasime sellele arbuusi, mopikomplekti ämbri täie koristusvahendeid ja kotitäie toidukraami.

Kertu küsis mingil hetkel Tallinnas, et mis soost meie auto on. Loomulikult on Feliiciakene naissoost. See rikuks ju meie toreda naistepäeva ära, kui mõni usaldusväärne meessoost olevus meid avitaks.

ikka kividest jah

2008-07-28T22:41:00.006+03:00

ilu on ju palju olnud. võtkem näiteks Ruhnu, paradiisisaar. kilomeetreid puhast inimtühja liivaranda, mis jalge all laulab. hästikorraldatud ilmastik - öösel mõnikord sajab, hommikuks taevas klaar ja jälle päiksesara. neli ümmargust peosooja kivi aknalaual, esimene sellesuve nahkadest maas. mitu nahka peab naine ajama, et temast uss saaks? läikiv ja painduv siug, õunalemeelitaja, kahekeelne ahvatleja...

kivide vahele kadusingi, Kõrg-Tatratesse. ei ole seal salajastest sügavatest ihadest kantud ahvatlusi ega meeletuid soove jagada lähedust ja hellust ja õrnust ja joovastust. seal on lihtsalt SUURED KIVID. igavlevad. igavesed. üüratud. mis loeb kivile see, et üks plikatirts tahab hüpelda tagasi lapsepõlve Merivälja kividel. kivid ikka sama ääretud. nagu merigi. Hyvästi, kultaseni... ka suurtest kividest jäävad killukesed kotisoppidesse, nahk maha ja igatsus hinge. vabaneda soovidest nagu uss kestast?

ma olen seda juba tundnud. kuidas kõigepealt on ärevus ja siis tuleb rahutus ja mingil hetkel masendus ja tahtetus. ma ei suuda ennastki takka piitsutada, saati siis kedagi teist. rahulolematus koormab kogu siugjat keha, tõmbab lihased ja närvid krampi, mitte pingule. valus on üle kere, aga kõige rohkem hinges. mida ma jälle valesti tegin? toitun lootusetusest "ma ei tea mida teha"-kastmes, kuigi mulle see ei maitse ja toimib kantserogeenselt.

aga ikka unistan, et mõni hetk, mõni inimene või mõni suhe oleks igavene nagu kivi. või ääretu nagu meri. eks ole...

Anterole

2008-07-08T17:54:00.002+03:00

Kahtlen ikka veel, kas olen võimeline Su matustel mingitki järelehüüet kuuldavale tooma. Postitan parem siia, las levib mu mõte Sinuni tunnetamatuid laineid pidi...

Sina, Sa olid... oluline. Sa oled oluline siiani. Mälust ei kao. Sa avasid mulle oma ukse ja akna ja südame, kui mujal neid suleti. Sa jagasid minuga oma elutarkust ja teadmisi, helget meelt ja hingesoojust, oma indu ja seltskonda. Sa oskasid näha. Loodust, asju, inimesi, suhteid, minevikku ja tulevikku. Sa oskasid olla. Moraalne tugi, hoolitsev sõber, pühendunud teekaaslane, austusväärt eeskuju, tõeline härrasmees. Sa teadsid mõndagi leinast ja kurjast saatusest, kuid tahtsid ja oskasid rõõmu tunda sellest, mis hästi on ja õnnelikult läheb.

Alati Sinu - yökyöpeli

Ilmast ilma ilmast ilma

2008-06-25T08:30:00.002+03:00

Jaanide ja jõulu puhul on kohasem kui kunagi muul ajal rääkida ilmast. Et kas ikka oli piisavalt vihmane jaan ja kui mustad seekordsed jõulud tulivad.
22. päev ja õhtu nägid välja täitsa sellised, et nalja ei ole - seekord tuleb erandlikult kuiv ilm. Hommikul sai lokkama hakanud niru muudetud ja õhtul võis kallid kauged külalised põhjast panna istuma päiksepaistesse küpsevate maasikate peenra äärde. Ise nad veel imestasid, et mistarvis ma tahan õue vihmakindla varikatuse püsti ajada.
23. hommik algas varajase lippude heiskamisega kodumaja külge ja konventi (kus oli valida 2 lipu vahel, aga me valisime seekord EÜSi oma ;) Ilus oli. Päike paistis, tuuleke lehvitas. Ikka veel oli kohatult ilus ilm. Varikatus õuemurul osutus pigem kohaseks päikese vastu, mis kohvijoojatele silma paistis. Siis läksime ostlema ja poodlema pikka nimekirja jaanikaupu. Ilm hakkas tasapisi normaliseeruma ja ülejäänud lõunasuunduvad põhjalased hakkasid helistama kohaste küsimustega nagu "Kas teil seal ka juba sajab?" Ei sadanud veel, aga pilved (III välde) olid küll katnuvad kogu taeva. Üldse kogu olukord hakkas tavapäraseks, rutiinseks ja kontrolli alla saama - enam ei olnud võimalik leida kogu vajalikku kraami ühest poest ja mõnda asja ei leidnud enam ühestki poest. Näiteks lillkapsast või suuremat kogust maasikaid. Harilik jaanipaanika, rahvas ostab kokku strateegilisi värskeid tooteid, et kaheks päevaks võssa ja tsivilisatsioonist eemale konsumeerima tormata.
Meil tormata ei õnnestunud. Kahe auto lossimine käis juba vihmavarjude varjus. Suitsevate grillidega ümbritsetudd rindelinnast eemaldudes osutus Viljandi mnt halvaks valikuks ses mõttes, et transpordiks olnuks lihtsam kasutada lintratastega
sõidukit. Feliiciakene Sussaaninitega ainult hüples, vonkles ja ägas sel trepjal rajal ning kattus solvunult kollaka savi täppidega. Juba teisel katsel leidsime õige teeotsa (Sibula tee, jäta meelde!). Moonakaste tassisid need, kes ei kartnud vihma käes ära sulada.

Ja täna jälle päike paistab!

Punk on ...

2008-06-09T02:28:00.004+03:00

Paadunud laulupeolise sündroomi lahutamatu osa on ühekülgne ja laigutine päevitus (loe: päiksepõletus) isegi siis, kui laulukaare-alune juhtub suuremas jaos kogu päeva varju jääma nagu Rakveres.
Mis aga punki puutub, siis mina ei tea, mis see punk on. Pole teadnudki. Saan aru, et atonaalsest ühetoonilisest karjumisest tähtsam on sõnum. Ja see, mis silma jääb, on välimus, millega luurele minna ei maksa. Üks totaalne muutumine viimase aja muutumismängude seas juures. Tähelepanuväärne seegi, et nõuka-aegsele leidlikkusele välimuse saavutamises on lisandunud kapitalismi hüved kulinate, laialt müügilolevate eri mõõdus kettide ja ketsikultuurimoe näol, ohtratest soenguvahenditest ja meigivõimalustest kõnelemata.
Allusin provokatsioonile laulda Singer-Vingeri lugusid Singer-Vingeri saatel ja seda ma sain. Ja Propa. Pille-Riinist ja hüperboloidist rääkimata, need kannataks mumeelest isegi üldlaulupeole saata. Siiski ma ütleks Volmeri sõnadega "ilus oli olla selles imekaunis kohas, kahju ainult et ei juhtund miskit erilist..." No pauerit oli ja tossu oli ja võimsust oli ka (mis millegipärast ei suuda viimasel ajal enam muljet avaldada), aga ... või just sellepärast! Päris-punkareist on kahju, kui mingid wannabe-punkarid nende õilsa idee kogemata ära lörtsisid. Sorry, aga mul oli lahe kord elus punkar olla ja kord elus põhimõtteliselt ja teadlikult "mustalt" laulda.

valgete õite aeg

2008-06-05T01:26:00.002+03:00

on käes. valgete lõhnavate õite aeg. algas maikellukeste uimastava aroomiga ümber maja, jätkub sireliõitega põhjaküljel ja teeroosipõõsaste hullude päevadega õhtukaares - ainult sel nädalal, võtke kõik ja rohkem, nagunii jääb üle ja puudu ei tule! parfüümide eripakkumine, korjake kaasa ja kuivatage kurbadeks päevadeks!
juba hääbuvad meelespead vahetavad välja uhked ja lopsakad iirised igas maja nurgas. õiehunnikud on nii rohked ja rasked, et varred kaarduvad kõnniteele. kes on järgmine, palun! pojengid ja liiliad ja roosid raputavad raskeid õienuppe ega suuda otsustada, kes? rohkeid valgeid õisi ja tugevaid varsi näitavad ka maasikad. varsti ei tea enam, kas lõhnu hingata või haugata...

Elu pikemaid ja võimsamaid päevi

2008-05-19T03:41:00.009+03:00

24 tundi ärkvelolekuaega. Algas see päev Maidu toodud kastaniõitega. Jätkus juba tuttava "Laululahingu" sildiga bussis Tallinnasse vurades. Plaan oli ju magada, aga kussa... Telemaja juures väljusime kui A-rühm ja suundusime juba tuttavasse, suurimasse koorisaali 6. korrusel. Kõik oli endises hääduses: pirukad, kohv, sidrunivesi, plasttoolid ja vaevatud klaver. Kas 2 laupäeva on piisav hulk, et tekiks lahingurutiin?
Igatahes ei kulunud enam aega ega vaeva, et otsida koridorirägastikus asju nagu tualett. Erinev oli see, et nüüd olime nagu metsanotsud või toonekured - terve päev kaameras ja kõik võisid veebist vahtida. Tuli välja, et mõned inimesed seda tegidki, minagi sain sms-i, et "Sa oled kaamerasse seljaga" :D
Nojah. Siis saime oma "päevaloo", mille loosimisel tundus taas, et konkurentide lugude sõnu oskan otsast lõpuni peast, aga meile sattus jälle selline, millest ainult tuntud refrääni kordamisega välja ei vea... "Moonlight shadows" on ju selge pigem inglise keeles, kes siis ikka Marju Länniku laulmistega kursis oli omal ajal?
Seade oli Punderil vapper tehtud, mulle meeldis selle tohutu polüfoonia, aga selgelt hakanuks Kammiste bänd huvitavat polüfooniat matma, nii et Lauri jättis selle alles vaid paari kohta ja otsustas veeretada sõnadeõppimise koorma solistide kaela, mida hiljem mitmed televaatajad kommenteerisid kui "subtiitrite lugemist".

Rutiinne lahingutegevus oli ka sõjamaalingute pealekandmine. Outlook'is sedakorda erinevusi leidus, armas Marju suutis hoogusattunud juuksuri kätetööst modelleerida tõelise Dharma-soengu. Prillid peast, sest muidu käivad kunstripsmed vastu klaase - kojamehed seespool seega :D Osavate käte ring on minu juhendamisel uuristanud untsus cd-plaatide sektoreist arvukalt kõrvarõngaripatseid ning nikerdanud käepidemed tagumise rea helgiheitjatele.
Ja siis - lavaleee!! Kus on mõnus nagu alati. Laulad täitsa omaette, teisi ei kuule, bändist kuuled peamiselt tümpsu ja prillide puudumisel näed oma Kamtsatkalt ähmaselt ka Laurit vehkimas. Veidral kombel on teised koorid väga hästi kuulda. Suisapäiste "Tänav, pink ja puu" on kõlalt nii imekaunis ja hingelt nii ilus, et võtab või pisara silma. Mis toobki neile võidu, millest mul põrmugi kahju pole. Sest igal osalenud kooril on omapära ja tugevused, aga hääletada õnnestus paremini võitjakoori poolt vist. Tarmo ja Maire ning nendevaheline vaimukuste tulevärk mõjuvad toniseerivalt, fännide huilgamine erutavalt.

Peale rõõmukaisutusi võitjatega ja kogu HBSi armee ülesvõtmist saame pingevabalt pidu panema hakata. Helkivaid sedelikesi sajab igalt poolt ja maandub igale poole - pokaali, tordile, soengusse ja dekolteesse. ETV śõukoor kui majaperemehed möllavad juba täiega. Kuulutatakse välja II koht (meile) ja III koht (nukkudele), kõik saavad medali rinda ja lähevad ära pensionile. Tegelikult saame punaste klassikaliselt valgemummuliste kruuside omanikeks, ordenilindina keerleb tassil kiri "Mina võitlesin Laululahingus". Torman 20 aastat nägemata Männardi embusse ja ei lahku sealt pikaks ajaks - skolka let, skolka zim! Kuluaarides vestlevad asjatundjad uutest huvitavatest pakkumistest ja kauplevad meie "valget neegrit" Koitu oma vokaalkollektiividesse. ETV suures stuudios rokib aga laulurahvas vanade heade Laululahingu palade algupäraste esitajate saatel.
Tagasi Tartusse jõuame 4.30 kilbiga ja väsinud, aga õnnelikena. Kastanid õitsevad, endiselt.

P.S. Tegelikult algas lahingupäev veelgi varem. Siis, kui me pärast viimast proovi Annega poes trehvasime - mina olin tulnud lahingumoona ostma ja tema pirni, aga lahkusime mõlemad uute kohvritega.

kevadimelisi

2008-05-05T10:49:00.007+03:00

Kimbuke hiljutisi hingetundlikke dialooge, huvitaval kombel hakkavad vestluspartneritest meesterahvaste nimed kõik M-tähega!

Värskeim.
MK: Sa varem elasid N-ga?
mina: jah.
MK: Ja nüüd enam mitte?
mina: jah.
MK: Ja kellega sa nüüd elad?
mina: mitte kellegagi.
MK: anna andeks, ma küsin otse, paljudele selline mood ei sobi: sul ei olegi meest??
mina: mkm. vahetevahel on ka omaette päris mõnus. ja mind su Amburlik otsekohesus ei riiva :)

Hiljutine.
MM: ma mäletan, kui te millaski siia ilmusite, siis te olite nagu Dharma ja Greg. Sa tead seda sarja?
mina: jaaa, muidugi, üks mu lemmikuid!
MM: nojah, siis ma märkasingi, et sa särad samamoodi nagu Dharma või midagi muud on väga sarnast. ja tema oli siis rohkem või vähem Gregi moodi. sina särad endistviisi, aga mis Gregist on saanud?
mina: mulle tundub, et Greg pesuehtsa Lõvina oleks rohkem ise tahtnud särada ja see meile saatuslikuks saigi. nii et ma väga palju ei tea, mis Gregist on saanud...
MM (veidi veinistena lahku minnes): jällenägemiseni ja et su sära jätkuks!

Varaseim.
ML: ...kui saaks endale parima naise ise kokku panna... kas geenitehnoloogia ei ole veel nii kaugele arenenud, et võtad sobivaimad geenid ja saadki ideaalse naise?
mina: (pean pika loengu sellest, et ühes geenis on ikka mitu omadust koos, mis kõik ei pruugi ihaldusväärsed olla, nii et geenide miksimine ei pruugi parimat tulemust anda.) Ja üldse - oskad sa päriselt öelda, millised omadused siis sinule sobivaimal naisel peaks olema?
ML: häh, vaata peeglisse!

karjalaskekuu vol 2

2008-05-03T01:58:00.003+03:00

Karjalaskekuu on läinud koos oluliste töövõitudega: koer suveks taudivaba (oleks siis ka puugi-, takja- ja võilillevaba!), Škoda-loom tehniliselt aktsepteeritud (jajah, suunatuled võiks kollasemad olla) ja värskelt suvepapudes (ei ilmunud teisi nõudlejaid, võtsin omale!). Päris mitu taime on maa seest väljas, maasikad-vaarikad vanast risust puhtad. Tibid puhastasid grilli ära ja avasid hooaja šampinjonide-sinihallitusjuustuga. Veesõdagi on peetud ja paak vett täis lastud. Selg juba rohimise ja kastmisega tuksi keeratud. Osalesin Maxima roositaimeloteriis - kui see heleroheliste idudega jurakas kasvab lilleks nagu Night Queen, on mul rohelised sõrmed täitsa olemas :) Õitsenud on lumikellukesed, krookused; pooleli on siniliiliad, kirikakrad, nartsissid ja tulbid. Kohe-kohe puhkevad kirsipuud õide, siis maikellukesed, teeroosid, iirised ja pojengid, ma loodan. Kusagil õitses juba toomingas! Noort verehurmarohtu seevastu ei lähe meil tänavu vaja, võtku, kes tahab, oma käsnadele, konnasilmadele ja soolatüügastele! Lahing võililledega on ka juba avalöögid saanud ja rahulolevad noored oma ettenäidatud juurikate pealt teenitud tasu eest oluliselt rohkem poe vahet seerinud. Muru vaja niita ja aknad pesta. Peenardel mõned mullalapid täita... mõne sellise flooraesindajaga, keda Bella kohe lömmi ei suudaks lösutada. Haisule siin lootma jääda vist ei saa, meie maitsed lõhnade osas erinevad drastiliselt, kuid mitte piisavalt.
Hommikul kollektiivselt prügikollitama! Mitte et ma tahaks võõrast prahti oma pooltühja konteineri täiteks kasutada, aga seltkond ja kommuuna-elu on meite pärisosa, nii et kasutagem võimalust ühendada meeldiv kasulikuga :)

pentsikusi

2008-05-03T01:18:00.004+03:00

TPM teatab Tartu linnaviletsuse saavutustest jalgrattateede alalt: Tartu ehitab Võru tänava jalgrattatee pikemaks. Ja edasi, õigupoolest tagasi? Miks ma peaks jalgrattaga linnapiiri ja Aardla ristmiku vahet sõeluma, kui tahaks rattaga mööda Võru tänavat hoopis kesklinna jõuda? Kuhu see inimene läheb oma rattaga, kui ta Aardla ristmikuni on jõudnud? Võtab ratta selga ja... ? Kõige vihaleajavam on see, et millegipärast ei õnnestu seda kommentaari artikli juurde postitada. Aga mul on Olga Pealagi, kuhu postitan, mida tahan ja kuidas tahan. Lakkuge panni, härrased mahhinaatorid, teen ise ajakirjandust ja kommentaare nii mis tolmab :)
Uudiseid on ka säästukaubanduse vallast. Saastamarketi jääletist vaatasid vastu kurvad silmad, palju kurbi silmi. Etiketile oli kirjutatud "Räim üksikkülm". Onju kurb kambakesi kilekotis üksik olla?
Hiljem lisatud: mh, 'jääle-tist' jääb päeva ambivalentsuse konkurentsis ikkagi alla PM lausele, et Kukus klubis juhtus 'laeva-ring'.

Artistlik perekond

2008-05-01T23:22:00.002+03:00

Mõni aeg tagasi hakkas ämm oma juubeli pidamiseks valima kuupäeva, mis sobiks kogu perele. Selgus tõik, et sellist kuupäeva pole olemas ja mina ning Trints vahmiili esindajatena pidime pidus seletama, kui võimatu on kõigil hõivatud artistidel aega leida. Oma kallist poega ei kaisutanud ämm sellepärast, et lavastub muusikal "Barnum". Oma vanemat pojatütart ei emmanud ta sellepärast, et Kertu oli AnalogFM-ga RUTSil. Üks nädalavahetus hiljem olin mina HaleBoppiga Laululahingus ja Trints Rütmikaga Hispaanias võistlemas, kus nad võitsid 11 rühma seas 4. koha! Vat niisugune seltskond.
Trintsu ülesastumist Eesti meistrivõistlustel üritan (kui autole need tundmatud suvepapud olen selleks ajaks alla saanud) vaadata 3. mail Viljandis. "Barnumit" lähevad kolm ülejäänut oma silmaga kaema ilmselt 10. mail. Finaalsesse Laululahingusse läheb hoolitsev pere-ema 17. mail ja kamandab kõik telefoniklahve vajutama selleks ajaks.
Kuid AnalogFM rokkis täna lausa Tartu kesklinnas ja väga armsalt rokkis, kui armsus rokiga kuidagi kokku üldse sobib. Publik oli ka eriline - üks parmaat kõikus lavaesisel täitsa lustlikult, nii et Kertu pidi peaaegu keset laulu naerma hakkama. Ja ühed juhuslikud vennad tõid solistile kaks tohutut punti nartsisse (aga mahtusid ühte vaasi ära) koos põsemusiga ja üks väike poiss sai kõigi bändiliikmetega patsi lüüa. Heli oli mõnusalt paigas, ei matnud ega seganud ja paistis, et rahvale läks hästi peale. Ma ka kuulasin, et laps on hästi arenenud ja vaatasin, et näeb laval üsna veenev välja. Võluv igatahes :)